Kriitika ja kriitikud

Barbara Lorey de Lacharrière: „Mulle ei meeldi kirjutada negatiivseid arvustusi.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Barbara Lorey de Lacharrière (paremal) annab FIPRESCI auhinna üle egiptuse dokumentalistile Hala Loftyle 2012. aasta Abu Dhabi filmifestivalil filmi „Eneseületamine iga päev” („Al-khoroug lel-nahar“), eest.

Barbara Lorey de Lacharrière (paremal) annab FIPRESCI auhinna üle egiptuse dokumentalistile Hala Loftyle 2012. aasta Abu Dhabi filmifestivalil filmi „Eneseületamine iga päev” („Al-khoroug lel-nahar“), eest.

Union des journalistes de cinema

Kriitika on muutumas, ka filmikriitika. Klassikalise ja uue koolkonna vahel on välja joonistumas selged erinevused, teadjamate arvates on tegemist täieliku allakäiguga, noviitsidel on igasugusest võrdlemisest täiesti ükskõik. Millest siis kinni hoida selles muutuvas maailmas ja millest tuleks lahti lasta?

Kõigi nende küsimustega seisab silmitsi ka tänavu 90aastaseks saav ülemaailmne filmikriitikute assotsiatsioon FIPRESCI. Organisatsioon on koondanud oma ridadesse kogu maailma riiklikud filmikriitikute ühingud ja ühendused (praegu on liikmeid umbes 50, nende hulgas ka Eesti) ja seisab uue ja intrigeeriva ning vana ja ajatu filmikunsti kaitsmise ja propageerimise eest. Kohalike ühingute kaudu FIPRESCI kuulutavatel filmiajakirjanikel on võimalus muu hulgas teha tööd kogu maailmas enam kui 70 festivalil filme hindavate FIPRESCI žüriide koosseisus – vajalik ja arendav praktika igale kirjutavale filmihuvilisele.

Barbara Lorey de Lacharrière on saksa filmikriitik, kes on vastutav FIPRESCI auhinna saanud filmidest koosnevate programmide kureerimise eest filmifestivalide tarbeks üle maailma. Esimene FIPRESCI žürii andis oma auhinna välja 1947. aastal esimesel Cannes’i filmifestivalil. Tänaseks on selle auhinna vääriliseks peetud filme nimekirjas üle tuhande.

Oled filmikriitikat teinud 1990. aastate algusest saadik. Kas filmikriitika olukord on sellest ajast peale palju muutunud?

Barbara Lorey de Lacharrière: Jah, tõesti palju. Alustasin kultuuriajakirjanikuna ja kirjutasin ka kunstinäitustest ja teistest kultuuriüritustest. Pean end üldse pigem filmiajakirjanikuks kui filmikriitikuks, sest mulle on oluline kajastada ka tendentse, liikumisi ja üldisemaid nähtusi. Kirjutasin näiteks türgi filmidest prantsuse ajalehtedes juba siis, kui türgi filmikunst ei olnud laiemale üldsusele kaugeltki nii tuttav kui praegu.

Tol ajal olid suured ajalehed huvitatud pikematest, põhjalikumatest lugudest ja nendele leiti ruumi. Viimase aja, eriti viimaste aastate trükimeediat iseloomustab järkjärguline õhenemine ja filmielu reportaažist ei olda enam huvitatud. Lehtede filmitoimetajad on enamasti lahti lastud ja tegutsevad edasi vabakutselistena. Ka tõeliselt tuntud nimed Prantsusmaa filmiajakirjanduses on nüüd paljuski keskendunud kirjutamisele oma blogides. Kogu Prantsusmaal on praeguseks alles umbes 40 inimest, kes elatavad end ainult filmidest kirjutamisega. Pressikaardi omanikega võrreldes on see arv kaduvväike. Kõigil on teine töö lisaks, ka näiteks Saksamaal.

Kas vabakutselise leib tähendab sinu arvates ka seda, et enam ei keskenduta niipalju käesolevale ülesandele süvitsi, kuna kogu aeg on mitu asja korraga käsil?

Jah, sest üks osa vabakutselise tööst on endale see töö leida, kuigi sul on privileeg teha seda, mida sa teha tahad.

Millised on su harjumused kriitikuna?

Mulle ei meeldi kirjutada negatiivseid arvustusi, sest ma tean, kui palju vaeva on nõudnud filmitegemine. Nende faktorite hulk, mille tõttu võib valmis film algsest kavatsusest täiesti erineda, on lõputu. Reageerimiseks on kohati väga vähe aega, ja näiteks filmifestivalidel tuleb arvustus valmis kirjutada kohe pärast filmi vaatamist, tunni aja jooksul, et see jõuaks järgmise päeva lehte. Sellisel juhul on oht, et oled materdanud filmi maha, kuid märkad selle juures hiljem hoopis midagi muud. Teisest küljest on kriitiku üks ülesanne muidugi soovitada inimestele filmi või hoiatada selle vaatamise eest.

Kas kriitik on autor?

Loomulikult, alati. Kriitiku eeliseks on konteksti laiem tundmine ja oskus näha pildi ja sõnade taha. Seejuures tuleks vältida elitaarsust. Filmikunst pakub küll intellektuaalse elamuse, aga on ka massidele mõeldud meelelahutus. Meie roll on esile tõsta ka hea kvaliteediga populaarset filmikunsti. Probleem on aga selles, et seda on järjest vähem ja vähem. Enamik peavoolufilme on šablooni järgi tehtud tühjad kestad, võtkem või kiire kasumi nimel tehtud lõputud lollid prantsuse komöödiad.

Peale kriitiku elitaarse suhtumise filmi on kahjuks levinud ka kriitiku elitaarne suhtumine lugejasse.

Jah, on kriitikuid, kelle kirjutised on mõeldud lugemiseks teistele spetsialistidele. See pole kunagi olnud minu rida.

Sa tegutsed palju ka programmide kureerijana.

Jah, ka selles vallas tuleb osata teha midagi originaalset, mitte lihtsalt joosta teiste sabas ja valida filme, mis on tunnustuse juba leidnud ehk nii-öelda avastatud. Kuna filmiajakirjaniku ülesanne on ka meie planeedi kultuurilise mitmekesisuse tutvustamine filmide kaudu, siis eelistan valides tihti rahvuslikke filme koostööfilmidele. Mitme riigi koostöös tehtud filmide puhul kehtib alatasa kõnekäänd „mitu kokka rikuvad supi“. Ehk siis tulemuseks on nn „europuding“, mis on küll võib-olla tehniliselt normaalsel tasemel (kuna raha tagab tootmise), aga ei tõuse keskmisest kuidagi kõrgemale.

Olen kuulnud, et Suurbritannias ja Prantsusmaal mõjutavad müügiagendid ja levitajad kriitikuid järjest enam.

See on suur probleem. Järjest rohkem inimesi kirjutab internetiväljaannete tarbeks, need sõltuvad aga tihti täiesti reklaamist. Seetõttu on nad levitajate surve all, sest mahategeva arvustuse puhul näiteks jääksid nad reklaamirahast ilma. Olukord on kiivas ja käib lobitöö selle nimel, et kõik ilmuvad arvustused oleksid positiivsed. Ebamugavatele kriitikutele enam pressilinastuste kutseid ei saadeta. Selline seotus on kirjutamises ka näha. Tõeline sõltumatus tähendab vabadust sellistest mehhanismidest. Iseseisvust jääb meil aga igas mõttes järjest vähemaks, see on muutuva majanduskliima tulemus.

See olenev sellest, kus asub turunduse ja kriitika rindejoon. Lääne probleem on see, et turundus on muutunud järjest rafineeritumaks ja efektiivsemaks ning kriitika tegevusala väheneb pidevalt.

Jah, nii see on tõesti. Mulle tundub, et näiteks Ida-Euroopas, Bulgaarias või Rumeenias, on seni nii väljaandeid kui ka inimesi, kes sinna kirjutavad. Läänes pole aga enam midagi alles: ruumi on vähem ja ka honorarid on väikesemad. Väljaanne paneb kriitiku fakti ette, kas võtad vastu selle mõttetu töötasu või valime kellegi teise, kes selle veel odavamalt ära teeb. Kvaliteedile eelistatakse hinnasoodustust. See teeb võimatuks noorte julgustamise filmikriitikuks hakata. Kus nad kõik peaksid oma lugusid avaldama? Internetis ja tasuta? Kes neid lõputuid netiväljaandeid loeb?

Mis sa sellest neti pealetungist üldse arvad?

Netiväljaannetel on see viga, et tihti puudub igasugune korrektuur. Osal on toimetajad, osal mitte, mis tähendab, et lugude keeleline kvaliteet on olematu.

Samuti on minu arvates probleemne ruumipiirangu puudumine. Maht seab loole vajaliku raami ja annab sellele struktuuri. Piiramatu mahu puhul võib lihtsalt lõputult kirjutada, millest tahes. Lood on toimetamata, faktid kontrollimata, nii aastaarvud, nimed kui muud detailid on valed. Blogisid on tohutult, aga professionaalsus kaob ja kvaliteedikontrolli pole enam.

Ma ei näegi väljapääsu sellest olukorrast.

Väljapääsu polegi, ainult küsimused-küsimused. Milliseks maailmaks me oma nooremaid kolleege üldse ette valmistame? Korraldatakse igasuguseid koolitusi ja töötubasid. Aga mida meil neile tegelikult pakkuda on?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming