Kosmopoliit ja patrioot

Aare Ermel

12 vandemehe psühholoogiline mudamaadlus Nikita Mihhalkovi filmis „12”. kaader filmist Tänavu jõudsid meie idanaabri kinodesse ja videolevisse Nikita Mihhalkovi „12” ja Andrei Kontšalovski „Sära”. Nagu tavaliselt, ülistati ühe venna uusimat filmilavastust taevani (linateos kandideerib parima võõrkeelse filmi Oscarile), teise venna puhul (kelle „šedööver” teataval põhjusel PÖFFile ei jõudnudki) kehitati enamasti õlgu.

Sissejuhatuseks väike väljavõte Denise J. Youngbloodi kirjutisest, mis avaldati märtsis 2003 ajakirjas Historical Journal of Film, Radio and Television. „Elasid kord… Nõnda algavad vene muinasjutud. Kunagi ammu, mitte väga palju aega tagasi, elasid kaks kena ja andekat venda, Andrei ja Nikita. Poisid elasid muretut elu koos oma printsessist ema Natalja ja isa Sergeiga. Viimane oli küll pärit lihtrahva hulgast, kuid oli see-eest osav jutuvestja. Natalja suguvõsa oli vana ja lugupeetud ning poiste kasvuaastad möödusid kunstnike, kirjanike ja muusikute seltsis. Need olid kuningriigile ärevad ajad, kus kõikjal luurasid ringi rahvavaenlased. Õnneks võitis Sergei kuninga usalduse, mis võimaldas tal kaitsta oma lähedasi kõige kurja eest. Andrei ja Nikita armastasid üle kõige filme vaadata ja unistasid saada kuulsateks režissöörideks. Nende isa aitas poegadel käia õigetes koolides ja tutvustas neid õigetele inimestele. Ning nõnda Andrei ja Nikita unistus täituski. Vendade loodud filme pole näinud mitte ainult kaasmaalased, vaid inimesed üle kogu maailma.”

 

„12 vihast meest” pool sajandit hiljem

1957. aastal tekitas furoori ameeriklase Sidney Lumeti krestomaatiline kohtusaalidraama „12 vihast meest”, kus üht peaosa kehastas legendaarne Henry Fonda. Teatavasti on Nikita Mihhalkovi tänavu Veneetsias auhinnatud krimipõnevik tolle 50 aasta taguse klassikafilmi tänapäevane versioon. Tegevus on kantud ühte sõjast lõhestatud Tšetšeenia koolimajja. 12 vandemehe ülesandeks on otsustada, milline saab olema oma võõrasisa tapnud teismelise tšetšeeni nooruki (Apti Magamajev) edasine saatus.

Peaaegu kogu üle kahetunnise filmiloo jooksul istub see tosinkond vannutatud meest tillukeses toas laua ümber. Otsustajate seas on rassistlik taksojuht, tasakaalutu teleprodutsent, holokausti üleelanu, matusebüroo ametnik, enesekeskne pillimees, Kaukaasia päritolu arst ning veel mitme eluala esindajad. Vaidlusalune probleem ei ole just kergete killast – oli ju 18aastane nooruk tapnud Vene ohvitseri. Kõik asitõendid viitavad kahtlusalusele ning kõik vandekohtunikud (peale ühe) on valmis noormeest süüdi mõistma. Vaid üks ei ole oma otsuses kindel ning ärgitab ülejäänud seltskonda, vaatamata ruumis valitsevale sallimatuse õhkkonnale, juhtumi asjaolude üle tõsisemalt arutlema. Samal ajal käib kusagil väljas sõda.

„12” näitab taas, et Nikita Mihhalkov, kelle järge Oscari-filmile „Päikesest rammestunud” ootame pikisilmi, on hakkama saanud tõeliselt nauditava tööga. Rahuloluks on ka igati põhjust. Projekti kaasati tosinkond suurepärast näitlejat, lugu ise on piisavalt intrigeeriv ning dialoogide viimistlemisel on nähtud üksjagu vaeva. Igatahes pärast „12” äravaatamist ei tohiks ühelgi vähegi tõsisemal filmihuvilisel tekkida küsimust, kas need kaks ja pool tundi läksid ka asja ette.

 

Lugu „eliitpruudist”

Andrei Kontšalovski tragikomöödia „Sära” peaosas särab režissööri elukaaslane Julia Võssotskaja, kellel oli kandev roll ka mehe viimases hittfilmis „Lollide maja” ja kõrvalosa telemängufilmis „Lõvi talvel”. Rostov Doni ääres on Venemaa mõistes provints. Õmbleja Galja on üks tavaline sadade tuhandete vene noorte naiste seas, kes unistab klantsajakirjade elust. Galjal veab, tema pilt jõuab poolkogemata ülevenemaalise ajalehe küljele. Naine sõidab Moskvasse, et teha suurlinnas peadpööritavat karjääri: eesmärgiks on jõuda ise läikiva ajakirja esikaanele. Paraku ei ole saatus Galja vastu armuline. Supermodelli temast ei saa, küll aga leitakse talle rakendust assistendina ühes elitaarses modelliagentuuris. Metropoli rikkuritele noori kaunitare, s.o potentsiaalseid pruudikandidaate vahendades saab veel hiljuti lihtsa õmblejana elatist teeninust elitnaja nevesta ehk „eliitpruut”.

Andrei Kontšalovski on oma „noortepärases” satiiris paljude vene elu asjade pärast muret tundnud ja ühe filmi kohta on seda natuke liiga palju saanud. „Säras” pilatakse tibindust, jõmmindust, uusrikaste elu ja moemaailma labasust. Paraku vene kinohuvilisele selline ülepingutamine eriti ei meeldinud, rahvusvahelise mainega kineastilt oodati midagi asisemat. Ehk teisisõnu, ootused olid liiga suured. Ainus, millega ebasõbralikult meelestatud kriitika enam-vähem leppis, oli Julia Võssotskaja osatäitmine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming