Kõikide vennad

Donald Tomberg

Ühel pool on islamiäärmuslased ja valitsuse sõjavägi, teisel aga Atlase kloostri mungad ja rahumeelsed moslemid.        Mängufilm „Inimestest ja jumalatest” („Des Hommes et des Dieux”, Prantsusmaa 2010, 120 min), režissöör Xavier Beauvois, stsenarist Etienne Comar, operaator Caroline Champetier, produtsendid Pascal Caucheteux ja Etienne Comar. Osades Lambert Wilson, Michael Lonsdale, Oliver Rabourdin jt. Linastub kinos Solaris.        Režissöör Xavier Beauvois’ „Inimestest ja jumalatest” lähtub tõsielulistest sündmustest. Alžeerias Atlase mägedes Tibhirini küla külje all väikeses kloostris elab kaheksa prantsuse tsistertslasest munka heas läbisaamises kohaliku moslemikogukonnaga. Samas on täie hooga käimas kodusõda ning paratamatult jõuab verevalamine viimaks ka Tibhirini. Valitsus soovitab munkadel naasta Prantsusmaale, enne kui hilja. Vennad otsustavad külaelanikke toetada ning paigale jääda. 

1996. aasta ööl vastu 27. märtsi seitse munka arreteeritakse. 21. mail teatab Relvastatud Islamistlik Grupp, et on neil kõri läbi lõiganud. Valitsus seda uudist ametlikult ei kinnita, tunnistab aga mõned päevad hiljem tapetute äralõigatud peade leidmist. Tapmise asjaolud  ja motiivid pole ametlikult tänini selgunud.       

Loomulik vaikus       

Film näitab munkade viimaseid elukuid ning  mõtteliselt võib siin eristada kolme järku. Tavapärane kloostrielu veel enne, kui sõda koduõuele jõuab; seejärel, kui vennaste elu on juba ohus ja maad võtab pingeline ootus, valikute ja otsustuse tegemise aeg; ning viimaks aeg pärast ühist otsustust, mis on ühtviisi nii ootamise, jäämise kui ka surmale vastuminemise periood.         

Milleks neid järke eristada? Eelkõige märkimaks, et „Inimestest ja jumalatest” rõhk pole psühholoogilise pinge kerimisel. Kasvamine on aga selles filmis mõtteliselt tähtis, nende kolme järgu jooksul jõuab vaatajani elamise kontsentratsioon ja ka inimese sisemine kasvamine.  Ning kuigi see kasvamine on filmis antud edasi väga lihtsalt, ei saa seda sõnadega sugugi kergesti raamida. Oluline koht on siin vaikusel, Beauvois’ filmis mõjubki vaikus vahel rohkem kui sõnad.       

Meil siin jookseb silme ees ja kõrvus igapäevane müralint, mis võib meeldida või mitte,  aga millega oleme harjunud, nii et seda enam tähelegi ei pane. Siinkohal luban endale isiklikku laadi kõrvalepõike. Mitmeid aastaid tagasi saabus meie perre kassipoeg, kes oli esimesed elukuud olnud katlamajas. Katlamajas aga, teadagi, müriseb ja huugab kogu aeg. Muidugi võõrastab iga korralik kass uut ümbrust, antud juhul oli aga ehmatus mitmekordne. Väike kass sattus müra keskelt Nõmme vaikusesse. Nõnda ta siis tuikus  pikalt mööda seinaääri, lokatsioonid sassis, kuni viimaks uue koha ja vaikusega harjus. Võib-olla me oleme oma infomüras samas olukorras. Vaikus võib ehmatada, kui oled müraga harjunud.     

Beauvois on suutnud kloostrielu rahuliku vaikuse vaatajani tuua. Sõnadega käiakse siin ümber säästlikult, vaikus vahendab nii argiseid toimetusi kui teenistusi. Selline vaikus ei ole kuidagi „kunstiline”, aga see on laetud. Ning kui filmi alguses võib selline vaikus mõjuda ka võõrastavalt, siis mida aeg edasi, seda enam on tajutav, et vaikus on loomulik osa munkade  elust.   

Vaikusesse koondub ka pinge, kui mungad, igaüks iseendaga aru pidades, peavad otsustama, kas minna või jääda, ning vastastikusesse vaikimisse koondub ka iga venna sisim tõdemus, kui viimast korda ühiselt õhtulauas istutakse. Ühesõnaga, siinset vaikust elatakse, vaikus avaneb nii isiklikku kui ka ühiselu kandva sügavuse  mõõtmena. Vaikuses kasvatakse. Ja vastavalt (kuigi filmi tegevuspilt on kirju) rütmistab just vaikus kokkuvõttes kogu filmiloo.   

Liikumine ja püsimine     

„Inimestest ja jumalatest” areneb lakoonilises stiilis, lihtsalt ja selgelt. Aga nagu juba öeldud,  just seda lihtsust on tagantjärele keeruline sõnadesse panna. Siiski tahan märkida erilaadset vaatepunkti ja sellest lähtuvat perspektiivi, mille kaudu sündmused avanevad. Traditsioonilises mõttes ei saagi siin rääkida mingist tegelaste arengust, mis jõuab punktist a punkti b. Muidugi toimub otsust selitades igas vennas oma sisim areng, ent otsuse kaudu ei kaaluta esile mitte sisimat muutust, vaid kestev identiteet. Filmi lõpupoole räägib prior  Christian sellest, kuidas inimese identiteet Kristuses liigub sisimas sünnilt sünnile. Elamine tähendabki nende sündide järgnevust. See, mis nõnda läbi uute järkude sünnib, on aga üks ja sama igavikulise armastuse kestev kohalolu, mis avaldub meie inimlikkuses. Christiani äratundmises on koos nii püsimine kui kasvamine, muutumine ja muutumatus.   

Seejuures ei serveerita siin munki üldse kuidagi erilistena, puudub igasugune heroiseerimine. Mungad kardavad ja kahtlevad nagu iga teinegi ning kui olud on ekstreemsed, pole neil kõik vastused sugugi valmis. Ligimesearmastus teostub neis aga tõesti. Beauvois’ filmi läbib kõrvalpilk, mis suudab  vahetada mõtteliselt nii suurt kui üldplaani, ilma et seda tehniliselt peaks vilgutama. Mungad on vaadatud nagu kõrvalt ning igaüks neist joonistub oma inimlike/isiksuslike piiridega selgelt välja. Võiks isegi öelda, et kuna inimene nähtub nii selgete piiridega, toimub mõtteliselt omalaadne perspektiivinihe: inimest pole nähtud mitte ainult kõrvalt, vaid ka justkui kaugelt, nii et ta muutub väikeseks. Ja samas avaneb sisim suurus, mis väiksesse on mahtunud.   

Kõrvutus ja vastandus   

 „Inimestest ja jumalatest” ei leia aset kristluse ja islami vastandus, vaid kõrvutus. Külaelanikud, rahumeelsed moslemid, on aastaid kasvanud koos kristliku kloostriga. Nii on näiteks  kloostri arstil Lucil ikka umbes sada patsienti päevas ning kodusõja ajal ootavad külaelanikud just kloostrilt tuge ja kaitset. Identiteedid on vastastikku paigas, üksteisesse suhtutakse nagu sõpradesse, austusega. Kodusõda pöörab aga kõigi elu pea peale. Islamiäärmuslased ei puhasta maad üksnes lääne mõjudest, muuhulgas saavad noa rindu ka imaamid ning kohalikud naised ja koolilapsed, kelle puhul võib meelevaldselt eeldada, et nad pole õiged  usklikud. Valitsusväed ei jää oma julmuselt islamiäärmuslastest sugugi maha ning aja möödudes saab valitsuse sõjaväest ka munkadele reaalne oht. Kuna mungad ei võta omaks ei äärmuslaste ega sõjaväe reegleid, vaid käituvad enese põhimõtete järgi, on nad sisuliselt kahe tule vahel. 

Üheplaaniliselt julm ja hall mass ongi selles filmis Alžeeria sõjavägi, isegi islamiäärmuslaste puhul võib individuaalselt jõuda dialoogini. Nõnda murrab üks islamistide jõuk kloostrisse  sisse, nende liidri ja Christiani vahel särtsub äge vestlus, mille käigus Christian ka koraani tsiteerib. Ning kuigi mungad islamistide nõudmistele vastu ei tule, jätab jõugu juht nad ometi puutumata. Ja hiljem, nagu selgub, isegi kaitseb kloostrit. 

Jah, suhted on eriplaaniliselt teravad, filmis kujunevad tõepoolest välja määravad vastaspooled, aga üsna raske oleks neid pooli lahterdada, lähtudes rahvuslikest, poliitilistest või religioossest kuuluvusest. Vastaspooled jaotuvad põhimõtteliselt selle järgi, kas (koos)  elu rajatakse jõule ja võimule või austusele ja armastusele. Ja kui ometigi tahta üldistavalt sõrmega järge ajada, siis jäävad siin ühele poole islamiäärmuslased ja valitsuse sõjavägi (religiooni ja poliitika põimumine), teisele poole aga Atlase kloostri mungad ja rahumeelsed moslemid. Ent skemaatiliselt jätkates on piirilgi ruumi, kahe poole vahele võib asetuda ka islamiäärmuslane – vaata et lapsikult lihtne jaotus, aga väga keeruline igapäevaeluline põimumine. 

Vastaspooled kujunevad, nagu ütleb Christian: „Meid on kutsutud olema kõikide vennad”. Ning säärane suhtumine lubab tal oma sõbraks nimetada ka enda tapjat.         

Olemine/püsimine ja tegutsemine       

Filmist „Inimestest ja jumalatest” võib muidugi otsida ka poliitilist ideologiseeritust. Alžeeria kodusõja puhkemise põhjusi filmis ei avata, endise koloonia haavatud eneseteadvusele ei keskenduta. Nõnda võib ju küsida, kas islamiäärmuslus on selles filmis piisavalt lahti mõtestatud või taasluuakse selles religioossete identiteetide stereotüüpe, kinnistades nõnda toimivaid poliitilis- ideoloogilisi vastandusi. Poliitilist ideoloogiat võib ju otsida ka selle filmi retseptsioonist. Möödunud aastal võitis „Inimestest ja jumalatest” Cannes’i festivalil suure auhinna. Kas taheti ehk selle tunnustusega saata poliitilist signaali? Politiseerimise õhin paistab siiski vastupidine „Inimestest ja jumalatest” sisimale mõttele, mis avaldub muu hulgas ka lihtsas tõdemuses, et politiseerimine just hävitab isikliku ja igavikulise  seotuse.       

Filmi lõpus lähevad mungad koos oma vahistajatega läbi lume ja kaovad viimaks pildilt (unustusse). Me teame, et mungad lähevad surma, ja ometi on see film elust. Ehk on film sellestki, kuidas oleme harjunud oma  tegevust pidama mõttekaks, kui sel on soovitud ja nähtavad tagajärjed. Aga meie tegude tagajärjed võivad olla ka sellised, mida me ise ei näegi; need võivad ilmneda varjatult või hoopis kauge aja pärast. Mis siis sellisel juhul meie tegude mõttekuse määrab? Režissöör Beauvois on ütelnud, et selles filmis on „olemine/püsimine olulisem kui tegutsemine”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming