Kolm filmi katkisest Maast

Aleksei Lotman

Muljeid kolmest filmist lõppenud Matsalu loodusfilmide festivalilt        Selleks korraks on siis Matsalu loodusfilmide festival taas läbi. Ja nagu ikka, oli mitmeid häid filme. Üks väga hea film sai ka peaauhinna. Sedapuhku ei taha ma siiski kõnelda peavõitjast, vaid kolmest väga heast filmist, mis ka kõik žürii tähelepanu pälvisid. Need kolm filmi on  väga erinevad, ent moodustavad koos omapärase terviku, sellise terviku, mis võib vaatajaid muutes muuta ka maailma. Kas või pisutki paremaks. Kuivõrd Matsalu festivali filme saab vaadata ka pärast selle lõppu, pole siinne artikkel üksnes „järelehüüe“, vaid ka vaatamissoovitus. Matsalu loodusfilmide festivali üks juhtmõte on algusest peale olnud inimese ja looduse suhete avamine. On filme sellest, kuidas on võimalik mõistlikult ja loodusega kooskõlas  elada, on neidki, mis räägivad Maa rüüstamisest inimese poolt. Sel korral ajendasid mind kirjutama kolm filmi, väga erinevad lood väga erinevates kohtades juhtuvast. Ometigi moodustavad need terviku. Need on justkui eri salmid lugulaulus sellest, kuidas inimkond oma koduplaneeti hävitab. Hävitab julmalt ja enesetapjalikult. 

      

  Ent kõigis neis filmides on keegi, kelle suhe Eluga on teistsugune, selline, mis sisendab lootust. Need inimesed on kõik väga erinevad. Tõesti, mis on ühist neil, kes üritavad päästa orangutange, nendega, kes üritavad alles hoida esiisade looduslähedast eluviisi? Ja neil mõlemal Kanada looduse ja globaalse kliima pärast muretsejal, kes jäävad niikuinii hoopis kaadri taha? Ühine on vaid aukartus  Elu ees ja armastus Maa vastu. Ühine on see, et selliste inimesteta poleks meil elamisväärset tulevikku.     

  Metsa-aastal metsainimese saatusest       

Kui te usute, et maailmas on kõik kõige paremas korras ja tahate selles õndsas usus edasi elada, ärge seda filmi vaadake. Ja ärge vaadake seda ka siis, kui arvate end õnnetuimaks olendiks maailmas ega usu, et kellegi teise kannatused teie omade vastu saavad. Aga kui teid huvitab, kuidas on asjad laias ja  kohati kurjas maailmas tegelikult, kui teis leidub kübegi kaastunnet teiste olevuste vastu ja kui kurja nähes soovite seda heaks teha, siis on see film teile. Ainult pidage meeles: see film võib teilt unerahu röövida. Jäi see painama mindki, kuigi rangelt võttes tean seda, millest filmis juttu, juba ammu.       

  Film „Rohelus“ räägib vihmametsade hävitamisest, selle põhjustest ja tagajärgedest. Vihmametsade elustik on teadagi väga rikas ja selle häving tõeline ökokatastroof. Tegu on ju paljude liikide elupaigaga, vihmametsa puudesse  on aga ka talletunud suur kogus süsinikku. Nii juhtubki vihmametsa raadamisel kaks asja: hävivad elupaigad ja süsinik vabaneb süsihappegaasina. Seega on vihmametsade hävitamine tänase maailma kahe olulisema globaalse keskkonnahäda – elurikkuse hävingu ja kliimamuutuse oluline mootor. Häving algab ärilistel eesmärkidel tehtud raietega, kusjuures puit eksporditakse enamasti rikastesse riikidesse. Järgmiseks etapiks  on tihtipeale metsa raadamine põllumajanduslikul eesmärgil, kui metsaveoteid mööda jõuavad vihmametsa südamesse suurmaaomanike poolt oma maalt välja tõrjutud ja maata jäänud väiketalupojad. Küllalt tihti on aga metsa hävitamise taga firmade ja suurmaaomanike otsene mõju: metsi raadatakse suurteks kohvi-, kakaovõi banaaniistandusteks, uuemal ajal aga üha rohkem hiiglaslike õlipalmiistanduste tarvis. Ka kõiki neid tooteid eksporditakse rikastele maadele,  kusjuures palmiõlist toodetud mootorikütust esitletakse suisa keskkonnasõbralikuna, mis on muidugi küünilise rohepesu tippmark. Vihmametsad on koduks paljudele rahvastele, keda võiks samuti õigusega kutsuda „metsainimesteks”, ent film neist sedapuhku ei räägi. Malai keeles kutsutakse metsainimeseks meie oranži karvaga kaetud sugulast, kelle koduks Sumatra ja Borneo metsad. Ja laenuna malai keelest, milles „orang” tähendab inimest ja „utan” metsa, tunneme ka meie seda intelligentset inimahvi orangutangina. Filmis näemegi Indoneesia vihmametsade hävingu lugu noore orangutangi huku loo kaudu, see räägib lihtsate, kuid meisterlikult üles võetud piltide abil meie kõigi osast selles. Ärimeeste, poliitikute ja tarbijate vastutuse teemat puudutatakse õige põgusalt, kuid seda mõjusamalt. Kui teis on kübetki inimest, vaadake seda filmi. Mõelge oma vastutusest Maa tuleviku  eest, oma osast meie planeedi hävingus, oma võimalustest teha midagi parema tuleviku nimel. Kui metsainimene hävib, kas on veel meist kellelgi lootust?       

Uudiseid maailma katuselt         

Maailma katus soojeneb ja kuivab: liustikud taganevad, jõesängid jäävad veeta, karjamaad rohuta. Põhjusi võib olla palju, kuid väga tõenäoliselt on neist olulisim inimtekkeline kliimamuutus. Ja nagu keskkonnahädade puhul tihti, kannatavad kõige rohkem need, kes pole probleemi põhjustajad. Kliimamuutuse peapõhjuseks on ju energeetika, transpordi ja tööstuse tarbeks maavarade põletamine, põlismetsade ulatuslik raadamine, märgalade kuivendamine ning intensiivpõllumajanduse tõttu õhku paisatud kasvuhoonegaasid. Kõik see on valdavalt seotud industriaal- ja tarbimisühiskonna tegemistega. Aga põhilisteks kliimamuutuse tõttu kannatajaiks on mitmesugused looduslähedaselt elavad rahvad, nagu filmis „Katkine kuu” näidatud Himaalaja rändkarjakasvatajad.  Filmi tegevus leiab aset Ladakhis, tiibeti kultuuriruumi kuuluvas India põhjatipus. Seda vaadates meenub kohe Tiibeti vaimse juhi, hiljuti Eestit väisanud XIV dalai-laama Tenzin Gyatso tõsine mure kliimamuutuse pärast, mida ta väljendas ka Tallinnas. Dalai-laama on korduvalt üles kutsunud otsustavalt piirama kasvuhoonegaaside heitmeid, rõhutades sedagi, et samamoodi nagu polaaralad kannatab ka Tiibet, mida mõnikord nimetatakse kolmandaks pooluseks,  kliimamuutuse tõttu aga eriti rängalt. Ühes vestluses USA diplomaadiga on dalai-laama koguni pidanud kliimamuutust olulisemaks Tiibeti poliitilisest staatusest. Kaovad ju liustike kokkukuivamisel ka mägijõed, mis toidavad Tiibeti mägismaa ja Himaalaja nõlvade karjamaid. Koos kariloomadega satub ohtu ka karjakasvatajate eksistents.     

Loomulikult pole kliimamuutus rändkarjakasvatajate ainus mure. Kogu elu on muutuste keerises, põlised traditsioonid kipuvad hääbuma,  noored ei soovi enam elada nomaadi karmi elu, vaid tikuvad linna, kuigi sealgi pole ju pudrumägesid ootamas. Raske valik põliste oma maaga seotud traditsioonide ja suurlinnade peibutavate virvatulede lummuse vahel tuleb igal rahval ja igal põlvkonnal üha uuesti ise lahendada. Vaevalt et meie saame Ladakhi põlvkondadevaheliste vastuolude lahendamisele oluliselt kaasa aidata. Küll aga on meie võimalus ja kohustus vähendada oma ning kogu industriaalmaailma mõju kliimale. Mõelda sellele, mida toodame ja tarbime ning kuidas see meie Maa tulevikku mõjutab. Tegutseda selle nimel, et meie energeetika ja transport vähem fossiilkütust raiskaks. Hoida metsi ja märgalasid. Kasutada loodust mõistlikult ja säästvalt. See on meie moraalne kohustus maailma katuse asukate ja teiste kliimamuutuse suhtes eriti tundlike kohtade elanike ees, kuid ühtlasi ka me endi eluline huvi. Suuremad  kliimamuutused ei jäta ju lõpuks kedagi puutumata.       

Õlilinn põlislaante rüpes       

Õhust näivad Kanada põlislaaned piiritud, suured jõed ürgsed ja puutumatud, kuni näeme õhust midagi, mida saab võrrelda veritseva haavaga. Või pigem mädase haavandiga. Midagi,  mis ületab oma mõõtmeilt ja keskkonnamõjult meile tuttava ning ka mõneti sarnase Virumaa põlevkivimaastiku. Näeme, kuidas inimkonna naftanälg on ajanud kaevandama õliliivasid (tuntud ka tõrvaliivadena). Kaevandamine on suurtel aladel hävitanud põlismetsa ja ohustab sealsete vete puhtust. Kliima seisukohalt on oluline, et õliliivade kasutamine energiatoormena põhjustab veel suuremaid süsihappegaasi heitmeid kui traditsiooniliste fossiilkütuste kasutus.       

„Petropolis” on vaikne, kuid üksjagu luupainajalik film, mis on mitmeid sisuniite pidi seotud kahe eelmisega, kuigi see seos on kavatsemata ja iseeneslik ning tuleneb lihtsalt meie liigestest lahti ajast. Metsa hävitamine kütuse tootmise nimel seob „Petropolise” filmi „Rohelus”  temaatikaga, kliimateema aga need mõlemad „Katkise kuuga”. Maailm on üks, Kanadas toimuv ei erinegi nii väga Indoneesias toimuvast ja kumbki ei jäta mõjutamata India mäestikuloodust. Aga nagu ka selle filmiga rõhutatakse, on teistsugune, loodus- ja lootusrikkam tulevik võimalik. Energia tootmiseks ei pea tingimata loodust rüüstama ja atmosfääri saastama. Valida ei ole vaid õliliivade ja palmiõli vahel (või meie puhul näiteks põlevkiviõli ja üha suurema  väetamise ning mürgitamise hinnaga toodetud rapsiõli vahel) – on võimalik ka tõesti säästvalt energiat taastuvast toormest toota. Selles saime filmifestivalil järjekordselt ka ise veenduda: Lihula kultuurimaja, Matsalu loodusfilmide festivali toimumiskoht, saab ju sooja Kasari luha heinast. See on loodusega kooskõlas, koguni elurikkust hoida aitav looduskasutus. Säästvat looduskasutust soosides on üles ehitatud suur osa Matsalu märgala kaitsekorraldusest.  Tulevik on meie teha – saame, kui tõesti tahame, kasutada loodust ilma seda hävitamata, luua parema kodu nii endile kui teistele Maa asukaile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht