Kreeka filmitööstusest majanduskriisi ajal

Maria Ulfsak-Šeripova

Umbes 80–85 protsenti kreeka mängufilmide eelarvest on tavapäraselt tulnud Kreeka Filmikeskuselt (Greek Film Center), kuid aastaks 2011 on filmide arv järsult kukkunud.        Rahvusvaheliste ja kohalike faktorite kokkulangemise tõttu on Kreeka osutunud üheks majanduskriisis enim kannatada saanud Euroopa riigiks. Kultuuri rahastamisele mõjus see mõistagi laastavalt. Samas võib täheldada, et Kreekast tuleb stabiilselt igal aastal uut, värsket ja festivalidel edukat filmitoodangut: aastal 2009 võitis Cannes’is „Vaatenurga” („Un Certain Regard”) programmi ka Eestis linastunud „Koerahammas” („Kynodontas”, režissöör Giorgos Lanthimos). Tänavuse Rotterdami filmifestivali avafilmiks oli valitud kreeka film „Raisatud noorus” („Wasted Youth”, režissöörid Argyris  Papadimitropoulos ja Jan Vogel). Möödunud aastal valminud „Attenberg” (režissöör Athina Rachel Tsangari) ja viimase PÖFFi kavva valitud „Kodumaa” („Hora proelefsis”, režissöör Syllas Tzoumerkas) on olnud rahvusvaheliselt edukad. Tänavuse Cannes’i festivali kavas polnud küll ühtegi kreeka filmi, kuid Michalis Konstantatose film „Luton” oli arendamises projektiturul „L’Atelier”, kuhu valitakse väike arv lootustandvaid projekte kõikjalt maailmast,  et leida rahastajad või kaastootjad ja pakkuda võimalusi enda tutvustamiseks.     

Väärib märkimist, et Kreeka kui Euroopa mõistes suhteliselt väikese filmitööstusega riik (viimastel aastatel enne kriisi tootsid nad keskmiselt 20–25 mängufilmi aastas) on viimaste aastate rasketes oludes suutnud toota sedavõrd huvitavaid ja mitmeplaanilisi filme. Rahvusvahelises filmiajakirjanduses on neid isegi kreeka filmi uueks laineks nimetatud. Kas on tõepoolest võimalik, et just rasked olud ning sund ennast kokku võtta ja tõestada, on tõstnud kreeka filmi laineharjale? George Papalios, Kreeka Filmikeskuse president, kommenteerib seda teemat nii: „Kriisiajad on alati ja iga kunstiliigi puhul olnud lähtepunkt värskele hoovusele. See pole nii ainult filmi puhul, vaid märgatav ka teatris ja muusikatööstuses. Sellised perioodid toovad inspiratsioonipuhangu. Ja ei maksa unustada,  et rasketel aegadel vaatavad inimesed sissepoole ja pööravad kõige pinnapealse asemel tähelepanu sellele, mis on elus oluline. Ka suured filmifestivalid toovad fookusesse just kriisis riikide filme.”       

Tänavu Cannes’i programmi „L’Atelier” valitud „Lutoni” ning sel kevadel võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud „Koerahamba” produtsent Yorgos Tsourgiannis ei ole veendunud, et kriis on Kreeka filmide esiletõusu põhjus. „Ma arvan, et Kreeka ühiskond ei ole veel kriisi pikaajalist sügavat mõju tundnud. Viimased aastapoolteist on olnud siiski väga rasked.”       

Umbes 80–85 protsenti Kreeka mängufilmide eelarvest on tavapäraselt tulnud Kreeka  Filmikeskuselt (Greek Film Center), kuid aastaks 2011 on filmide arv järsult kukkunud. Sisuliselt on kogu riigipoolne rahastus külmutatud, samuti on tunduvalt vähenenud piletitulu, eriti art-house’i filmide puhul. Samas on rasketel aegadel toimunud olulised muudatused kogu filmitööstuses: pikaajaline konflikt, mis filmitegijate ja valitsuse vahel oli hõõgunud (see kulmineerus aastal 2009, kui filmirahvas boikoteeris Thessaloníki filmifestivalil rahvuslikku  võistlusprogrammi), leidis lahenduse uue filmiseaduse näol, mis võeti vastu 2011. aasta alguses. Uus seadus peaks filmitootmisse uute ressursside kasutuselevõtuga raha juurde tooma, fonde ümber jaotama, muutma rahajaotamise läbipaistvamaks, kasvatama audiovisuaalse meedia panust filmitööstusse, tõstma huvi kreeka filmide vastu ka välismaa produtsentide hulgas jne. On raske ennustada, kui kaua riik veel  majanduskriisis vaevleb, aga on selge, et filmitegemise tingimused on paranenud ning õhus on värskeid ideid ja inspiratsiooni. „Filmide taga on edasiviiv jõud. On lood, mida on vaja jutustada, ja on inimesed, kes neid lugusid jutustavad. See ei ole seotud tingimuste ja olukorraga. See ei sõltu tegevuskavadest. On alati mingi võimalus need lood ära jutustada ja alati leidub inimesi, kes seda teevad, ükskõik mis hinnaga,” sõnas „Koerahamba” produtsent  Yorgos Tsourgiannis. 

Siinkohal neli küsimust filmi „Koerahammas” produtsendina tänavu kevadel võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Yorgos Tsourgiannisele. Nüüd on Kreekas uus filmiseadus. Kas filmitööstus on tuleviku suhtes optimistlikult häälestatud? 

Jah. Kõhklevalt, kuid optimistlikult. Vähemalt mina olen. Me kõik ootame, mis saab majandusest ja eriti filmirahastusest. Kas uus maksusüsteem hakkab toimima? Kuidas toimib uue struktuuriga Kreeka Filmikeskus? Kas ta on paindlikum ja vähem bürokraatlik, selgete eesmärkidega, pikaajalise visiooniga? Kas edendatakse ka filmiharidust? Kas ringhäälingud võtavad üles oma kohustuse filmidesse investeerida? Liiga palju küsimusi, kuid mina olen siiski positiivselt häälestatud.         

Kas Kreeka filmitegijad otsivad nüüd aktiivsemalt Euroopa kaasproduktsiooni võimalusi ja erarahastust? On Kreekas üldse võmalik filmi teha ilma partneriteta väljastpoolt?       

Ise püüan olla sellel rindel nii aktiivne kui võimalik. Mulle kui produtsendile on praegu rahvusvahelised kaastootmise projektid ainus elujõuline produktsioonimudel. Terve filmi rahastamine ainult Kreeka rahaga pole lihtsalt võimalik. Ma ütleksin, et ka teised Kreeka produtsendid vaatavad nüüd üha rohkem väljapoole. Kuid tegevus peab olema vastastikune: Kreeka peaks võimaldama ka välismaa produtsentidel meiega koostööd teha. Eesti puhul ei saa spekuleerida teemal, et  majanduskriis on meie filmide taset tõstnud. Mina arvan, et mida suurem on konkurents, seda vähem halbu filme me toodame.       

Mida ütlete selle teooria kohta, et raskuste kiuste filme tehes sünnib parem  kunst?       

Kreekas on mõned sellised režissöörid, kes on juba paarkümmend aastat teinud riigi rahaga filme, viinud need Thessaloníki festivali rahvuslikku programmi, seejärel on need jõudnud Ateenas ekraanile või paarile, kogunud 2000 või vähem kinokülastajat ja pälvinud  paar viisakat arvustust. Ja kõik. Järgmise filmi juurde. See on üks haiglaslikest nähtudest, mida oleme püüdnud välja juurida. On nooremaid režissööre, kellel on välismaa festivalidel vapustavalt hästi läinud. Küllap mõistavad ühel hetkel filmiinimesed kollektiivselt, et on võimalik teha rahvusvaheliselt edukaid filme. Ja kui standard tõuseb, siis tuleb mängu ka võistlusmoment, mida sa mainisid. See, kas hambad ristis, tehakse „paremat kunsti”, on  siiski kahtlane. Orson Welles arvas nii. Ma ei tahaks talle vastu vaielda.     

Kuidas „Koerahamba” edu teie elu tööalaselt on muutnud?       

Loomulikult on see mind tohutult aidanud. Inimestega on lihtsam jutule saada ja nad ennast kuulama panna. Filmitööstuses mängib praegu rolli ka uudishimu ja tugevate  kreeka filmide esindatus festivalidel. Teisest küljest tahaksin, et asjad oleksid kodus lihtsamad. Kindlasti on uus seadus samm õiges suunas, aga seoses rahastuse külmutamisega saime me ikka tõsise tagasilöögi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming