Kõrvalepõige meile tundmatusse jaapani animatsiooni

Mari-Liis Rebane

18. XI kinos Sõprus „Iha, seks ja armastus: erootiline jaapani indie-anima” 20. XI kinos Sõprus „Jaapani indie-anima: fantaasia ja fanfaarid” Tõusva päikese maa on paljudele tuntud oma tugeva animatööstusega. Isegi Tove Janssoni muumitrollid leidsid oma tee teleekraanile just nimelt Jaapanis. Hayao Miyazaki fantastilised maailmad, mida publik tunneb filmidest „Minu naaber Totoro” või „Vaimudest viidud”, on lummanud nii väikseid kui suuri. PÖFFi „Animeeritud unistused” on tänavu keskendunud jaapani animatsiooni esitamisele, kuid vastupidi anime-buumile on kõnealune programm läinud sootuks teist teed. Tänavuses eeskavas ei näe „Anpanmani”, „Tähepoissi” ega „Akirat”. Seekordne fookus ei keskendu mitte kommertsanimatsioonile, vaid katsetuste käigus sündinud kõrvalvooludele.

Võib selgelt täheldada, et Jaapani sõltumatu autorianimatsioon on praegu rahvusvahelistel animafestivalidel päevakorras. Jaapani uue laine indie-autorid on esindatud nii lääne suurimates A-kategooria võistlusprogrammides (Annecy, Zagreb, Ottawa jt) kui erifookusega programmides. Isegi Eestist läks mullune Puuhundi-nimeline (Wooden Wolf) grand prix Jaapanisse Kei Oyamale filmi „Käeseep” eest.

Mis teeb jaapani animatsiooni erinäoliseks ja millest kõik alguse sai?

Võib öelda, et iga regioon kannab oma kohavaimu ja väärtust. Kuigi jaapani anime sai arvatavasti alguse Ameerika suurkinost ja selle adaptsioonidest, on see leidnud täiesti omalaadse pildikeele. Kuigi jaapanlased on olnud pikka aega isoleeritud, on nad usinad teistelt õppima ja teevad seda kadedustväärt kergusega. Nad leiavad alati oma kultuuri ainulaadse tunnetuse, nii et iga asi, mida nad puutuvad, muutub lõppkokkuvõttes „jaapanipäraseks”, üksnes neile ainuomase kultuuri osaks.

Walt Disneyst Andy Warholini

Esimene jaapani indie-anime laine sai alguse 1960. aastatel, mil Jaapanis polnud sellist sõna nagu „animatsioon” veel käibelgi (aga kui oligi, siis tähistas see peamiselt Walt Disney filme). Animafilmide eristamiseks kasutati tollal sõnu „manga eiga”, mis tähendab sisuliselt koomiksifilmi, mis on üsna lähedane meil käibel oleva multifilmi mõistega. Kui esimesed režissöörid Jaapanis pärast Teist maailmasõda ka kunstilist animatsiooni katsetama hakkasid, saadi samuti inspiratsiooni läänest. Samal ajal kui Kanada animatsioonis lõi laineid Norman McLaren ja Ameerikas õitses popkultuur à la Andy Warhol, püüdsid julgemad jaapanlased luua midagi, mis võtab natuke siit ja natuke sealt.

Yōji Kurit, üht esimestest Jaapani animarežissööri, kes äratas juba 1960. aastatel välismaal tähelepanu, on võrreldud Ameerika avangardistliku animarežissööri Robert Breeriga, ehkki Kuri on tunduvalt mängulisem ja tema käekiri ei ole nii lakooniline. Ta kaasas oma filmide juurde tähelepanuväärseid uuenduslikke heliloojaid ja muusikuid ning tema linateoste taustal võib kuulda nii Toru Takemitsu loodud helipilte või kuulda koguni Yoko Ono hullutavaid häälitsusi. Kuri loomingut iseloomustavad nii absurd ja abstraktsus, erootiline koomika kui ka kriitiline satiir. Kõige selle juures on Yōji Kuril ainulaadne omadus jääda lõputu eksperimenteerimise juures humoorikaks ning see teeb tema filmide vaatamise nauditavaks. Yōji Kuri loomingut, muu hulgas tema lühianimatsiooni „Inimloomaaed” (mis võitis 1962. aastal Veneetsia filmifestivalil pronksmedali), saab näha 18. novembril ööprogrammis, mille keskmes on Jaapani erootiline animatsioon.

Peale Yōji Kuri kuulub Jaapani sõjajärgse „uue generatsiooni” hulka ka Keiichi Tanaami, kes koos teiste omasugustega lõi jaapani kunstiareenil oma „laine”. Tanaami on üks produktiivsemaid jaapani kunstnikke, kes on 1960. aastatest siiani tegev psühhedeelse popkunsti vallas, aga on jõudnud teha ka palju animafilme. Muu hulgas on ta olnud 1970. aastatel ka Jaapani Playboy kunstiline juht. Keiichi Tanaami filmides on nii mõnelgi puhul tegemist alateadvuse lahtiharutamisega ja need kulmineeruvad tihti erose ülistamisega. Näiteks filmides „Fetišnukk”, „Magus reede” ja „Tolline samurai” on kõigis näha klassikalise jaapani kultuuri sugemeid, mis on segi pööratud tänapäeva maailmaga, kus rituaalne pühadus võib kergelt moonduda tülgastavaks robustsuseks.

Uus generatsioon

Kui aga tulla „esimese laine” juurest otse tänapäeva, selgub, et jaapanlasi on tabanud uus tuhin. Festivalidel ringlevad animatsioonid pole alati kõigile kättesaadavad. Kuigi liikuv pilt, eriti veel lühiformaadis, on kolinud tänasel päeval hiirekliki kaugusele You Tube’i, siis veel viis aastat tagasi polnud võimalik festivalidel linastuvaid animatsioone internetist leida. Kõik on juba kõvasti muutunud, ent tänini on siiski autoreid, kes ametlikult oma loomingut täies mahus online’is vaatamiseks ei avalda, kuid publikule ollakse nähtav teisel teel. Mitmed režissöörid on liitunud plaadifirmadega, et teha nendele hoopiski animatsiooni DVDdel. Aastal 2010 lõid kolm andekat animarežissööri Atsushi Wada, Kei Oyama, Mirai Mizue ja filmikriitik Nobuaki Doi grupeeringu CALF, kuhu kuuluvad Jaapani noored kolmanda laine sõltumatud režissöörid. CALFi asutamine tekkis vajadusest levitada oma filme. Tegemist on DVD-väljundiga, toodetakse ja levitatakse uue indie-anima laine režissööride loomingut, mida varem oli huvilisel üsna raske kätte saada. Tänaseks päevaks on CALF tekitanud palju kõneainet ning nad on oma eriprogrammiga esindatud paljudel festivalidel.

Grupeeringusse kuuluvad režissöörid erinevad üksteisest üsnagi äratuntavalt: duo Tochka kasutab piksillatsioonitehnikat, mis tähendab seda, et fotoaparaadiga jäädvustatakse pliiatslambiga õhku joonistatud motiivid ja pannakse need hiljem montaažiga elama. Mirai Mizue on leidnud orgaanilisi vorme, eelkõige rakumotiivi, mida ekraanil muuta. Atsushi Wada keskendub traditsioonilisele jaapani jõule ma, mis rõhutab tekkivat pinget. Kei Oyama katsetab animafilmi uute tehnikatega, kasutab tekstuurina lähivõttena üles võetud fotosid. Andekad režissöörid tulevad ka Tōkyō animatsioonikunsti ülikooli osakonnast, kus muuhulgas õpetab ka hiljuti Eestit väisanud Kōji Yamamura.

Jaapan on olnud alati ühtaegu eksootiline ja inspireeriv. Kui vaadelda jaapani animatsiooni üldiselt, siis on võimalik näha jaapanlaste juurutatud mõjutusi traditsioonilisest kultuurist ja nende revolutsioonilist vaimu uute ideede integreerimisel. Jaapani uut generatsiooni ehk „kolmanda laine” režissööre ei pea tingimata ühendama üks ühine äratuntav käekiri, vaid ka näiteks vastupidi, nende erinevate ja ainuomaste käekirjade rohkus, kui iga režissöör on suutnud enda jaoks leida ka täiesti ainuomase isikliku visuaalse käekirja ja uue tehnika, mis on selgelt teistest eristuv.

Nii mõnedki kaasaegsed Jaapani režissöörid on saanud mõjutusi ka Eestist. Võib öelda, et pealtnäha niivõrd erinevaid kultuure nagu eesti ja jaapani oma on alati sidunud mingi maagiline tõmme, mis avaldub igas valdkonnas erinevalt. Animatsioonis võiks see olla pealtnäha vaoshoitud rahva loominguliste juurte jõud, mis suudab ammutada inspiratsiooni sügavamalt, kui see esialgu võib tunduda ja väljenduda pildikeeles, mis hoiab sirge seljaga oma joont.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming