Krossi mälestuste ekraniseering

Andres Langemets

?Söerikastaja?. Lavastaja Peeter Simm, operaator Jüri Suurevälja, helioperaator Jaak Elling, diktoritekst Kristiina Ross, montaa? Sirje Haagel ja Lauri Laidna, produtsendid Enda Lehtmets ja Märten Kross. Lege Artis Film, 2004. 70 min. Esilinastus 16. september 2004.

Tõenäoliselt polegi ma mitmel põhjusel õige mees seda filmi arvustama. Kõigepealt ei oska ma arvatavasti märgata filmispetsiifilisi detaile, mida oleks aga vaja teha. Teiseks ei suuda ma end enam ette kujutada inimeseks, kes pole Krossi ?Kalleid kaasteelisi? lugenud, kes näeb Krossi oma eluteed meenutamas esmakordselt.

Nimelt on Peeter Simmi film nagu Krossi memuaaridega kaasas käiv DVD ? kordab mälestuste põhipunkte, tegevuspaiku ja tegelasigi üsna autentselt. Ka saabub filmi lõpp kiirustades, nagu on esialgu ilma lõputa ka Jaan Krossi mälestused.

Mulle meeldis Krossi mälestusraamat väga, eriti innustunult lugesin esimest poolt: lapsepõlve- ja nooruskajastusi ning muidugi Tartu-peatükke. Kadestamisväärselt kirju kultuurilooline isikkooslus käib silme eest läbi ning saab krossilikult lühikesi, kuid tabavaid iseloomustusi. Seda pole filmis saanud teha. Tartu osa jääbki kõige napimaks.

Film on ühemõtteliselt biograafiline. Seda, et Jaan Kross on kirjanik, peab asjatundmatu vaataja ainult oletama. Kuid film on sisuterve selles mõttes, et ta pealkiri on ?Söerikastaja? ? film kirjeldab seega eellugu, mis oli toimunud enne Krossi esikraamatu ilmumist. Näeme, et seda rikastamata maavara oli ikka rängalt ja jätkus kauaks. Kõik kirjeldatu ju eelnes kogu Jaan Krossi kirjanikuteele.

1990ndate algul tutvustas Tallinnas värskelt toimimist alustanud Soome Instituut tervet sarja soome kirjanikest tehtud dokumentaalfilme. Kõiki ma vaatama ei jõudnud, aga nägin ära siiski mitu. Need olid tehtud enamasti lihtsamalt, peamiselt intervjuuvormis, millele lisasid värvi üksikud loodusvaated ja mõni üksik ajalooline foto. Kuuldavasti olevat selliste, kultuuriloolisi isikuid jäädvustavate dokumentaalfilmide tegemiseks olnud koguni vastav ulatuslikum projekt.

Peeter Simmi film on seevastu nõudnud päris mahukat eeltööd. Filmiarhiivist ja kirjaniku isiklikust fotokogust on ära kasutatud päris palju materjali (fotod on küll enamasti needsamad, mida näeme raamatuski). Ka on filmi kaasatud Jaan Krossi pereliikmeid ja kolm saatusekaaslast. Sellest hoolimata pole tegu siiski millegi muu kui üsna monoloogilise filmiga ? põhiline kõneleja on ikka kirjanik ise.

Episoode seob Kristiina Rossi kirjutatud diktoritekst, teised filmis esinevad isikud saavad vähe sõna.

Nagu öeldud, domineeris ka mainitud soome filmides kirjanik ise, sest intervjueerijat sageli ei näidatudki. Esiplaanil oli kõnelev, sõnastav, lauseid ehitav kirjanik. Õnneks näe­me seda ka Krossi-filmis. Jaan Kross on neid harvu minu poolt kohatud isikuid, kelle suuline kõne langeb kirjaliku väljendusega pea täielikult kokku. Tavaliselt on nii, et kõnelt kirjutamisele siirdumine nõuab inimeselt parasjagu pingutusi, mõni mees kirjutab nii keerulist teksti, et vaevalt ta suudaks ise seda hiljem paberilt sujuvalt mahagi lugeda. Eks me kohta seda ilmingut mitmesugustel konverentsidel ühtelugu. Muidugi on ka neid, kes kirjutavadki nii, nagu lobiseks õllelaua tuga. Kui esimesi on raske kuulata, siis teisi on kohutav lugeda.

Kujutlen, et nii, nagu kõneleb Jaan Kross, võiks kõneleda iga vähegi korralikum eesti poliitik või diplomaat. Tänased riigimehed peaksid sellest stiilist kindlasti palju õppima, sest kui lugeda näiteks Eesti-aegse Riigikogu stenogramme, võib hõlpsasti märgata, kui heas keeles ja kui keerulist lauseehitust meisterlikult kasutatakse sõnavõttudes, mis sellest hoolimata on olnud teravad ja häbematudki. Tänases Riigikogus piirdub korralik keelekasutus mingite naiivsete ja rahva­esindaja isikut alandavate pöördumistega: ?Tänan, härra juhataja!?, ?Palun, proua minister!? jms. Kõik muu kipub olema nõukogude kantseliidi päramised.

Nii et järelpõlvedel võiks olla kena jälgida, kuidas ja kui head eesti keelt sõnastab kirjanik Jaan Kross.

Muus mõttes film kuigi informatiivne ei ole, me ei saa teada midagi, millest poleks juba raamatus juttu olnud. Krossi raamatu pealkiri juhatab kallite kaasteelisteni, s.t paljude isikuteni, nii heade kui ka halbadeni, kellega noorel Krossil on tulnud kokku puutuda ? sõpradest-sugulastest ülekuulajate-vangivalvuriteni. Seda aspekti pole film suutnud muidugi avada, sest suurem jagu neid isikuid on kuskil mulla all. Filmis kõnelevad kohad, majad jms oma tänapäevases kuues ? maastikud ja arhitektuur peavad asendama ajaloolisi isikuid, nagu sellistes filmides üsna tavaline ongi. Nii et igati õigustatud ja korralik kultuuri­looline dokumentaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming