Kolmekesi Pääsukese kallal

Hardi Volmer

ERMi fotokogu Punt eesti filmimehi on hakanud ajama ideed teha Johannes Pääsukesest mängufilm. Idee algatasid Hardi Volmer ja Peeter Brambat, kes kavatsevad koos ka filmi lavastada ja kaasstsenaristidena lugu küpsetada. Käsikirja loojana on kampa võetud kirjanik Olavi Ruitlane. Allpool vaevad need kolm meest, mida moodi Pääsukest mängufilmis käidelda. Hardi Volmer (V): Seoses mõningate mõtete vormistamisega Kinomaja kõnekoosolekul kangastus mulle üks kentsakas probleem seoses meie rõudmuuvi peategelasega. Kas teile ei tundu, et meie armastatud Johannes-poiss, meie „esimene pääsuke”, kelle karakterit me püüame reinkarneerida, kellele me liha luie pääle üritame paigutada, kipub jääma justkui kangesti üheülbaliseks? Kangelane kätkeb endas rea vaimustavaid isiksuseomadusi, mis ju ühe kunstiala rahvuslikule pioneerile ja seda enam, et varalahkunud heerosele kõigiti kohane, aga kas ei jää ta seetõttu ehk verevaeseks ja tiba igavaks. Tema noorukest loomust ja otsivat hinge ei näikse närivat mingigi paheline paine ega patune kihu. Ülivooruslik ja seetõttu natuke ebainimlik tahab praeguse seisuga tulla see meie päikesepoiss! Selline mure. Olavi Ruitlane (R): No mis me temaga teeme? Poiss on hea kasvatusega, mõjubki aastast 1913 siiamaani väga tänapäevalikuna, mobiilne mees, enne sideoperaatorite sündi. Rokenroll on veel leiutamata – seega Petserist teda seksi ostma ei pane. Seoses seto kõrtsipiiga Kata õnnetu surmaga on tal ka oma plekikene hinge pääl. V: Noh, Katakese hale lõpp ei ole ju sugugi pääsukesepõhine, rohkem ikka sotsiaal-fataalne. Sulnil suveõhtul käidi ju ikka tare taga musutamas. Seda enam, et pidu! R: Vahest mõjuks tema liigne koloreerimine rõudmuuvilikule lõputa kulgemisele sandisti? Tolm, lugude vahepeal, aeglaselt liikuva vankri taga on väga poeetiline ja siduv. Pääle selle on meil seto vanamehe Sergo näol üks lurjus juba olemas.

V: Siinkohal tuletan teile meelde, et kõrvalised, kes lugenud, hoiatasid just Sergo eest, et see riukalik ja selgelt paheline karakter oma säraga meie peategelase sootumaks varju jätab. See oli Maidu (käsiloleva filmi operaatori) kõrvu jõudnud.

R: Mina mängiks Pääsukese puhul tema teadaoleva sisu peale. Ja värviks tausta. Praegu tundub mulle, et meie Setomaa karakterid, eriti need peolised, on veidi üheülbalised. Näeme seal omajagu toorust ja vääritimõistmist, pidu ja pillerkaari kah, aga miskit moodi peaks seda paremini balansseerima. Kaaluma, kui pöörane on see Setomaa tegelikult. Praegusel kujul mõjuvad nad äkki Darwini-aegsete maooridena?

V: Eks see meie mõte ka olnud, et poiste ekspeditsioon Setustani oma hakatuses ongi justkui Livingstone’i matk Victoria järve äärde. Aga koha pääl selgub, et igati tore seltskond, need setokesed. Liiga muinasjutuliseks, kuigi natsa tahaks, ei saa ka minna. Seda hakkavad doseerima Pääsukese originaalvõtted fiktsioonide vahel.

Peeter Brambat (B): Olavi mõttekäik on õige. Taust on meil veidi lahja, aga ega me seda üleliia palju pole ka värvinud. Oleme siiani tegelenud pelgalt kuvandi loomisega ehk teisisõnu teema visuaalse kaardistamisega. Inimhingedeni pole me veel jõudnudki, rääkimata selgetest karakterijoonistest. Alustaks siis otsast.

Meie „päikesepoiss” Johannes Pääsuke. Ideaalselt puhas leht, kellega võiks manipuleerida lõpmatuseni. Kes ta siis on ja kellena me tahame teda näha? Võtame abiks toonased fotod ja püüame luua nende põhjal mingi kuvandi.

Johannes, pilk teetolmus, aga eesmärk silme ees … fotografeerida, fotografeerida … töö, töö, aga mille nimel? Ikka tunnustuse, au ja kuulsuse. Kõige kallimat, fotoaparaati, statiivi, (geniaalne foto, pildistatud hetkel, kui statiiv õlalt maha kipub libisema) kannab ta ise. See, et koorem just kergemate killast ei ole, näitab tema veidi ette kallutatud kehahoid.

Meetrit kolm tagapool mõõdab kruusateed Volter, kellele on usaldatud fotoplaadid ja muud nipet-näpet. Volteril on käes jalutuskepp, kui teatud mõttes seisuse (vaesunud aadliku, aga ikkagi) tunnus. Talle on ekspeditsioon pigem seiklus, Tartust väljasõit. See ei ole veel tõsiselt võetav ettevõtmine.

Alles Sergo ilmumine paneb paika ka Volteri koha päikese all. Seesamune rännak, olgu ta siis hobuvankril või jalgsi, ongi võimalus nende hingedes urgitseda. Mis puutub tausta värvimisse, siis on seda lihtsam teha, kui põhikarakterid ja nende tegevussuunad on meil endile selgeks mõeldud.

Johannese ja Volteri ego võiks edukalt vastandada juba Tartus. Aias fotografeerimise episood on selleks igati kohane. See sai ka dialoogis markeeritud, aga sinna saab mahla kindlasti juurde lisada. Enne aias jauramist võiks kirjutada episoodi pimikust, fotograafi kõige intiimsemast keskkonnast, kus Johannes on koos oma loominguga. Tema pruut ei ole mitte ainumas „modell”, keda piltnik on klaasplaatidele jäädvustanud. Sinna võiks lisada ka mustlaste teema. (Pruudi repliik, et käib seal ülejõe igasugust rahvarämpsu pildistamas?).

R: Hea mõttekäik! Pimik on leid. Ehk oleks neid pimikukohti rohkemgi? Ainult Pääsukese au ja kuulsusejanu jätaks äkki minimaalseks või üldse ära? Meil on olemas abiline Volter, ühelt poolt tema upsakus ja ego ning teiselt poolt vaesunud aadlikuvõsu staatus loovad juba ise laheda karakteri alged – mees on õhku täis mull ja kui Johannesele ka nüüd egopaistet lisada, vahest hakkavad teineteist dubleerima? Pääsuke näeb teistmoodi kui teised, oskab nähtud pilti seisma panna ja uuesti käivitada. Mees nagu kaamera. Näemegi mitmeid episoode läbi tema silmade. Võib-olla ongi mees veidi valgustundlik ja alles pimikus lasebki enda päris olemusel ilmuda, olgu see siis heinarõuk, kus ta filmikassetti vahetab, mingi rõske kelder või algul omaenda kodus, pimikus koos pruudiga. Pruudil töötavad kottpimedas ainult hormoonid, aga Pääsuke hakkab seal sisemiselt ilmuma. Seda enam hakkaks tööle stseen, kus külapoisid filmikassetid lahti kisuvad ja valgustatud lindi puu otsa riputavad. Pääsukesele on see otsekui alastikiskumine, hinges sorimine. Sellised minimalistlikud pimikukohad oleks teekonnal omamoodi aja mahavõtud, peatused.

Samas, hää maitse piir on maru õhuke ja see võib lihtsalt kunstiliseks eputamiseks minna.

V: Pimik on vaieldamatult hää koht ühe piltnikuhärra eneseilmutamiseks. Kas ei oleks ilus lasta sääl tema pirtsakal Tartu pruudil klaasplaadil – dagerrotüübina ilmuda?! Et jääkski selliseks, püüdmatuks ingliks-vaimolendiks? Kas oli toonagi ses nõiaköögis vajalik punane valgus?

R: Seda kunagist pimiku atmosfääri peab uurima.

V: Aga ma tahtsin tulla tagasi veel ühe isiksuseomaduse juurde. Sajandi algus – kõik eesti poisikesed maadlesid ja tõstsid kive, silme ees maailma-rammumehed Lurich ja Aberg. Ja ka Pääsuke oli tugev. Hirmus mõeldagi, milliseid raskusi nad mööda Eestimaad seljas ringi vedasid. Põlvkondadetagused inimesed olid erakordselt sitked ja tugevad. Mõeldagu, kui ilus oleks Oskar Kallase tulek jõusaali, kus Volteri assisteerimisel või isegi juhendamisel rassib maadelda Juhan? Väikekodanliku kaupmehevilla lilleaia asemel higilehane ja maalähedane treeningsaal. Seda va võitluskunsti läheb ju nii mitmeski paigas, näiteks ekspeditsioonil, tarvis! (Kas või Petseri pätid.)

B: See jõuatribuutikaga flirtimine võib isegi päris naljakas olla. Pääsuke oli ju teadaolevalt ja fotodeltki paistes väikest kasvu. Siin tuleks musklite ilu esile väikese kasvu kompensatsioonina. Episood võikski aset leida kusagil aias pildistamise läheduses, kus värskelt rauatükkidega lihaseid voolinud Pääsuke astub veidi täispuhutud olekuga kaamera taha. Siia sobib siis ka väike konflikt Volteriga, kus küll sõnadega, aga puhevil rinnaga oma koht päikese all paika pannakse.

Teine võimalus oma sitkuse näitamiseks oleks Petseris lõbumajast põgenemisel, kui Johannes püüab metsistunud joodikute karja taltsutada. Kõrtsidest on teada ka käesurumise rituaalid, aga Johannes ei ole vist nii labane, et selliste meetoditega kõrtsis (kõrtsipiiga) tähelepanu teenida. Ta on eelkõige kunstnik, imetegija.

Operaator Mait Mäekivi märkus Sergo jõulise karakteri ohtudest on teatud mõttes õigustatud, aga ma loodan, et selle kompenseerib Johannese nii eriline kuju. Roll on näitlejale paras katsumus, aga see pagana foto- ja filmivärk oli ju toona midagi nii teiselt planeedilt, et ainuüksi pea ees aparaadi kaltsu alla pugemine oli ennenägematu fookus, rääkimata läikivatest väntadest-nuppudest. Kui Johannes oma kaamerat puudutab, tõuseb ta justkui õhkpatjadele ja laskub alla alles siis, kui kogu atribuutika on kokku pakitud.

R: Jõusaal on mõnus ja Johannese varjujäämise küsimus õigustatud. Aga kas seda viimast ei saa kuidagi peenelt korraldada? Las see Sergo pealtnäha soleerib. Ohjad, reisiraha, on Pääsukese käes ja neid pingutades saab ta vanamehe vajadusel sekundiga kontrolli alla ja madalamale kui muru. Äkki peaks Johannes aeg-ajalt pisut rohkem oma võimu näitama? Teeb seda tasakaalukalt, intelligentselt, aga nii, et vastu hakata ei anna. Jätab Sergo õhtusöögist ilma, lõpuks halastab, viib leiva ja pekitüki ning vanamees on moka maha keeranud, matsutab koera tänulikkusega.

Helsingis Kruni ees Johannes tegelikult ju paneb end maksma, sääraseid kohti oleks vaja lisada. Vagunis toimuvast intsidendist on ta samuti kõrgelt üle. On palju, mida me Pääsukesest ei tea, ja vähem, mida teame. Aga on selge raudraudpolt, et oma kirjavahetuses Eesti Rahva Muuseumiga oli ta üliviisakas, vaoshoitud ja asjalik. Sealt on välja lugeda, et muuseum suhtus temasse, aastatelt poisikesse, samamoodi lugupidamise ja aupaklikkusega. Verinoorelt sellist positsiooni omada on üsna haruldane. Paneme Sergo leivaisa, aastatelt leivapojapoega kummardama ja las susserdab Johannese selja taga ja ajab Volteri juhet kokku, aga Pääsukese silma ees annab käppa ja teeb auh.

B: No nii. Johannese kasukas on tihedamaks muutumas, Sergole paneme igaks juhuks suukorvi valmis. Nüüd kipub Volter hõredaks jääma. Pääsukese pilte vaadates tekkis mul üks küsimus. Miks Pääsuke ei pildistanud kunagi Volterit? Põhjust oleks ju leidnud. Statist omast käest võtta. Teame ainult kahte fotot, kus mehed koos kaadris: esimesel reisivarustust pakkimas ja teisel filmitehnikaga teel. Ei ühtegi portreevõtet. Võib-olla puudus Volteril igasugune edevuse alge või pidas Pääsuke ka assistendi ametit nii väärikaks, et teisele poole kaamerat minna on lihtsalt ebaeetiline. Selles aspektis on võimalus leida huvitavaid lahendeid. Meenub, et liikuvas pildis on Johannes kasutanud paaril võttel oma venda, aga mitte abilist.

V: Muide, olen seda ennegi tahtnud jutuks võtta: kes on see salapärane sõber, tentsik ja assistent Volter? Nii ehk teisiti, homoerootiline vihjeliin jääb meist siin vist küll puutumata! Sellise sättumusega rahvuskultuuri heerost ei tahaks laiemad vaatajahulgad küll näha. Kuigi, selles kontekstis tekiks ju ka päris võimas lugu!