Kolm graatsiat in modo mixolydio

Toomas Velmet

 

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: MERLE HILLEP (sopran), LEENA LAAS (viiul) ja NATA-LY SAKKOS Kadrioru lossis 28. X.

 

Tulles välja kammermuusika kavaga eesti muusikast, on Merle Hillep (sopran), Leena Laas (viiul) ja Nata-Ly Sakkos (klaver) imetlusväärselt enesekindlad interpreedid. Või alustan hoopis nii, et ühel oktoobrikuu õhtul tulid Kadrioru lossi saali kolm veetlevat daami, et täita järjekordne “Akadeemilise kammermuusika” eesti muusikaga. Tegid seda sunduseta, omal vabal tahtel, ilma hõiskavate-eputavate pealkirjadeta ja väga maitseka valikuga Eduard Oja ja Ester Mäe vokaalmuusikast ning Heino Elleri ja Ester Mäe viiulimuusikast. Midagi üsna sarnast võib välja lugeda Merle Hillepi ja Leena Laasi annotatsioonidest. Lõpetanud pea üheaegselt EMTA, on nad end järjekindlalt täiendanud ning realiseerinud omandatut nii kodu- kui välismaal.

Merle Hillep on jõudu proovinud ka konkurssidel ja 2002. aasta Tšaikovski konkursil on teda pärjatud Irina Arhipova eripreemiaga. Leena Laasil konkursisaavutusi kirjas küll pole, see-eest osalemine Kremerata Baltica töös ei ole kindlasti väiksem loorber kui konkursivõit. Merle Hillepil on ette näidata mitmeid osatäitmisi nii Soome kui Eesti lavadel ja Leena Laasil koguni CD “Poéme d’amour”. Nata-Ly Sakkos tutvustavaid tekstiridu ei vaja, kuna teda ja ta meisterlikku pianismi tuntakse nii Eestis kui välismaal hästi ning vastavalt on teda ka hinnatud riigi muusikaalase aastapreemia ning Valgetähe medaliga.

Eesti muusika esitamine eesti interpreetide poolt pole Eestis just väga moodne tegevus. Armastame küll rääkida, et kes siis veel, kui mitte meie ise peaks seda tegema, ent meelde tuleb see repertuaar enamasti siis, kui vaja leida midagi välismaal esitamiseks-tutvustamiseks. Kodus (mõne harva erandiga arvestamata) kuulame eesti muusikat kas kampaania korras või siis maailmanimede esituses. Usutavasti saavad kõik lugejad aru, et ma ei räägi koorimuusikast ja Arvo Pärdist.

Seda enam on hinnatav kolme võluva daami sukeldumine Heino Elleri, Eduard Oja ja Ester Mäe loomingusse. Nende autorite kammermuusikast esitas Leena Laas Elleri palad “Põhja viis” (1912), “Õhtulaul”, “Hällilaul”, “Canzonetta” ja “Männid” ning Ester Mäe “Kadents ja teema” ning “Kuus eesti rahvaviisi”. Merle Hillep alustas Eduard Ojaga – “Põhjamaa lapsed” ja “Me olime nagu lapsed”, järgnes Ester Mägi – “Kui võiksin magada”, “Mälestus”, “Põllul laulmine” ja “Maarjasõnajalg” (1988). Hästi muusika karaktereid ja kujundeid arvestavalt konstrueeritud instrumentaalne ja vokaalne muusika aastatest 1912 – 1988 mõjus mõjusa vormitervikuna, kus absoluutselt erilise koha võitis austatud maestra Ester Mäe looming. Ma ei oska ega püüagi arvamust avaldada, milline on tema vokaalteose “Põllul laulmine” vorm, kuid mina nimetaksin seda küll sonaadiks sopranile ja klaverile. “Sonaat” poleks siin pelgalt vormi nimetus, vaid kasutan seda sõna kõrgeima sisulise ja vormilise hinnangu märkimiseks.

Kui ma ikka ja jälle kuulen lausutavat, et eesti rahvamuusika kõrgtemperamendi mõõtühikuks on üks “targa rehealune”, siis need ütlejad ei ole kuulnud Ester Mäe teost “Kuus eesti rahvaviisi” viiulile ja klaverile (1975), millega nimetatud kontsert ka bravuurselt lõpetati.

Muide, lisaks muusikasse vormitud Marie Underi, Helvi Jürissoni ja Karl Ristikivi luulele esitas Merle Hillep veel Anna Haava luulet, mida aeg-ajalt ikka tehakse. Kuid andestust, lugupeetud daamid – nii hästi läbi komponeeritud muusikaprogrammis mõjusid need mõned tekstid pigem võõrkehana.

Kui meil oleks üks selline muusika aastapreemia nagu näiteks “Parim klassikalise eesti muusika kontsert 2006”, siis ma ei kõhkleks nimetamast nominendiks Merle Hillepi, Leena Laasi ja Nata-Ly Sakkose kava Elleri, Oja ja Mäe kammerloominguga. Aga niisugust preemiat pole ju!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht