Korruptsioon meedias ja avalikkuses

Erkki Luuk

On kasulik endale aeg-ajalt meelde tuletada, et korruptsioon on Eestis enesestmõistetav. Eestlase iidol on rehepapp, kuigi tunnustust väärivad veel kratt ja puuk. See, mis Kiviräha jaoks oli ilmselt kriitiline satiir, on enamiku eestlaste jaoks püha tõde. Vargus kiidab tegijat. Kus on, sinna antakse. Jne. Selline on valitsev mentaliteet. Üks näide poliitikast. Niipea kui Res Publica otsustas üheainsa korra täita üht oma arvukatest valimislubadustest, otsustasid mõningad härrad, et see võib kahjustada nende isiklikku tervist. Siit ka kogu see mõõdutundetu kisa mõõdikute ümber, mida Eesti suurim päevaleht nii heldelt (ja mõistagi vaid heast südamest!) kajastas. Üheainsa hoobiga tabati kolm kärbest: a) nurjati RP-l oma põhilise valimislubaduse täitmine; b) kindlustati korruptsiooni jätkumine; c) vabaneti RPst üleüldse. Viimane oli plaanis niikuinii, mõõdikud andsid selleks lihtsalt eriti soodsa võimaluse. Ja meedia (vähemalt see osa, mida mina sellest jälgisin) mängis kogu seda mängu, mokk töllakil, rõõmsalt kaasa.

Mis värk on nende mõõdikutega tegelikult? Nagu Jüri Pihl jt ütlesid, on planeerimine ja eesmärkide seadmine politsei töö enesestmõistetav osa. Motiveerimiseks lausa hädavajalik. Igaüks saab aru, et kui pole eesmärki, siis pole ka tulemust. Nagu Vahergi ütles, pole see midagi sellist, mida teistes Euroopa riikides juba ei praktiseeritaks. Kuid kaine mõistuse hääle summutas sedapuhku samavõrra võidukas kui ajuvaba retoorika Stalini, küüditamise ja Siberi teemadel. Erapooletule kõrvaltvaatajale jäi see täiesti arusaamatuks. Mis on korruptsioonivastase võitluse meetmel pistmist Staliniga? Siinkohal võiks võimukandjaid, kes muidu igal võimalusel kõik neile mittemeelepärased avaldused ?paranoiateooriaks? tembeldavad, kahtlemata paranoiateoreetikuteks nimetada. Pole ka just keeruline märgata, kuidas kallutatud (või kuidas iganes seda nimetada) meedia paljastab millegipärast ainult võimurite ?vastu? suunatud, mitte nende poolt genereeritud paranoiateooriad.

Olgu, jätame selle. Igaüks, kellel on silmad ja kes on korrakski heitnud pilgu Eesti poliitmaastikule, on näinud demokraatia õhukese vaaba alt paistvat oligarhilist plutokraatiat. Korruptsioon on sellisest olukorrast tuleneva poliitilise silmakirjalikkuse nii enesestmõistetav osa, et sellele ei viitsita enamasti isegi mõelda, rääkimata selle kõneksvõtmisest (viimane on tegelikult ju ka ohtlik ? süüdistused laimus jm).

Õnneks leidub siiski ka osavaid ajakirjanikke, kes on võimelised sellisest ebamugavast olukorrast välja nihverdama. Näiteks Urmas Ott, kelle luulelisest vihjest korruptsioonile ?linnas, kust jõgi läbi voolab ja mis muidugi üldse Eestis ei asu? said aru vist kõik, kes eluga ühes T-nimelises linnas vähegi kursis on.

Jätame nüüd hetkeks poliitika, selle stereotüüpiliselt ?räpase? valdkonna, ja vaatame, kuidas on lood korruptsiooniga kultuuris ja kuidas avalikkuse ees selle üle mõtteid vahetatakse. Olen varemgi tähelepanu juhtinud sellele, kuidas igaüks, kelle nimega sõna ?kultuur? kuidagigi seostub, peab end automaatselt süüdimatuks, lunastajaks, lunastatuks, Jeesus Kristuseks jne. Temal on juba ette õigus, sest ?tema on kultuur? ? ja kui keegi julgeb sellega seoses kasutada räpaseid mõisteid nagu ?poliitika? või ?korruptsioon?, öeldakse talle parimal juhul vastuseks ainult ?fui!?.

Õnneks pole terve mõistus, ehkki selges kaotusseisus, siingi veel retoorikale lõplikult alla vandunud. Meenub Kaur Kenderi teravmeelne ja halastamatult täpne diagnoos korruptsiooni eripäradele kultuurivallas: ?ühe käega kühveldatakse endale raha taskusse ja teise käega taotakse vastu rinda?. Konkreetsemalt oli tookord kõne all Mall Kaevatsi õigeksmõistmine, kuid Kender üldistas sellise olukorra põhjendatult kogu kultuuri(poliitika)le.

Kultuuripoliitika on Eestis tõepoolest imetlusväärselt räpane asi, ja eriti räpaseks teeb selle kurbsus, et kultuuril pole selle kõigega tõesti vähimatki pistmist. Iga korrumpeerunud kultuuripoliitik muidugi annab endale aru, millist korvamatut kahju ta oma tegevusega kultuuri renomeele põhjustab, ning vaigistab seda vastavalt oma kalduvustele kas valju lõugamise, perversse uhkuse või mõlemaga. Asi on kontrolli alt nii väljas, et kummaline, et sellest üldse rääkidagi lubatakse. Ühtlasi oli see Kenderi esimene mõtteavaldus, millele ma kahel käel alla kirjutaksin. Hilinenult võiks muidugi tähelepanu pöörata ka neile neidudele, kes alasti Kultuurkapitali läbipaistvuse eest piketeerisid. Kui valitsema peab onupojapoliitika, siis olgu see vähemalt läbipaistev!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming