Kohtumõistja punased varjud

Vootele Hansen

Mängufilm „Kohtumõistja” (Eesti ja Rootsi koostöös Meteoriit Film OÜ ja Anagram Produktion AB kaastootjatega, 106 min), režissöör ja stsenarist Kadri Kõusaar, produtsent Aet Laigu. Osades Lee Ingleby, Lina Leandresson, Andrea Love, Sofia Berg-Böhm, Tony Aitken. Esilinastus 14. III Hobujaama kobarkinos. „Uus inimene kujuneb kommunismi ehitamise aktiivse osavõtmise ning majanduslikus ja ühiskondlikus elus kommunistlike põhimõtete arenemise protsessis, partei, riigi ja ühiskondlike organisatsioonide kogu kasvatustöö süsteemi mõjul, milles tähtsat osa etendavad trükisõna, raadio, kino ja televisioon.” See lause omaaegsest NLKP programmist meenus mulle kevadtalvel pärast Kadri Kõusaare filmi „Kohtumõistja” vaatamist. Miks just see, omal ajal koolis õpitud, ennast eesrindlikuks pidanud võitlussalga kantseliitlikus keeles kirja pandud unelm mulle nähtud linateose järel meenus?

Kommunistide programmis on ju ka järgmine lause: „Inimene, kes saaks ühiskonnalt mingeid hüvesid tööst osa võtmata, oleks muidusööja ja elaks teiste arvel.”

Filmi peategelane, endine Cambridge’i geeniteadlane John asub muidusööjaid elust kõrvale tõrjuma. Korruptante kaitsva advokaadi paneb ta oma häärberi keldrisse luku taha, kasutades samal ajal tema vara, noori tüdrukuid ahistava mehe ta tapab, samuti tuttava, kes oli olnud veretöö tunnistaja. Ka hulga eakate vaimupuudega inimeste surmamine on osa tema ühiskonna puhastamisest. Filmis kujutatakse ka tema unistusi kohtust, mis otsustaks inimeste kasulikkuse üle ning kus ta näeb ennast ikka kohtuniku, mitte vaagitavana. Tollest põhimõttest kaldub kõrvale kättemaksust ajendatud tapatöö muslimite kallal, kes seisavad teiselaadse puhtuse eest ühiskonnas.

Linalugu ei ava meile Johni iseloomu ja maailmavaate kujunemist. Vaataja võtab teadmiseks, et ta vabastatakse töölt, kallim jätab ta maha ja loobub nende lapse elavana sünnitamisest. Põhimõtete arenemine ja trükisõna, raadio, kino jne kasvatustöö mõju jääb varjatuks. Tähtis ei ole saamine, peamiseks on teod.

Möödunud sajandil püüdis üks võimu haaranud inimrühm samuti määratleda muidusööjaid ja ühiskonda neist puhastada. Lenin kirjutas: „Mitmekesisus üksikasjades, kohalikes iseärasustes, asjale lähenemise meetodites, kontrolli teostamise viisides ja parasiitide (rikaste ja sulide, intelligentsi hulgas leiduvate loodrite ja hüsteerikute jne. jne.) hävitamise ja kahjutuks tegemise viisides ei riku, vaid kindlustab ühtsust põhilises, peamises, olulises” („Kuidas organiseerida võistlust”, 1917).

Suure ülesande täitmiseks tuleb uuele inimesele luua ka uus kõlblus. „Me ütleme, et meie kõlblus on täielikult allutatud proletariaadi klassivõitluse huvidele. Meie kõlblus tuleneb proletariaadi klassivõitluse huvidest” (Lenin, „Noorsooühingute ülesanded”, 1920). Ka John peab oma kõlblust kujundama, määrama mõõdupuu, mille alusel eristada kasutud inimesed, ja siis nad inimsoost välja arvama. Nii pole küsimustki, et ta rikuks viiendat käsku. Kutsikad uputanud endise kolleegi mõistab John hukka.

Ka kohtumõistmise võtmine enda kätte on leninlik. „Kuid esiteks pole selleks vaja erilist masinat, erilist surveaparaati: seda teostab relvastatud rahvas ise niisama lihtsalt ja kergesti, nagu mistahes tsiviliseeritud inimeste salk tänapäevaseski ühiskonnas lahutab kaklejad või ei luba tarvitada vägivalda naise kallal” (Lenin, „Riik ja ravolutsioon”, 1917). On tõsiasi, et lihtsalt vägivalda teostav rahvas tuli organiseerida komissaride juhtimisel tšekaaks. Ka John arutleb filmi lõpus partei loomise üle.

Varaste kommunistidega leiab ühisjoone ka filmi alguses näidatavaga. Rikas naine ostab Johnilt lapse eostamise, sest on valinud ta oma lapse isaks. Campanella „Päikeselinnas” ei jäeta samuti nii tähtsat asja juhuse hooleks. Seatud ametnikud otsustavad, kes võivad omavahel ühte heita ja inimtõu parandamisest osa võtta.

Kõusaare filmis säilitatakse siiski perekondlikud sidemed. Campanella oli ses suhtes otsustavam. „Solaarid ütlevad, et omand sünnib siis, kui iga mees koos naise ja lastega elab omaette, ja sellest saab alguse ka enesearmastus; varanduse ja tiitlite jahil, mida pojale pärandada, muutub julge mees avalikult röövijaks ja nadi mees silmakirjalikuks. Kui enesearmastusest võitu saadakse, jääb alles vaid kogukondlik ühtehoidmine” („Päikeselinn”).

Vanurite saatmine tegusate inimeste jalust ära on mitme utoopia osaks. Tegudeni jõudsid, seda küll enda suhtes, Karl Marxi teine tütar koos oma mehega, kes end tapsid, kui leidsid, et ei suuda sotsialistlikku liikumisse enam panustada ja vajavad igapäevases elus abi.

Miks puudutas „Kohtumõistja” mind nõnda, et meenusid omal ajal loetud marxismi-leninismi klassikud? Kui pidada oma kujuteldavat maailma tõelisuseks ning seada endale eesmärk olemasoleva maailma muutmiseks, siis on vaja tegutseda uue ilma ja uue inimese loomiseks. Kujutluse püüdmiseks see jääbki, kuid teod on tõelised. Me ei tea viimselt, mis on see, mida nimetatakse tegelikkuseks, kuid teod on olemas. Vanas raamatus on öeldud, et meie teod käivad meie järel ka kohtupäeval.

Ka väljaöeldud sõna on tegu. Siin kaks tsitaati, üks mässu ja riigipööret õhutavalt linnapealt Aivar Kivisivi hoiatusromaanist „Kolmas vabadussõda” ja teine möödunud sügise „Harta 12st”.

1. „… põhjus on valitsus, kes süüdimatult võtab vastu otsuseid, seejuures neid rahvaga läbi arutamata. Valitsuse ignorantsuse ja küündimatute otsuste rida on läinud lubamatult pikaks. See rida sai alguse tegelikult juba nende ametisseastumise algusest. /- – -/ Eesti praegused valitsejad on kogu aeg rahvast petnud ja jätnud rahva tegeliku tahte arvestamata.”

2. „Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.”

Mina neil ütlustel vahet teha ei oska. Lihtne on teha esimene tegu sõna välja öeldes. Keerulisem on oma teo tulemusi ohjes hoida. Ma kardan unelmate uue inimese ja uue valitsemisviisi vastandamist olemasoleva inimese ja viisiga, sest vastandumises ei ole hoolivust ja tagajärjeks võib olla midagi hoopis põrgulikumat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming