Kommunistlik Kristus ja tagurpidi salto

Vaapo Vaher

Nõukakinos oli vist üksainus näitleja, kes rahuldas ühesuguse ammendavusega  mõlemast soost vaatajat: kerkis naistele maskuliinse ilu ideaaliks ja meestele üllaks eeskujuks. Kõnelen Vassili Lanovoist. Tema näopilte müüdi toona miljonilistes tiraa?ides ja ühtmoodi usinalt rabasid neid putkalettidelt nii mehed kui naised. Pärast mängufilmi ?Ohvitserid? (1971) menukat linalejõudmist tõusis  noorukite seas plahvatuslikult pürgimine sõjakoolidesse. Lanovoi loodud ohvitser Ivan Varavva püstipäine kuju, kes oli õilsalt truu sõjaväelisele uhkusele ja aule, lõi pagunimeeste ümber vastupandamatult romantilise oreooli. Naiste silmad vesistusid aga ?Anna Kareninat? (1968) jõllates, kus Lanovoi etendas Vronskit. Lanovoi mängis kinos kümneid kütkestavaid osi (ka ?Sõjas ja rahus?, ?Turbinite päevades? jm) ning enam-vähem kõiki saatis kollektiivne vaatajavaimustus. Mind köidab aga Lanovoi roll, mida kunagi pole täiel häälel ülistatud, vihjan peaosatäitmisele ideoloogiafilmis ?Pavel Kort?agin?.

Ostrovski heroiline Kort?agin istus Lanovoil leegitsevalt hinges juba lapsest saati. Esimest korda ahmis ta ?Kuidas karastus terast? salaja seitsmeaastaselt, sõja esimesel talvel, sakslaste okupatsiooni all ägavas Ukraina külas Strõmba. Võõrad väed kõmpisid ööpäev ööpäeva järel läbi porise lume Odessa poole, külarahvas piidles neid läbi aiavõrede, Vasja Lanovoi õuekoer Tuzik tegi ühe soldati suunas häält ja sai poisi silme all tapva automaadivalangu. Strõmba jäi tollal õnne kombel terveks, naaberkülad olid juba maha põletatud, elanikud tapetud, sama saatus pidi ootama ka Strõmba rahvast, aga enne jõudsid kohale Kovpaki partisaniväed. Juhuslikes kaltsudes, vatijopedes ja pintsakuis partisanid kallati üle rõõmupisarate ja samagonniga.

Kui re?issöörid Alov ja Naumov kutsusid viiekümnendate aastate keskpaiku teatrikooli tudengi Vassili Lanovoi (kes oli juba ühes filmis võluvalt osalenud) Pavel Kort?aginit mängima, elustusid noormehes sõda ja surm ning Pavka roll polnud talle üksnes rutiinne filmitöö. Lavastajad olid Kort?agini ossa proovinud ka Georgi Jumatovit, aga selle mehe loodud tüüp jooksis re?issööride kujutelmast järsult hargu. Jumatovi pakutud Pavka oli prostoi paren karmo?kaga, aga Alov-Naumov ihkasid hingestatut, kannatavat, intellektuaalse potentsiaaliga Kort?aginit. Kui André Gide oli 1934. aastal külastanud halvatud ja pimedat Ostrovskit, oli ta vapustunult hüüatanud: ?Ta on teie kommunistlik Kristus!?. Nüüd ütlesid ka Alov-Naumov Lanovoile: ?Vasja, mängi kommunistlikku Kristust?. Ja Vasja mängitud Kort?agini kannatused ei jäägi alla nüüdsele Mel Gibsoni filmitud kõmulisele ?Kristuse kannatustele?, ehkki välist maalilist veremöllu ja ohjeldamatut sadismi Kort?agini-film ei serveerinud.

Võitlev filmi-Kort?agin loobus armastusest, Vassili Lanovoi elu on olnud armastusest pilgel. Ta esimene naine Tatjana Samoilova, kellega püsiti abielus kuus aastat, on kinnitanud, et tema elu esimene suudlus ?oli Vasjaga? ja et ?pulmaööl röövisime teineteiselt süütuse?. Siis olid nad tõepoolest veel verinoored ja vaesed ning ostsid vastakuti jahmatavad pulmakingid: Tanja kinkis Vasjale trussikud, Vaska Tankale aga maikasärgi.

Praegu elab seitsmekümnene Lanovoi juba pikalt ja õnnelikult oma kolmanda kaasa, veel ühe kuulsa näitlejanna Irina Kupt?enkoga. Nende õnn olnuks ilmselt veelgi pilvitum, kui Ameerikast naasnud Andrei Kont?alovski poleks mõni aasta tagasi avaldanud mälestusteraamatut, milles kirjeldab oma kunagisi kireöid Kupt?enkoga võõrastemaja Sovetskaja vineerist seintega numbritoas. See armumöll oli küll ammu, siis, kui Kupt?enko tegi kaasa Kont?alovski filmis ?Aadlipesa?, kuid riivab küllap takkajärgi ikkagi Lanovoi taevani kiidetud mehelikkust. Vanake on tänini suurepärases kehalises vormis, demonstreerib veel nüüdki (seitsmekümneselt!) ühes lavastuses publikule tagurpidi saltot. Ja minevik miilab ta hinge tagamaades kort?aginliku kuumusega, seal laksuvad punalipud, hingitseb heroism. Ta peab endiselt sangariks Dzer?inskit, keda on kaks korda kunstiliselt kehastanud. Ühes intervjuus hüüatas ta: ?Mult võeti Kodumaa ja keegi pole selgitanud, miks?. Ta lõi assotsiatsiooni Armee ja Kultuur, soovides sõdalastele anda tagasi nende väärikuse ? see ohvitseriüllus, mida ta oma filmis nii sugestiivselt kunagi kujutas. Minevikku moonutavad  tema meelest kõiksugu Kont?alovskid, kes sogavad kunsti, armastust ja kannatusi. Kristus ja Kort?agin on igikestvad.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming