Korduste kergus ja valu

Anari Koppel

Väikekodanlus ja pereelu hiilivad noorte kirjanike muretutesse päevadesse. Norra noored Anders Danielsen Lie ja Espen Hoiner mängivad “Korduses” verisulis kirjanikke.

“Kordus” on film noorte kirjanduslikest ambitsioonidest ja soovist tõusta keskpärasest kõrgemale. Noore Joachim Trieri (kuulsa Lars von Trieri sugulane) debüütteos annab aimu andekast režissöörist.  

Kaks noort algajat Oslo kirjanikku Erik ja Phillip tahavad avaldada oma esimese raamatu. Nad seisavad punase postkasti ees ja mõtlevad käsikirjade võimalikust edust maailmas ja selle vastupandamatust mõjust inimkonnale. Juba avastseen viitab, et noorte meeste õhina taga ei pruugi peituda puhas anne, vaid lihtne soov kellekski saada ja tõusta oma sotsiaalsetest oludest kõrgemale. Kuid võib juhtuda, et just nemad tõstavad Norra kirjanduse uuele tasemele, olles XXI sajandi Knut Hamsun ja Hendrik Ibsen.

Kõigepealt tuleb Erikul ja Phillipil pingutada, et rahvuskirjaniku staatuse saavutanud erakliku Sten Egil Dahli varjust üle hüpata. Noormehed imetlevad Dahli raamatuid südamest ja tunnevad, et kirjanduslik debüüt kas Dahli moodi või tema vastu tuleb igal juhul sooritada. Dahl on inimesi vältiv kriitiline vanahärra, kes püüab hoiduda avalikkuse tähelepanust nagu Phillipki.

Kui Eriku romaan jääb alguses kirjastajate tähelepanuta, siis psühhoosi all kannatava Phillipi raamat trükitakse kohe ja raamatule järgneb ka avalik diskussioon. Phillip ei ole just suur jutumees ja ta põgeneks hea meelega kõigilt avalikelt koosviibimistelt, sest kirjandus on talle elustiil ja ühtlasi tema ühiskonnas normaalselt hakkamasaamise suurim vaenlane.

Noored kirjanikud on väliselt erinevad: Erik on elujaatav optimistlik heledapäine tüdrukutemagnet, tumedapäine Phillip eristub maailmast häiritud oleku ja destruktiivsusega. Erik igatseb loobuda oma kolm aastat kestnud suhtest blondi kaunitari Lillianiga, et pühenduda kirjutamisele. Phillip armastab aga klammerduda tüdruksõbra Kari külge, ükskõik, kas see siis segab või soosib tema kirjutamishoogu.

Eriku ja Phillipi kirjanduslembene sõpruskond  põlgab väikekodanlust, neid seob punkbänd Kommune, piirideta huumor ja armastus raamatute vastu. Väikekodanlus ja pereelu hiilivad aga poiste muretutesse päevadesse. Kõik teed viivad naisteni ja poiste seas palju kardetud “kodanlikuks jobuks” muutumine on enamuse puhul käegakatsutavas kauguses. Armastus kirjanduse vastu sulab nagu kevadine lumi ning asendub palgatööga mõnes reklaamifirmas.

Kui Erikut võib filmis näha peaaegu “normaalse” kirjanikuna, siis “ebanormaalsust” kehastab Phillip vägagi edukalt. Tema emotsionaalne tasakaalutus toidab ekraanil müüti hullust kirjanikust ja isegi kui tal pole Skandinaavia heaoluühiskonnas mingit põhjust hull olla, siis kirjanduse ja oma muusa nimel otsustab Phillip viskuda laastavatesse hingepiinadesse.

Kaamera armastab Phillipi tüdruksõbra Kari tegelaskuju (Viktoria Winge) ilmumist ekraanile juba esimesest hetkest jäägitult. Punast palli häbelikult käes veeretades tutvustab ta end telefonimüüjate koolitusel, kus Peep Vainu meenutav koolitaja  tagasihoidlikkuse kui isiksuseomaduse kujundlikult teerulli alla sajatab.

Kari karakter on haavatavuse ja tugeva-andestava noore naise segu, ta mõistab oma kirjanikku sõnadetagi. Naine, kes nii mõneski kaadris mõjub sama võimsalt kui Hollywoodi tõusev staar Michelle Williams “Brokeback Mountain’is“. Ajas tagasi põigates saame teada, et Kari eelistas keskkoolis käia punkbändi kitarristiga, kuid saatusest (kas tõesti?) ettemääratult jääb neiu pilk peatuma närvilisel Phillipil. Kohtumised, mis ei saa olla juhuslikud. Või saavad? Režissöör põrgatab iga kaadriga vaatajate ette uusi küsimusi. Võib-olla lahutab meid pilkkontaktist kellegi erilisega vaid kümme sekundit ja ei vähem ega rohkem? Kuid kui kohtumised on ettemääratud? Kui on võimalik oma tulevane ära tunda juba algklassides, näha teda rahvamassis nagu usub Phillip?

Kari ja Phillipi suhet kujutatakse ekraanil vihjetega prantsuse “uue laine” kinole ja eksistentsialismile. Ometi meenutavad nende omavahelised vestlused mitte intellektuaalset tulevärki, mida harrastasid tuntud Pariisi eksistentsialistid Jean-Paul Sartre ja tema abikaasa Simone de Beauvoir, vaid psühhiaatri ja patsiendi teraapilist jutuajamist. Phillip loeb kümnest üheni, kui tunneb, et elus on saabunud murranguhetk, ja vahel sõidab ta jalgrattaga, silmad kinni, sõidutee vastassuunavööndis.

Phillip mõistab, et kirjandus on valu. Ja valu tundmiseks on vaja haiget saada. Valu ja armid kätele tekivad ebatasasusest – ühiskonna liigsest normaalsusest? Midagi selles täiuslikus süsteemis logiseb? Kirjanikud ei saagi ega tohigi olla alati õnnelikud. Kuulsast Norra kirjanikust Hendrik Ibsenist on teadaolevalt tehtud ka ainult üksainus naeratav foto.

Film on tomtykwerlike fotokollaažide ja humoorikate kõrvalepõigete katkematu jada. Vaatajad haaratakse hullutava rütmi embusse, vaikuse hetked aga kajavad õõnsalt ja viivad Nimetu juurde – inimliku läheduse hirmutavate kauguste ja ohtlike sügavuste dimensiooni. Kaadrisse saabunud vaikus vallutab jäägitult. Teispoolsus, pahupidipööratus, hullumeelsus jooksevad punase niidina läbi filmi, viidates ehk Norra ühiskonna laitmatu pealispinna all pulbitsevatele tumedatele jõududele. “Korduse” visuaalne keel on eripärane ja täpne, sihtides inimliku eksistentsi sügavusi, ning võib arvata, et režissöör Joachim Trier võib tulevikus publikule avada neid hämaraid maailmu, mis peituvad inimese sisemuses.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming