Koeralita nälgivad kutsikad

Vaapo Vaher

Pidulikel viiekümnendail luulendas Paul Rummo: “Kes tuleb, kes tuleb, kes tuleb seal vastu / mis imelik hiiglane stepis küll astub? // Nagu veidi puhates kohapeal tammub, / siis jällegi edasi sammub ja sammub…” Loomulikult kütkestas poeedi meeli proletaarse progressi uhkus ja au, nõukogude tehnikadinosaurus – sammuv ekskavaator.

Seda metallist monstroosset elukat arendati absurdini, kuni masin kerkis 14-korruselise maja kõrguseks, kraananokk venis 100 meetri pikkuseks ja kopp koos 100-kuumeetrise pinnasega kaalus 300 tonni. Miks see jubedus veel ka “kõndima” pidi, ei tea keegi. Ent niimoodi võis kolaka tituleerida “maailma suurimaks”. Ehkki ta liikumiskiirus oli 60 meetrit tunnis ja ta jäänuks seega võidujooksus alla ka kilpkonnale. Maaki tõstis ta korraga küll juhmilt palju, kuid üksnes selleks, et uusi dinosaurusi toodetaks. Takkajärgi on sellest tehnikapeletisest saanud hukkunud impeeriumi kunstiline sümbol.

Hiljuti vaatasin Vladimir Jarmošenko dokfilmi “Sammuva ekskavaatori surm”, sellestki kumas läbi gigantmasina ja riigi kujundlik rööbitamine. Võte pole ju uus, ent sedapuhku õnnestunud. Näidati tühermaal lebavat kunagise superekskavaatori hingetut karkassi, mille ribisid on käinud saagimas metallikütid ning mille torudesse kodutu koeralita sigitanud nälgivad kutsikad.

Film nuhib ka kunagiste konstruktorite, monteerijate ja ekskavaatorijuhtide jälgi, mitmed neist nukraist inimestest olid kõnelnud linti ja nende meenutustest hõõgub igatsust ekskavaatoriajastu järele. Pole ime, sest soerdile pühendatud aastakümned täitsid nende elu, noorust ja armastust, seda helisevat aega, mil sammuvast ekskavaatorist lõid heliloojad laule ja Paul Rummod riimisid õhevil värsse.

Vene dokumentalistika on eestlase jaoks tume maa; ei mäleta, et meil oleks näidanud näiteks Pjotr Mostovoi, kuuekümnendate aastate Leningradi koolkonna juhtfiguuri tehtut. Meest kutsutakse dokfilmi Felliniks. Nüüd on ta juba tosinkond aastat Iisraelis elanud. Temagi praegustest filmidest vibreerib läbi ekskavaatoriajastu sündroom, ehkki sootuks raugemal, intiimsemal kujul. Kõmu tekitas ta dokk nimega “Lava”. Film sündis  provotseerituna: nimelt kleepis režissöör Tel Avivis üles kuulutused, kus andis teada, et otsitakse osatäitjaid teatrietendusele “Kabaree”, kõigil soovijail tulla sinna ja sinna. Kokku tormas väga erinevaid inimesi, insenere, pedagooge, töötuid, endisi provintsiartiste. Enamjaolt hiljutised tulnukad Venemaalt, Ukrainast, Gruusiast. Kõik nad pidid läbi käima eksamilaua eest ja näitama, mida oskavad. Toanurgast filmis neid sirmi tagant aga varjatud kaamera.

Vapustav on see siirus, millega komisjonile tantsiti “mustlast” või kõhutantsu, lauldi estraadi või krestomaatilist “Eh, Odessat”. Häbenemata hetkekski oma ebaprofessionaalsust. Enamik polnud tulnudki eksamilaua ette selleks, et “Kabareesse” pääseda, pigem taheti end elevil välja elada, eksponeerivalt realiseerida, vaimsest surutisest pääseda. Üks naine anub otse: ma tean, et ma teile ei sobi, aga kuulake mind ometi, mind ei taha ju keegi kuulata! Esiotsa paneb kinolinal toimuv vaataja saalis küllap naerust vappuma, vähemalt Moskva filmilinastuse aegu olnud see nii. Ent peagi adub publik filmist õhkuvat inimlikku üksindust, emigrantlikku peidetud kurbust, mida esinejad himustavad endalt raputada. Äkki ilmneb, et selle felliniliku pillerkaari, “inimnõrkuste kaleidoskoobi” taga etenduvad tegelikult ängistavad draamad. Kõik need inimesed on Iisraeli repatrieerunud vabatahtsi, nad arvavad end enamasti õnnelikudki olevat, ometi on nad sattunud sootuks uude kultuurisituatsiooni, millesse adapteerumine on vaevaline. Pole parata, nemad kannavad oma emotsioonides alati  nõukogulikku kajastust. Mitte poliitilist, pigem massikultuurilist, mälestuslikku. Nad võivad küll andunult kaasa unnata juudilauludele, ent kui kuulevad kuskilt kõrtsiukse vahelt kunagist naiivnõukogulikku estraadilaulu või sedasama “Eh, Odessat”, löövad nende silmad tõeliselt sirama.

Filmis valitakse 156 kohaletulnu seast lõpuks 16 triumfeerivat figuuri “Kabaree” (sic!) jaoks välja. Algab professionaalne dressuur, mille käigus nivelleeritakse isetegemisrõõm kindlaks raamosade täitmiseks. Linatöö lõpeb epigoonliku etendusega, milles tegijad küll õhevil, ent pole neis enam esialgset primitiivset siirust ega tõuse nad teadagi ka Liza Minelliks.  

Eestis on nõukanostalgia kuulutatud põlastusväärseks paheks, ekskavaatoriaja igandiks. Koeralita nälgivaks kutsikaks. Tegelikult ei pruugi see nii olla.