Kõndides käidud radu

MICHAEL PATTISON

Mängufilm „Spectre“ (Suurbritannia-USA 2015, 148 min), režissöör Sam Mendes, stsenaristid John Logan, Neal Purvis, Robert Wade ja Jez Butterworth, operaator Hoyte van Hoytema, helilooja Thomas Newman. Osades Daniel Craig, Christoph Watz, Léa Seydoux, Monica Bellucci, Ralph Fiennes, Ben Whishaw jt.

Üks lihtsamaid 007 fännide rõõme on pärast tiitreid ilmuv traditsiooniline viimane tekst kinolinal, mis lubab kõigile neile, kes on viitsinud piisavalt kaua kohal püsida, et „James Bond tuleb tagasi“. Viie aastakümne jooksul 24 ametlikku filmi üle elanud ja kuue peaosatäitja kehastuses üles astunud Bond pole mitte mees, vaid hävimatu institutsioon, surematu idee, kuju muutev, end vahel taas sisse lülitav kommertsprojekt. Kunagi aitas ta defineerida Zeitgeist’i, nüüd (62 aastat pärast Bondi tegelaskuju esmailmumist Ian Flemingi romaanis) on aga sunnitud klammerduma mööduvate moenähtuste külge, nagu äksi täis jõulise koera omanik kaelarihma teises otsas.

Ebakindlas Bourne’i-järgses maailmas peab Bond nahast välja pugema, et end tõestada. Ja mitte ainult oma kolleegide ja ülemuste silmis, vaid ka riigile, mida ta teenib – rahvuslikud huvid pole iial olnud ohus rohkem kui praegu. Sõnu nagu „Assange“, „Snowden“ ja „pagulased“ trükitakse iga päev tõestuseks, et kasinus, militarism ja natsionalism on hädavajalikud koostisosad hea ja õiglase ühiskonna toimimiseks. 2012. aasta Londoni olümpiamängude Danny Boyle’i lavastatud avatseremoonial oli stseen, kus Bond lennutab Wembley staadionile kohale Inglise kuninganna. Daniel Craig peab juba oma esimesel ilmumisel filmi „Casino Royale“ (Martin Campbell, 2006) avastseenis sõna otseses mõttes välja teenima oma loa tappa. Kolmes järgmises Bondi-filmis „Veidi lohutust“ („Quantum of Solace“, Marc Forster, 2008), „Skyfall“ (Sam Mendes, 2012) ja nüüd „Spectre“ tuleb MI6 tippagendil ületada kahtlused ja süüdistused, nagu mängiks ta valel poolel. Bond jätkab aga sellest hoolimata, maksku mis maksab. Viimases filmis on ta võrdlemisi lohakas, rohkelt tagajärgi põhjustav agent, kes on vastastest alati sammu võrra taga. Ebatavalise irdumisena valemist algab film tekstiga ekraanil, mis valmistab meid ette ees ootavateks teemadeks ja keerdkäikudeks ning teatab, et see hästi õlitatud meelelahutuse masinavärk pole kaugeltki omadega läbi – surnu on elus.

Filmiga „Surra veel üks päev“ („Die Another Day“, Lee Tamahori, 2002) tundus Pierce Brosnani Bondil võhm otsa lõppevat. Niisiis pidi tema mantlipärija olema diametraalselt teistsugune, paika sätitud ajutrusti poolt, kes on kõigi sellesarnaste kasumile orienteeritud brändide pakendamise taga.

Otse Christopher Nolani filmi „Batman alustab“ („Batman Begins“, 2005) järel, mis otsustas siirduda selle kassahiti saamisloo juurde, hüppas „Casino Royale“ üle katuste ja kas või nahast välja, et meile pähe määrida mõtet 007st kui psühholoogiliselt keerukast mehest, kes üritab teha õiget asja, hoolimata sellest, et ta jäi poisina orvuks ja armub nüüd naisesse, kes saadab piksenoole läbi tema varem ligipääsmatuna seisnud südame.

Craigi valitsusajal on Bond lõiganud niisiis kasumit Hollywoodi praegusest „tagasi juurte juurde“ lugude fetišist, aga võitnud rahaliselt ka seriaalsuse järjest kasvavast edust. „Casino Royale’is“ jäi Judi Dench küll Bondi ülemuse Mina püsima, aga ideeliselt oli see film üks kummaline ajaliini taaselustamine, mis vabastas Bondi-frantsiisi igaveseks seostest filmiga „Surra veel üks päev“, mille nähtamatud autod, hiigellaserid ja halb koomika saadeti ajutisele puhkusele ja asendati vidinavaba vägivalla ja süngelt mossitava kangelasega, kes tundus olevat pahane selle üle, et pigem oli Jason Bourne’ist saanud see spioon, kellest kõik räägivad.

Sellest ajast peale on iga episood olnud justkui „skeem pluss variatsioon“ põhimõtte õpikunäide: korratakse tugevaid külgi ja püütakse, kus võimalik, kalibreerida nõrku külgi.

Craigi tõenäoliselt viimane Bondi-film „Spectre“ sumpab läbi stseenide püüdega siduda end mõtteliselt tema esimese Bondi osatäitmisega. Justkui oleks üldse võimalik tegelasele omistada psühholoogilist sügavust, kui majandushuvid eeldavad tingimusteta pühendumist loo seriaalsusele ja kui filmid ise on üksteisega seotud heal juhul pealiskaudselt (rangelt võttes pole ükski Bondi-film eelmise järg). Nagu viitab juba pealkiri, on film nii lubadus kui ka vastutulek fännidele: „Spectre“ on saanud pealkirja samanimelise kuritegeliku organisatsiooni järgi, mida juhib Bondi põhivaenlane Ernst Stavro Blofeld esimeses seitsmes Bondi filmis aastatel 1962–1971. Bond on niisiis retkel sügavamale selle eellugu meenutava alternatiivajaloo sisemusse.

Kurikaelade kamp Spectre on Bondi universumis sama kaaluga kui dalekid dr Who omas. Mõjuvõimsad otsustajad Eon Productions, Sony ja MGM on nüüd rahastanud nelja kallist filmi, mille ülesandeks on tuua tagasi see kuritegelik organisatsioon. See näitab, kui meeleheitlikult küüniliselt on nad püüdnud Bondi sarjale anda endiste hiilgusaegade sära ja kuulsust. Või, õigemini, säästa seda naeruväärsusest. Kõik see on loomulikult üdini konservatiivne: „Spectre’is“ pole pea ühtki pilti või pööret, mis ei tunduks tuttav. Hoolimata režissöör Sam Mendese lavastajaoskustest (talle on see teine järjestikune Bondi-film), on „Spectre“ näide turvapadjaga filmitegemisest – teadlik eemaletõmbumine tõeliselt meelelahutusväärtuslikust vaatemängust, rääkimata hästi läbi kirjutatud tegelaskujudest. Eesmärgiks on olnud üksnes näilise tõsiseltvõetavuse normi täitmine.

Sellest pole pealtnäha lugu, et Spectre oli algusest peale üks kehva mõte. Organisatsioon, mis reklaamib põhitegevuse hulgas avalikult välja terrorismi, väljapressimise ja vastuluure, oli juba esimestes filmides vältimatult koomiksilik. Kui uues versioonis tutvustatakse Christoph Waltzi kui nüüdset Spectre’i juhti ühel varjuderohkel salakohtumisel mõisahoones, mis võiks olla pärit filmist „Silmad pärani kinni“ (Stanley Kubrick, 1999) ja kus valgustus on nii kehv, et terve nägu on siluett, siis paneb vägisi mõtlema, kas tegijad on üldse näinud Austin Powersi triloogiat, kus Blofeldi-laadne dr Evil kohtub maailmavallutusplaane haududes käsilastega oma nn salakoopas.

Bond seisab pealtnäha väljaspool paroodiat, aga osalt viidatakse filmis sellele, et ka Spectre pürgib olema midagi muud, midagi paremat, tõsisemat. Seda naeruväärsemad on näiteks stseenid nagu see, kus võimatult cool palgamõrvar (Dave Bautista) kougib mehel silmad peast, samal ajal kui organisatsiooni ülejäänud liikmed seda külmalt pealt vaatavad.

Bondi-filmides on loomulikult ennegi varem tehtud osadele viidatud, aga mure filmide järgnevuse ja loogiliste üleminekute pärast on nüüd muutunud eriti intensiivseks. Selle taga võib olla nii telesarjade kunstiline ja kriitiline läbilöök viimasel ajal kui ka Nolani Batmani-triloogia, aga kindlasti on see seotud ka Marveli ülikasumliku superkangelaste maailma esiletõusmisega. Konflikt tekib sellest, et Bondi-filmide tegijad üritavad nüüd mõõtu võtta kaubanduslikult ülitulusatest seriaalidest, omamata korralikku pikaajalist plaani. Erinevalt telesarjadest nagu „Halvale teele“ („Breaking Bad“) või „Tõeline detektiiv“ („True Detective“), ei tundu ühelgi neljast viimasest Bondi-filmist olevat varuks laiemat pilti sündmustest. Bond pole niivõrd tegelaskuju, vaid pigem üüritav reklaamipind (Craig rüüpab Heinekeni ja kannab Omega kella). Viimases kolmes filmis on ta flirtinud „Casino Royale’i“ sündmustest alguse saanud kättemaksumissiooniga, aga ilma erilise kireta.

„Spectre’i“ stsenaariumi kallal on vaeva näinud koguni neli kirjutajat ja filmi katses joosta järele igale trendile, mille on loonud teised, võimekamad filmid, on midagi „etteaimatavalt rumalat“, kui tsiteerida üht kurjamit.

Nähes, kuidas siin üritatakse tegelaskujudele viimasel hetkel mingit sisu ja sügavust anda, selle asemel et lugu tegevuse kaudu edasi viia, on selge, kui kaugele maha on Bondi-filmid jäänud kas või „Võimatu missiooni“ („Mission: Impossible“) sarjast ja teistest sellesarnastest. Lühikeses plaanis võib „Spectre’i“ taktika osutuda aga kahtlemata edukaks: film on purustanud kassarekordid peaaegu igas riigis, kus film on välja toodud, andnud ainuüksi Suurbritannias seitsme päevaga 41 miljonit naela kassatulu. Mõni ime, et James Bond ikka ja jälle tagasi tuleb.

Tõlkinud Tristan Priimägi