Kodumasinate revolutsioon

Mari Laaniste

Ulmepõnevik ?Mina, robot? (?I, Robot?, USA, 2004). Re?issöör Alex Proyas. Osades Will Smith, Bridget Moynahan jt. Tallinna kobarkinos ja Tartu Ekraanis. Pärast mitmendat suvetäit menufilmide pähe serveeritud masendavat küündimatust võib usk hea ameerikaliku meelelahutusfilmi võimalikkusesse hajuma kippuda. Liiatigi pole siis, kui järjekordne endale väiksemate projektidega nime teinud kinovisionäär nõustub Hollywoodi suurstuudiole mitmekümnemiljonilise eelarvega suvist meelelahutusfilmi tegema, tavaliselt midagi head oodata. (Sellesse suvesse jääb reeglit kinnitava näitena prantslase Pitofi lavastatud väänlemapanevalt piinlik ?Kassnaine?.) Kohtumine ?Mina, roboti?, suure ja lustliku parimate traditsioonide vaimus tehtud suvefilmiga, valmistab seetõttu siirast heameelt.

Olgu, ehk ongi selles, et ?Mina, robot? praegu nii hea mulje jätab, oma osa ajastul, mil vähegi kriitikat kannatavad stsenaariumid on kassafilmide kategoorias traagiliselt haruldaseks muutunud. See suuresti arvutiefektidel põhinev actionirohke ulmepõnevik pole omasuguste seas midagi epohhiloovat nagu esimene ?Matrix? või ?Viies element?, ent on kahtlemata näide väga heast professionaalsest käsitööst. Olukorras, kus enamik suvisteks kassamagnetiteks väljapakutavaid Hollywoodi filme ei suuda reklaamiga ülesköetavatele ootustele vastata, st põnevikud pole põnevad ega seiklused seikluslikud, pole silmapaistmiseks heast vanamoodsast oskustööst suurt rohkem vajagi.

?Mina, roboti? õnnestumine kinnitab taas ka tõika, et miskipärast kipuvad suurte Hollywoodi seiklusfilmide seas viimasel ajal positiivselt silma paistma need, mis on ainest leidnud 20. sajandi kirjandusklassikast (samas kui pea kõik ajaloost, mütoloogiast ja arvutimängudest ajendatu kaldub vääramatult skaala teise serva). Fenomen toimib vaatamata sellele, et Isaac Asimovi töödega on käesoleval filmil pärast mitmeid stsenaariumi ümberkirjutusi vaid suhteliselt põgusaid kokkupuutepunkte ning näiteks mälukaotusega salaagendi Jason Bourne?i sekelduste järje juures ei vaevuta Robert Ludlumit enam üldse mainima. Ehk hiilib inspiratsiooniallikate kaudu sisse eesmärk lahutada meelt ilma publiku mõistust alahindamata? Samas pole kahtlust, et mõne teise re?issööri käe all oleks antud käsikirjast võinud saada hoopis ilmetum film.

Niisiis, actionstaar Will Smith on Chicago politsei mõrvarühma sarkastiline uurija ja paadunud robofoob. Kui lugupeetud teadlane oma elu triumfi eelõhtul kummalistel asjaoludel surma saab, on muidugi just tema see ainuke hull, kes usub, et teadlase võis tappa moodne kodumasin. Tal pole loomulikult õigus. Tegelikult on kõik veel palju hullemini. Eelmisel kümnendil süngete futuristlike fantaasiapõnevikega läbi löönud austraallane Alex Proyas on ladusaks traageldatud popkornika käsikirjast teinud uhke, ühtaegu ootuspärase ja ometi üllatava postmodernsete vintidega oodi tehnikafoobiale.

Proyase suurepärase atmosfääritaju tõttu on ?Mina, roboti? 2035. aasta hoopis kombatavam ja reaalsem kui Steven Spielbergi hiljutised üledisainitud ja steriilsed tulevikunägemused. Loomulikult ei tule vormistuse usutavusele kahjuks tõik, et digitaalefektid on arenenud tasemele, kus nende elementide teistsugune päritolu kaameraga jäädvustatud reaalsuse koes enam silma ei jää. Peaaegu kõik on nagu päris. Irooniline küll, ent käepärase, elamiskõlbliku ja küllaltki loogilisena tunduva tulevikuilma põhiline küsitav seik on just loo kandvaim osa ehk robotid. Nagu tavaliselt, eelistab Hollywood dramaatilisuse huvides humanoidsete vormidega ?vastaspoolt?. Robootika reaalsus lähtub ilmselgelt pragmaatilisematest vormikaalutlustest, ent filmis mõjuks tänavatel rahulikke elanikke ründav moodsate kodu- ja kontorimasinate armee küllap pigem koomilise kui ohtlikuna. Filmi keskse robotitepõlvkonna esindajad aga näevad oma läbikumavate voolujooneliste plastkestadega välja nagu Terminaatorid Apple Mackintoshi moodi. Ning vaatamata püüdlustele demonstreerida humanoidrobotite funktsionaalsust teenindajate, koerajalutajate, pakikandjatena jne, on filmi algusest peale selge, et neil peab olema mingi otstarbekam rakendus. Kurjakuulutava sipelgaarmee sõduritena tegutsevatel isetutel robotitel on aseksuaalsed, lapselikult siira ilmega plastnäod. Efekt on iseäranis peletu, kui uudisrobotid asuvad ingellikus rahus vanema generatsiooni ?näotumaid?, ent humaansemana mõjuvaid kodumasinaid likvideerima.

Ehkki ?Mina, robotis? pole suurt midagi seninägematut ega vapustavat, moodustavad pöörded, mahlakas keskkond ja õnnestunud tonaalsusevahetused, loosse põimitud vihjed messiaanlikkusele ja klassikalistele muinaslugudele ning maapinda väristavad madinastseenid kokku nauditava pool­teist­tunni täis puhast meelelahutust. Isegi obligatoorsed koomilised repliigid ei mõju kohatult. Kõik toimib, välja arvatud üks totter pisiasi. Kas tõesti keegi usub, et maailma kõige tähtsama hoone tehnilise teenindamise käigud on ilma igasuguse valveta?!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming