Kolm tuult eesti filmimerel

Ilmar Raag

Filmi tehniline areng on vähemalt ühes sektoris jõudnud olukorda, kus amatöörist grafomaan ja geeniusest luuletaja kasutavad ühe firma pliiatsit. Kas eesti film muutub järgmise paarikümne aasta jooksul? Selline küsimus tundub iseenesest liigagi retooriline, sest loomulikult kõik liigub ja muutub. Kummatigi on mul tunne, et kõik jääb ka samaks, sest kui muutuks eesti film, siis tähendab see seda, et samaaegselt on olulisi muudatusi läbi elamas ka kogu eesti kultuur. Pigem võiksime vaadelda struktuurseid nähtusi, mis määravad eesti filmi paiga.

Tehniliselt on selge, et eesti film areneb koos maailmaga. Veel kümme aastat tagasi küsiti Eesti filmiajakirjanike ringis väheke kiusliku häälega, kas mõni film on ikka film või ainult videofilm. Seda isegi pärast seda, kui Thomas Vinterbergi amatöörvideokaameratega „Perekonnapidu” oli 1998. aastal võitnud Cannes’i filmifestivali žürii auhinna. Kummatigi kinnitati mulle Prantsusmaal, et filmilint suri 2010. aastal, kui turule jõudsid sellised uued HDvideokaamerad, mis oma mitmesuguse tundlikkusega ületasid ka filmilindi oma (näiteks Arri Alexa). Järelikult oli videofilm võitnud. On vahest huvitav, et samal aastal telliti ka Canal+ jaoks film, mis ilma mingi erilise kõhkluseta filmiti üles aga tavalise fotokaameraga Canon 5D, mida kasutasid ka eesti üliõpilased oma tööde tegemisel. Mõnes mõttes on filmi tehniline areng vähemalt ühes sektoris jõudnud olukorda, kus amatöörist grafomaan ja geeniusest luuletaja kasutavad ühe firma pliiatsit. Nüüd sõltuvat kõik ainult andest.

Filmivallas on tehniliselt alanud veel aga teinegi revolutsioon. On olemas teooria, et filmimajanduse ärimudel jõuab kriisi umbes iga 20 aasta tagant ja seni on iga uus laine saabunud tänu teatud tehnilise või majandusliku arengu uuele nipile. Olgu selleks siis helifilm 1920. aastatel, massilisem üleminek värvifilmile ja laiekraanile 1950. aastatel, seejärel kobarkinode ehitamine 1970. aastatel (see peatas taas kinokülastatavuse languse), VHS-DVD tulek, millest saab filmide peamine tuluallikas, samal ajal kui kinode osaks jääb umbes 20 protsenti filmide kogutulust. Sajandivahetuseks oli aga filmi kohale kerkinud uus konkurentsioht, kus ühelt poolt oli vaid aja küsimus, et interneti piraatlus mõjub filmidele sama halvasti kui muusikatööstusele, ja teisest küljest oli juba 2008. aastal arvutimängude käive suurem kui filmitööstuse käive.

Inimesele antud aeg on aga piiratud: kui ta mängib, siis ei vaata ta samal ajal filme. Kummalisel kombel ei ole aga 3D osutunudki vaid ühe hooaja kurioosumiks, sest majanduslik analüüs näitab, et filmitööstus suudab endiselt raha teenida, aga seda just 3D-filmide toel. Me võime siin olla skeptilised, nii nagu oldi skeptilised ka helifilmi tulekul, või meenutada, et Tallinnfilmi reeglipärane üleminek värvifilmile toimus kümneaastase hilinemisega, võrreldes Euroopa kommertskino standarditega. Kuivõrd aga kõik filmimeediumi uuendused on arenenud ühes suunas – suurendada filmi tajumuslikku realismi –, siis on ruumilisem film ilmselt üsna paratamatult loogiline. Kümne aasta pärast tehakse enamik eesti filme odavamaks muutunud 3D-kaamerate abil, samal ajal kui televisioonis lahendatakse probleem, kuidas vaadata 3D-stereofilmi ekraanilt ilma prille või muid abivahendeid kasutamata.

Võib arvata, et esialgu tekitab see veidi segadust. Prantsusmaal tunnistati mulle, et enamik režissööre, kes tavalise laiekraani 1 : 85 asemel kasutab hollywoodlikku 2 : 35 laiekraani, ei oska midagi peale hakata ekraani lisandunud laiusega, sest see tähendab ka teistsugust kaadri kompositsiooni. Kummatigi on need tehnilised küsimused vaid pisiasjad filmide sisu kõrval.

Esimene suurem küsimus on see, kuidas meie institutsioonid kehtestavad ideoloogilisi raame. Nii olen kohanud mitmeid filmiüliõpilasi, kellesse on süstitud ortodoksset põlgust iga liikuva pildi vastu, mida näidatakse väiksemal ekraanil kui kinos. Samal ajal ei näe paljud vaatajad siin mingit olulist vahet. Sõnum on sõnum ja lugu on lugu. Vene kultuuriruumis kasutatakse näiteks teleseriaalide kohta tihti sõna „film”. Ameerikas on ka suurimad filminäitlejad üha enam nõus mängima väga hästi läbi kirjutatud minisarjades, mis on kui romaanid kinolinal. Eesti telemaailmas on jõutud olukorda, kus eesti teleseriaalid on vaadatavuse tipus kaugel eespool suvalisest Ameerika poleeritud prillikivist. Kui aga vaatajad hindavad kodumaiseid sarju, siis erineb sealne diskursus oluliselt eesti filmi omast. Nimelt ei heideta eesti sarjadele sugugi pidevalt ette „kroonilist eestipärasust”, raskemeelsust ja aeglust, mis paistab eriti silma, kui seda võrrelda Ameerika samasuguste toodetega. Ei, eesti telesarju kritiseeritakse teistel alustel: toode küpseb omas mahlas, nii nagu eesti teater. Seejärel aga räägitakse filmikoolides šokist, mille elavad üle paljud filmiüliõpilased, kui nad hakkavad aru saama, et eesti film kuulub põlatud vähemusgruppi koos rahvusja seksuaalvähemustega. Oma osa selles ideoloogilises raamistuses on ka eesti filmi finantseerimise mudelil, kus rõhuvat osa mängib riiklik toetus. See tingib olukorra, kus otsesest toetuse jagamise mudelist (kas ekspert või komisjon) sõltumata on rahajaotaja igal juhul massimeelelahutusest nõudlikuma maitse esindaja, kes juba alateadlikult soosib enam kunstiliselt nõudlikumaid filme. Selle tulemusena on eesti filmitoodangus nõudlikumale vaatajatele mõeldud filmide osakaal filmide koguarvust suurem kui neis riikides, kus lõviosa filmide finantseerimisest otsustab turg. Ja ilmselt see jääbki nii kujundama eesti filmide üldpildi ideoloogilist raamistikku.

Kolmas potentsiaaliga tuul on seotud toodetavate filmide arvuga, mis tekitaks veidi tõelist mitmekesisust. On ju tore mõtelda, et kui eesti mängufilmide tootmistoetuseks antav 1,5 miljonit eurot oleks võrdne teatritele antava 10 miljoni euroga, võimaldaks see toota aastas näiteks 20 uut filmi. Tulemuseks oleks esiteks, et vaatajad harjuksid eesti keelega nii nagu Mozarti-aegsed ooperikuulajad harjusid itaalia keele asemel kuulama saksakeelseid laule. Tulemuseks oleks seegi, et igal aastal valmiks üks-kaks tõelist publiku lemmikut ja ilmselt ka üks õnnestunud kunstfilm, kui uskuda üldise filmimassi ja õnnestunud filmide ülemaailmset statistilist suhet. Ma kardan aga, et seda ei juhtu. Ja põhjus ei olegi niipalju kultuuripoliitikas, kuivõrd Eesti ja Euroopa majanduslikus arengus. Kui meil praegu räägitakse defitsiidis sotsiaalpoliitika juures, et pensionisüsteem ei pea demograafilisele arengule vastu ja ka tervikuna on euroopalik heaoluriik allakäigu teele asunud, siis võib arvata, et tulevases konkurentsis haigekassa ja pensionikuludega ei langetata ilmselt otsuseid kultuurieelarve suurendamise kasuks. Küsimus ei ole ju isegi majanduskriisis, vaid selles, et praegune riigimajanduse mudel on alles jõudmas sellesse haldusfilosoofilisse kriisi, millest väljatulek tähendab teistsugust arusaamist riigist. Meile tähendab see ilmselt seda, et lähima paari aastakümne jooksul näeme, kuidas turu paratamatused suurendavad oma mõjujõudu filmivalikute tegemisel, samal ajal, kui riigi osa jääb paremal juhul samaks, halvemal juhul aga väheneb. Aga turg on meil popslik.

Minu lootus ujuda vajadusel vastuvoolu põhineb Toomas Ubale omistatud lausel, kui oli juttu erinevatest aegadest ja juhtidest Eesti Televisioonis: „Hea lugu pääseb alati eetrisse”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming