Koramuusikast ja lille laulust

JANNO ZÕBIN

Dokumentaalfilm „Kora“ (Portugal 2014, 70 min), režissöör Jorge Carvalho.

Dokumentaalfilm „Lille laul“ („Cissa“, Belgia 2013, 61 min), režissöörid Jacques Dochamps ja José Gualinga.

Filmid linastuvad Tartu maailmafilmi festivali raames.

14. – 21. märtsini peetakse Tartus taas maailmafilmi festivali. Laia valikuga filmiprogramm on multikultuuriline: siia mahub filme, mille tegevus toimub näiteks Jeemenis, Jaapanis, Venemaal, Saalomoni saartel või Indias, muidugi ka mitmel pool mujal, meie kontinendil ja väljaspoolgi. Tegu on enamasti uudishimu äratavate eksootiliste paikadega, või kõnetavad filmide põnevad teemad. Igal juhul peaks oma killu festivali filmimosaiigist üles leidma ka iga nõudliku maitsega dokisõber.

Koraga Guinea-Bissau ajalukku

Portugali filmitegija Jorge Carvalho film „Kora“ (2014) juhatab vaatajale kätte endise Portugali asumaa Guinea-Bissau tolmuse teeotsa, kust pääseb kora imelisse maailma. Selle iidse aafrika rahvamuusikapilli ajalugu arvatakse ulatuvat ajas tagasi umbes 700 aastat ning alguses oli ilmselt tegu lihtsama ja kujult pisut teistsuguse pilliga. Kora sünniloo kohta on palju legende. Filmis loetakse kora sünniajaks Kaabu kuningriigi ajajärku XVI–XIX sajandil. See oli ajaloolise Mali impeeriumi lagunemise järgne riik, mida asustas mandingo hõim, oma päritolu üle uhkeid mandingosid näeme filmiski.

Koramängijad Guinea-Bissaust hoiavad alal rahvuskultuuri igipõlist osa, koramängu …

Koramängijad Guinea-Bissaust hoiavad alal rahvuskultuuri igipõlist osa, koramängu …

Kui kasutada ka Eestis arvukaid kontserte andnud ja Lääne-Aafrikas koramängu õppinud uganda muusiku Joel Sebunjo sõnu, siis on kora „maailma esimene harf“. Pill on valmistatud käsitööna pudelkõrvitsast, lehmanahast ja puust ning sellele annab kõla pooleks lõigatud kõrvitsale pingutatud lehmanahk, mis täidab resonaatori rolli. Korat hoitakse istudes nagu kaela kandma hakanud väikest last kaenla alt näoga enda poole. Koramängu ja pillivalmistamise oskust pärandatakse põlvest põlve ja välja on kujunenud perekonnad, kes on kunsti arendajatena tähtsad ja lugupeetud. Viimastel aastakümnetel on märgata mandingode entilise identiteedi märgatavat tõusu ja see on toonud Lääne-Aafrikas pildile uusi koramängijaid nagu seeni pärast vihma. Loomulikult on nüüdseks need seened oma niidistiku ajanud ka enamiku Euroopa riikide mulda.

Kora sündis filmi järgi niisiis Kaabu kuningriigi pealinnas Kansalas. Filmikaamera viibki meid ajaloolistele mandingode aladele, kus kora ajalugu annavad edasi kohalikud humoorika väljenduslaadiga autoriteetsed spetsialistid. Filmi võlu peitub just omal moel karismaatiliste guinealaste värvikates pajatustes, mis võivad teinekord pisut vastu rääkida üksteisele või internetis kättesaadavale infole. Kui jätta kõrvale põhjalikku uurimist eeldav arvukate valitsejate ja nende hõimlaste roll kora ajaloos, võib siiski olla kindel, et see on otseselt seotud mandingode ehk mande rahvaga. Nimelt on laiemalt tuntud mandingode eepos „Sundiata“ ning paljud koramängijad esitavad oma pilli saatel lauldes just „Sundiata“ lugusid. Mandingode rahvuskangelane Sundiata Keita oli Mali impeeriumi (eelnes Kaaba kuningriigile) keiser, kellel oli palju hüüdnimesid nagu heal lapsel ikka. Üks neist oli Lõvikuningas. Pärast Walt Disney multifilmi „Lõvikuningas“ („The Lion King“, Roger Allers, Rob Minkoff, 1994) valmimist on korduvalt märgitud, et Disney laenas idee ja süžee just sellelt eeposelt. Kuivõrd eetiline või õnnestunud on lõpptulemus, jäägu igaühe enda otsustada.

Kaabu kuningate õukondadesse kuulusid nn djidiu’d, kes olid erilises seisuses. Nad mängisid korat siis, kui oli vaja sõdalasi innustada vaenlast ründama, hiljem siis, kui sõdurid sõjast naasid ja neid rahustama pidi. Ikka ja jälle jutustasid nad kora saatel pühendumisega lugusid ning ikka ja jälle oli publikut, kes neid vaimustusega kuulas. Filmis sõna saavad djidiu’d viitavad oma ajaloolisele päritolule ja on selle üle uhked. Koramängijate tuntumatest perekonnanimedest jäid filmist kõlama Sissoko, Diabate ja Suso. Kui guugeldada nende nimedega koramängijaid, võib olla kindel, et neid leiab tänapäeval nii Euroopast kui ka Aafrikast.

Filmi üks kandev tegelane on aga Buli Galissa poeg, kes läheb Lissaboni muuseumisse oma isa pilli korda seadma. Buli Galissa saavutas kogukonnas kõrge reputatsiooni. Nagu meie kuulus setu rahvalaulik Hilana Taarka soomlaste laulupeol Soome presidendile laulis, nii esines ka Buli Galissa Lissabonis Portugali võimude tähtpäeval, mängides koral riigihümni.

Filmi ilmestavad peale eheda Aafrika olustiku just sealsete spetsialistide värvikad ajaloomeenutused. Kuigi väärikatel põliselanikel puudub akadeemiline folkloristika kraad ja faktidki võivad teinekord pisut varieeruda, on nende lood pigem ausad ja ehedad. Aafrikast teeb Aafrika ja Aafrika koramängijatest Aafrika koramängijad just siseuniversum, mis erineb tublisti eurooplaste maailmatajust. Antud juhul – erinevus rikastab.

Lilledega nafta vastu

Märksa dramaatilisem ja sügavalt poliitiline on aga Ecuadori ketšua indiaanlaste lugu. Loo nurgakiviks on viissada aastat vana laul, mida on kasutanud ja üksteisele edasi pärandanud šamaanid. Väega laulu laulsid šamaanid rituaali ajal, mille käigus manustati ayahuasca nimelist droogi. Kes rituaali ajal selle taime tippu jõudsid, jäid igavesti elama. Keskne kujund on filmis niisiis püha taim, millest kujuneb omamoodi Argentina naftakompaniide invasiooni vastu võitlemise sümbol.

Amazonase põliselanike olukord on mitmes mõttes klassikaline ja viib mõtted vägisi meie keelesugulaste hantide juurde. Kui Handimaal on viimastel kümnenditel piirdutud looduse vastu suunatud terroriga ja selle tõttu on kannatanud põliselanikud, siis ketšuatel on mälus veelgi kurvem kogemus: 2002. aastal saabus Ecuadori Sarayaku provintsi Argentina naftafirma CGC koos relvastatud jõudude, turvameeste ja politseiga. Kohalike liidreid kiusati taga ja piinati. Ecuadori õigussüsteem põliselanike kaebustele ei reageerinud, mille peale indiaanlased juhtumi inimõiguste kohtusse edasi kaebasid.

… ketšua indiaanlased peavad aga võitlema püsimajäämise eest.

… ketšua indiaanlased peavad aga võitlema püsimajäämise eest.

2 × Kaader filmist

Kartes kogukonna suhtes ebasoodsat kohtuotsust ja sellest tulenevat puurkaevude rajamist nende põlisaladele, alustavad indiaanlased kogukonna liidri õhutusel aktiivset poliitilist võitlust. Kogukond koondab kogu jõu ja ühineb ühise eesmärgi nimel. Rajatakse nn Elu piir. See tähistatakse eespool nimetatud taimede istutamisega džunglisse. Sitkete ja looduslähedaste inimeste tahtejõud väärib imetlust, esialgu võimatuna näiv istutamisaktsioon viiakse läbi edukalt.

Euroopa filmivaataja võiks mugavast tugitoolist küsida: kas filmis lahatav teema ei ole juba mitmeid kordi käsitletud ja nähtud ning kas kõik ikka on nii mustvalge nagu paistab? Oma koht on ju siin ka ketšuate poliitilisel retoorikal, millega teatud mõttes katsutakse meelitada enda poole inimõiguste kohtu võtmeisikud.

Vastus on, et see probleem on maailma eri kontinentidel siiani lahendamata, ühiskonna progressist tulenevale inimkonna naftasõltuvusele ei ole leiutatud vastumürki.

Seejuures olen ma enam-vähem kindel, et üldjoontes võib ketšuaid uskuda. Sellist näidet, kus vähemusrahvas kapitalistlikke suurkontserne ümber sõrme keeraks või neid ahistaks, ma etnoste kultuurimälust tuua ei oska.

Film on tõsine ja kõrvalekalleteta nagu ketšuate võitlus ühese ja konkreetse eesmärgi nimel. Edu küll saavutatakse, kuid kui kaua suudetakse hoida puhtana oma põlisalad naftakontsernide toksilistest jääkidest, on praegu raske öelda. Ehk sobib lõpetada ketšuate endi mõttevälgatusega: „Sarayaku inimestele on mets elav organism. Meile on ta nagu ema ja meie oleme loode. Kui me hävitame ema, siis sureme ka meie.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming