Kohtumine noorpõlvesangariga

Aarne Ruben

Lennatakse lennumasinaga Nieuport 11, vineerist, puldanist ja täitematerjalist hargiga.  

“Õhuässad” (“Flyboys”, Prantsusmaa/USA, 2006). Režissöör Tony Bill. Osades Jean Reno, James Franco, Scott Hazel, Martin Henderson, Abdul Salis, Jennifer Decker, Tcheky Karyo jt. Linastub kobarkinos ja Narvas, 139 min.

 

Tihtipeale juhtub meil nii, et kinokülastaja vaatab kõigepealt Delfi filmide lehekülge, alles siis teeb otsuse, kas minna vaatama või mitte. Seekord polnud sealt palju lootustandvat lugeda: “USA pläma oma mehi jälle taevani kiita”, “Ameeriklased ülistavad oma riiki nii palju kui suudavad, oma arust on nad väga võimsad. Kahe torni mahavõtmine oli õiglane ninanips neile”, ““Hunnid” olid kõik tumedates rõivastes ja suurema kurjuse väljendamiseks tegid veel grimasse lisaks”, “Oleksid võinud hoopis Göringi alla lasta, oleksid paljud sigadused jäänud olemata”.

Eks ta ole, natuke oli siin tundeid. Aga kuhu jäi põnevus? Nagu jutud pajatavad, on “Õhuässad” romantiline eelmäng kurioossele ja dekadentlikult pahelisele linateosele “Saatan kannab Pradat”.

Režissöör on üheealine Formaniga, kuid võrdlus, mida on teinud Forman ja mida Bill… Ei tuleks Billi kasuks. Rõõm, et on palgatud Jean Reno, üks väheseid prantslasi, kes hea inglise keelega. Reno tuleb alati bravuuriga mängu, kui tarvis “konnaõgijat” mängida, Hollywood kasutab teda väga tihti. Vana mees Alain Delon pistis oma nina Hollywoodi vaid korra (“Texas Across The River”, 1968), Gérard Depardieu on ameerika filmides kaasa teinud kogu üheksakümnendate aja, iga filmilavastaja lausa jumaldab Depardieu’d. Jean Reno talent on aga nii hinnatud, et ta võib osi ninaga loopida, näiteks kümmekond aastat tagasi keeldus ta rollist “Matrix’is”.

See on üks pilt mu hilisnoorusest: Jean Reno “Godzillas”, seismas godzillakütina Manhattani vihmavalingu käes. Kui ilus film see ometi oli ja minugi silmad olid siis nooremad! Nii et kui sellised head näitlejad kaasa teevad, siis on ka “liikuval pildil” parem minek. Üldiselt on püütud läbi ajada keskmise eelarvega – 60 miljonit. Megahitid ja kõigi aegade kassamagnetid on neelanud rohkem: “Titanic” 200, “The Lord of the Rings”/“The Return of the King” 94, “Pirates of the Carribean: Dead Man’s Chest” 225 miljonit dollarit! Arvutitöö on odavamaks läinud, Hollywood ise tohutult võimsamaks. Samasugune lendurilugu “Top Gun” tehti omal ajal kõigest veerandiku selle raha eest, mis kulus kõnealuse filmi tegemisele, sest modernse hävituslennukiga lennata on odavam kui igivanu üles putitada ja kaadrisse saada. Aga eks just see odavus oligi loogiline, sest superstaare ju “Õhuässadesse” ei kutsutud, need oleksid eelarve kohe lõhki küsinud.

 

Vabatahtlikud virtuoosid

 

Lennatakse lennumasinaga Nieuport 11, need vineerist, puldanist ja täitematerjalist hargid. Plekki palju kasutatud ei ole, sest see kisuks tiivad ja kere lõpuks õhust alla. Teada on, et selle lennukiga kukuti tihti alla enne, kui vaenlaseni jõutudki oldi. Nii keerukatest manöövritest nagu filmis näha, pole kuuldud, aga see ei tähenda, et poleks olnud virtuoose, kes oma aparaadist paljutki suutsid välja võluda. Ameeriklaste Lafayette’i eskadrill ilmus Prantsusmaale Verduni lähistele juba 1916. aasta sügisel, koosnedes esialgu vaid seitsmest mehest. Tegemist oli ainult vabatahtlikega, kelle elu USA maakohtades ja linnades tugevasti kreeni kaldunud. Neid haarab perspektiivituse tunne.

Bar-le-Duci kunagisse senjöörilossi Verduni lähedal kogunevad õhuässad, kes hakkavad alluma Prantsuse kaptenile Thenault’le (Jean Reno). Sinna koguneb mitmesuguseid inimesi, iseloomu poolest igasuguseid, kuid sugugi mitte agressiivseid. Igaühel on oma põhjus kodunt lahkumiseks. Piloot Rawlings (James Franco) on kodutalu jätnud, sest tema maad on läinud haamri alla. Piloot Jensen (Philip Winchester) läheb sellepärast, et ta sugulased on sõjamehed, kuid ta ise äpu: soovib ennast proovile panna. Piloot Skinner (Abdul Salis) on neegerorja poeg, endine poksija, kes ei soovi rohkem “inimesi tampida”. Piloot Lowry (Tyler Labine) on Harvardist välja kukkunud ja ta isa sellepärast väga pahane. Lowry jätabki oma elu võitlusväljale, öeldes juba enne kibestunult, et ega isa hing enne rahule ei jää, kui ohvriks isa-poja suhte altarile on toodud see pühim. Piloot Beagle (David Ellison) oli eraelus röövinud mängupüstoliga panka ja läinud ähmi juba siis, kui ta mängurelva pangas eriti ei kardetud. Filmi lõpupoole nimetab Beagle end Konkskäeks.

Lõpuks on piloot Nunn (Pip Pickering) lihtsalt poisike ja piloot Grant soovib end Jumala ja tema Poja ees proovile panna. Saamegi seitse kartmatut õhuvõitlejat, just nii palju, kui neid 1916. aasta oktoobris Euroopasse sõdima läks. Kel õnnestus õhuvõitluses ellu jääda ja kolleegide hingekellad üle elada, said ülejäänud elus rikkaks. See tähendab, et “kes surma kardab, peab oma elu viletsuses elama”. Nõnda kirjutas keegi XIII sajandi saksa rüütel oma tundideraamatusse, nood sõnad kehtivad aga ikka ja jälle ning selles linateoses kehtisid need eriti.

 

Patriotismiga täidetud lüngad

 

“Õhuässades” on muide palju täiesti ilmselt tuttavaid momente. Vahel tekib mulje, et USA filmide stsenaariumide kirjutamine tähendab lihtsalt lünkade täitmist. Patriotismi ja küünarnukitunde toel kaugele lahinguväljale sattunud ässad (“Tippkutid”, “Isand ja komandör”, “Reamees Ryan”, “Gladiaator”, “Tuulte keel”, “Pearl Harbor”, “Trooja” jne), karm ülemus või selle asendaja (“Harti sõda”, “Maailma Kaubanduskeskus” jpt), humoorikas ülemus (“Apollo 13”, “Aleksander”), kohalik neiu, kes alistub sangari kosmopoliitilisele kultuurideülesele mõjule (“Inglise patsient”, “Viimane samurai”) ja saamegi loo, kus stsenaariumi põhipunktid on käes. Lisaks veel muidugi noorte süütute poiste surma teema (lisaks mõnele eelnimetatule võiks siin veel näiteks tuua “Päev pärast homset”).

Ameerika sõjafilmis või ka mõnes katastroofifilmis peab olema naine, meeste sõprus, kurjad “hunnid” ja harilikult öö enne surmaminekut kas lossis või muus sünges paigas, ikka küünlavalgel. Mõni detail võib ka puududa, mõni üle olla, kuid kui põhipunktid käes, siis ülejäänud lugu on lihtne nende alusel “välja lutsutada”. Hollywoodi stsenaristidel ilmselt on knopkaga seinale kinnitatud põhiline tegevusprogramm, mille on dikteerinud Ameerika kultuurirealiteedid. Ülejäänud loo saab paika meeletu tööga. Harva, kui ameerika filmistsenaariumi juures on ametis ka mõni elegantsem käsi, näiteks kas või Johnny Deppi Sparrow’ piraadiloo puhul, millest aga lehed miskipärast eriti ei kirjuta. Üldse on Hollywoodi filmide fenomeni raske seletada, aga põhinüansid korduvad filmist filmi.

“Õhuässad” on üle keskmise film, kus ei puudu helgemad ja meeldivamad momendid. Ei saa ju öelda, et vaadates hakkas kuidagi vastik. Peategelast kehastanud James Franco dramaatiliste näoilmete käigushoidmisega eriti ei pingutanud ja seepärast tal ka mingisugust ülemängimisefekti ei esinenud. Lucienne lahkus piloot Rawlingsist Reimsis, et temaga mitte iial enam kohtuda. Oli sõja eest põgenev vooride ja autode kaos ning ühe vankri peal nii abitult lehvitav Lucienne. Noorest võitlejast oli üsna varsti saamas eskadrillijuht, aga inglase-nolgid kõndisid temast lihtsalt mööda keset päikesepaistelist Reimsi, ei pandud seal kätt mütsinoka juurde ega tehtud teist nägugi… Kui filmilindi meetrid meie ees jooksevad, loeksime me justkui tema mõtteid. Sest nii hästi on teos meile kõik ära seletanud!

Või võtkem näiteks seegi, kuidas sangar kõnnib Reimsi ambulantsi juurde. Silmame silmanurgast surnuvankrit, mis sõjaväljade noorest sangarist justkui mööda vuhiseb. Filmikunstis on tähendusrikkad märgid: näeme ekraanil karvast kätt ja kohe idaneb meie ajus järeldus: küllap see mõnd naisterahvast kägistama hakkab. Aga kui kahtlane vihje, surnuvanker, juba kaadrisse sattunud, siis on naine hoopis surnud äkki!? See on üks suur äratundmine, mis meid selles “Õhuässade” episoodis haarab. Filmis on ikka nõnda, et on püss juba kord seinal, siis hakatakse varem või hiljem laskma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming