Küsimus Ameerika identiteedist

Mathura

Tõotatud maa kuulub valdavalt suurkorporatsioonidele ja selle osa, mis neile veel ei kuulu, on nad valmis varmalt üles ostma. Mängufilm „Tõotatud maa” („Promised Land”, USA–Araabia Ühendemiraadid, 2012, 106 min), režissöör Gus Van Sant, stsenaristid Matt Damon, John Krasinski ja Dave Eggers. Osades Matt Damon, John Krasinski, Frances MacDormand, Hal Holbrook, Rosemary DeWitt jt. Linastub Hobujaama kobarkinos. Sattusin Gus van Santi uut filmi „Tõotatud maa” vaatama selle esimesel seansil Eesti kinos ega saanud märkamata jätta, et saalis polnud rohkem kui kümmekond inimest. Karta on, et filmi vaatajate arv jääbki Eestis kesiseks ning on hea, kui see film meie kinolinadel paar nädalat vastu peab. Ja seda kõike hoolimata tõsiasjast, et „Tõotatud maa” keskse rolli teeb Hollywoodi esimese suurusjärgu staar Matt Damon. Midagi pole teha, „Tõotatud maa” on „teistsugune” film: ei mingit tulistamist ega tagaajamist, ei mingit Jason Bourne’i, isegi mitte kuigipalju nalja. See on lihtne ja argine lugu, mis ei paku narratiivselt midagi uut, ent on see-eest sotsiaalselt terav ja intellektuaalselt pingestatud. Ja, mis kõige olulisem, see on lugu, millega filmi tuumikul on tugev emotsionaalne side. Kaks peaosatäitjat Matt Damon ja John Krasinski on ühtlasi filmi kaasstsenaristid, esimene ka produtsent, ning kampa võetud Gus Van Sant on juba ammu loobunud tegemast midagi raha pärast. John Krasinski rääkis „Tõotatud maa” sünnist kõneldes, et tal oli ammu olnud soov teha film Ameerika identiteedist. Krasinski ja Damon kaalusid töö käigus mitut ainest, kuni lõpuks jõudsid looni frakkimisest ehk maagaasi tootmisest kivimite hüdraulilise purustamise teel. Paradoksaalselt on just frakkimise teema, täpsemalt selle väidetavalt ebapädeva esituse pärast filmi ka enim kritiseeritud, ent mõistagi ei ole see filmi peamine või tegelik kese. Krasinski sõnu kinnitades võib öelda, et see film on palju üldisem analüüs ühe ühiskonna sotsiaalsetest väärtushinnangutest ning keskkonnakaitse on kunstilisest seisukohast võttes pigem vahend kui eesmärk.

Ameerika-kesksus kumab vastu juba „Tõotatud maa” religioosse alatooniga pealkirjast. Mindi ju omal ajal (ja võib-olla minnakse tänaseni) Ameerikasse otsima uut algust, uut puhast ja püha maailma, kus saab valitsema panna kõigi suhtes õiglased ja moraalsed põhimõtted.

Tegelik tulemus on muidugi palju problemaatilisem, kuni olukorrani, kus just maad ei suuda paljud inimesed endale lubada: tõotatud maa kuulub valdavalt suurkorporatsioonidele ja selle osa, mis neile veel ei kuulu, on nad valmis varmalt üles ostma. Filmi tegevuspaiga McKinley-nimelise väikelinna elanikud arvavad esialgu, et nemad on viimased õnneseened, sest just nende suuremad ja pisemad maalapid on lõpuks tõesti osutunud tõotatud maaks, mis võib tuua neile suure varanduse ja seeläbi, nagu rõhutab Damoni tegelaskuju Steve Butler, ka vabaduse. Ei lähe aga kaua, kui selgub, et sellega paralleelselt võib hävida looduskeskkond ning nad võivad olla sunnitud oma kodukohast igaveseks lahkuma.

Me kõik oleme veidi ameeriklased

Pean tunnistama, et iga kord, kui mõni Ameerika režissöör rõhutab, kuidas tema huvi all on just Ameerika ühiskond ja Ameerika identiteet, leian end küsimast, kas nn Ameerika ei ole tegelikkuses juba globaalne nähtus. Ameerikalikud väärtushinnangud on tunginud sinnagi, kus neid esmapilgul ei ootaks. Kas pole näiteks Eestis ehitusbuumiga põldudele püsti löödud eramurajoonid vägagi ameerikalikud (tööl käiakse linnas, aga elatakse selle ümber)? Kas pole ameerikalikud hiiglaslikud kaubanduskeskused, mis kujundavad meie tarbimisharjumusi (juba sõna „tarbimisharjumus” kõlab üksjagu ameerikalikult)? Ameerika muusikatööstuse ja meelelahutuse mõjudest ei hakka ma rääkimagi, piisab, kui televiisor õhtul lahti teha. Samas on näha, et Ameerika üks suuremaid küsimusi on jätkuvalt küsimus identiteedist ning seetõttu võime meiegi kindlad olla, et mida rohkem me ameerikalikke mõttemudeleid üle võtame, seda sagedamini tuleb meilgi tulevikus enestelt küsida: „Kes me üldse oleme?”.

Teisisõnu: paljud Ameerika identiteedi üle arutlevad linateosed ei tundu mulle enam ammu kuidagi eksklusiivselt ameerikalikud. Ka Van Santi filmi mitmed küsimused puudutavad meidki: maaelu kiratsemine, väiketalupidajate väljasuremine, suurkorporatsioonide (nii võõraste kui omamaiste) pealetung. Firma nimi Global on siin lausa sümboolne ja seda küllap taotluslikult.

Ent „Tõotatud maal” on ka hoopis teine, personaalsem tasand. Sest niivõrd kui see on lugu väikekogukondade keerulistest majanduslikest valikutest, on see ka lugu ühe eduka müügimehe eluvalikutest. Kui kaugele on võimalik oma südametunnistuse vastu minna, enne kui saabub hingeline tupik? Kui kaua on võimalik öelda endale, et „see on lihtsalt töö”, nagu korrutab filmis Frances MacDormandi kehastatud Sue Thomason?

Kuidas teha poliitikat

„Tõotatud maal” on aga kolmaski tahk. Film paljastab skeeme, mis ei iseloomusta tõenäoliselt mitte ainult ärihuvidega suurkorporatsioonide tegevust, vaid ka mitmeid suuremaid majanduslikke ja poliitilisi ettevõtmisi. Lihtsalt, aga ilmekalt paljastab Gus Van Sant tõe, kuidas paljud „vastased” tegutsevad tegelikult pooldajate huvides. Mõjus on siinse lahenduse puhul just selle loogilisus: kui tahad läbi suruda mõnd suure keskkonnariskiga projekti, siis loo ise endale „vastu” tegutsema mõned libakeskkonnakaitsjad, keda läbi kukutada ja naeruvääristada. Sellega on tagatud, et ajaks, mil tegelikud keskkonnakaitsjad kohale jõuavad, ei võeta neid enam tõsiselt. Skeemi lihtsust arvestades ei näe ma mingit põhjust, miks mitte kasutada seda ka mõnes teises kontekstis: kui tahad vaenlast alistada, hakka selleks esmalt ise ning lükka kõik oma kuriteod oma vaenlaste kaela. Ja kui see kõik kõlab järjekordse vandenõuteooriana, võib ju küsida sedagi, kas ka vandenõuteooriate naeruväärsus ei ole mitte saavutatud just samasuguste skeemide alusel. „Tõotatud maa” ei ole seega kokkuvõttes sugugi positiivne film, selles ei nähta maailma kuigi ilusates värvides. Ja ometigi on see linateos, kus usutakse inimese aususse ja väärikusse, ning see on juba iseenesest küllalt julge sõnum.

Mõne inimese maitsele on „Tõotatud maa” küllap liialt lihtsustatud ja läbinähtav lugu. Nõnda on näiteks propagandamaiguline Dustin Noble’i (John Krasinski) frakkimise kohutavaid keskkonnamõjusid paljastav ülepingutatult illustratiivne õppetund, mille ta kohaliku kooli õpilastele maha peab. Ent Van Santi linalugu pakub siiski välja rohkem küsimusi kui vastuseid ning kokkuvõttes on tegu võluva ja sundimatult mõjuva filmiga, mida kaunistavad mitmed siirad ja tähelepanuga tehtud osatäitmised. Van Sant on kurtnud, et draamažanrit on Hollywoodis üha rohkem tagaplaanile surutud. Vaata et heldimusega meenutas ta ühes hiljuti antud intervjuus, kuidas aastal 2000 eraldati tema „Foresteri leidmisele” 40 miljonit dollarit, tema karjääri suurim eelarve. Tema uut filmi vaadates meenusid mulle võrdlusena mõne aasta tagune „Michael Clayton” (rež Tony Gilroy) ja veidi varasem „Erin Brockovich” (rež Steven Soderbergh). Needki käsitlesid suurkorporatsioonide hirmutavat jõudu ja keskkonnariske, ent esimene tegi seda žanriliselt psühholoogilise thriller’ina, teise vaatajamenule aitas kaasa Julia Robertsi seksapiil. „Tõotatud maa” on nendega võrreldes palju ebakommertslikum ja esteetiliselt puhtam töö. Õigupoolest on see film, mis annab tunnistust üha suuremast vajadusest draamažanri järele tänapäeva Ameerika filmikunstis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming