Kuhu on põgenenud hing?

Margit Adorf

„Kuhu põgenevad hinged” pole nii halb, et seda kirega materdada,  ja pole ka nii hea, et vaimustunult kiita. Satanismiga flirtiv ekstravagantne Maya (Lenna Kuurmaa) ja kooliõpetaja (Piret Kalda) kirikus. KAADER FILMIST

Kui ma kirjutaksin seda lugu ajakirja Stiina, siis ilmselt puberteetikud mõrvaksid mu, sest nende jaoks on nii filmile loodud laul „Saatus naerdes homse toob” kui ka film ise absoluutselt super.

Rainer Sarnet on oma seniste filmidega, juba alates esimesest kursusetööst, näidanud väga iseloomukat käekirja, milles on paras kogus teatraalsust ning pisut ulmelisust. „Libarebased ja kooljad,” „Pauli laululaegas,” „Libahundi needus” –  neis kõigis on näha äratuntavalt režissööri kohalolu. Paraku jääb viimases filmis sellest hingest puudu. Kui ma ei oleks kinno minnes teadnud, et tegemist on Sarneti filmiga, poleks ma seda nähtu alusel uskunud. Muidugi on teada ka see, et mõned loojad teevadki oma parimad tööd esimestena valmis ja hilisemad linateosed jäävadki alustuseks tehtud lootustandvate filmide varju. See pole vabandus. Nagu pole ka vabandus see, et Sarnet pole vahepeal mitu aastat midagi teinud ning kui see pakkumine tuli, siis polnud lihtsalt võimalik keelduda. Ja et stsenaarium oli tarvis põhjalikult ümber kirjutada. Kirjutage siis! Praegu on seda ekraanilt liiga palju kumamas, et Sarnet pole tegelikult selle filmi juures hingega olnud.

Filmi algus iseenesest on paljutõotav, Taavi Eelmaa unise kirikuõpetaja rollis mõjub hea sissejuhatusena, kuid sinnapaika see tema tegelaskuju jääbki. Võiks ju arvata, et tal on hiljem veel mõni stseen täita, kuid praegu on ta küll vaid ruumitäide. Muuseas, Eelmaa on minu teada samas kirikus varem ise abilisena tööl olnud.

Ma ise ei kuulu küll satanistide ridadesse, kuid ilmselt jäi mind selles filmis kõige rohkem häirima satanistide teema sedavõrd trafaretne käsitlemine. Muidugi, seal on tegemist noorte wannabe’dega, kuid sel juhul oleks võinud siis seda ka kuidagi esile tuua. Jälle on Sarnet toitnud müüti, et puberteetikud, kes surnuaedades riste tagurpidi keeravad, ongi satanistid ja kontide kogumine ning laamendamine on nende põhitegevus. Sarnet on võtnud teema, mis oleks võinud filmile anda sügavust ja sisu, ning siis sellest lihtsalt ja kõige labasemal moel üle lennanud. Muidugi, teismeliste elus on palju selliseid olukordi, et tehakse, mis pähe tuleb, kuid üks oluline asi teismeliseeas on nn maailmavalu sündroom, kui nii võib öelda. Noored jõuavad ikka, kus hakatakse küsima, miks. Ja hakatakse vastuseid otsima. Ma lootsin Sarnetilt selle teema paremat lahendust, mitte keskpärase lubjaka stampvisiooni. Ilmselt oli see viga, et pidasin Sarnetit intelligentsemaks.

Film tundus igav ja poolik. Võõrasisa ja tütre ning ema omapärane armukolmnurk oli küll hea vahepala ning hästi markeeritud. Tekkis kahtlus, kas neil kahel siiski pole omavahel mingit sädet õhus, mis lõpuks jäigi õhku rippuma. Samas oli pinget ja sädet tunda peaosalise Anni (Ragne Veensalu) ja tema võõrasisa (Ivo Uukkivi) vahel palju rohkem tunda kui Anni ema (Viire Valdma) ja võõrasisa vahel. Selles suhtes keskenduvad mõlemad täiskasvanud haigele vastsündinule. Paraku on imiku enda ekraaniletoomine kuidagi kistud, võiks küsida, kas asja oleks saanud lahendada nii, et beebi üldse ekraanile ei ilmu. Ta on kohal vaid perekonna läbielamistes. Ehk oleks imaginaarne imik loole uue mõõtme andnud.

Anni ja uue tüdruku Maya (Lenna Kuurmaa) omavaheline suhe arenes hüplikult, ilmselt soovis Ann saada uue tüdruku sarnaseks, sel juhul aga oleks pidanud tema matkimine minema riietuse ja soenguni välja. Sõbrannad lihtsalt on ühtemoodi, mis sõbrannad nad muidu on, see pole mingi saladus. Seda enam, et seoses Maya ilmumisega kadusid ühtäkki kõik Anni eelmised sõbrannad, tal endal polnud neist enam sooja ega külma. Ann aga jäi väliselt imagolt lõpuni paitüdrukuks oma villase mantli ja värvimata jumega. Veensalu mängis siiski üllatuslikult selle muutuse välja ka ilma välise toetuseta, sellele tuleb ainult au anda. Ka Kuurmaa tegi oma rolli enam-vähem normaalselt ära, siiski ei saa teda liiga palju kiita, kuna tema osatäitmine jäi Veensalu kõrval siiski kahvatuks.

Arvestades Sarneti varasemaid töid ja omades siiski mõningast respekti selle filmi tegijate suhtes, teades seda, et sihtgrupile film meeldib, olen ma püüdnud sellele filmile mitte ülemäära liiga teha. Sellegipoolest pean ütlema, et Sarneti loomingus on see film tagasiminek. Ja noortele võiks lõppkokkuvõttes ju siiski teha paremaid filme kui see.  Miks peab noortefilm klammerduma stampidesse, kus ema on hüsteerik, õpetajale on juba kaugelt näkku kirjutatud, et ta on õpetaja, ja boheemlane sööb tooreid kartuleid? Maya vanemate stseen oli filmis üldse üleliigne ja mõttetu eemalepõige, samas kui kohati tundus, nagu oleks filmitegemise käigus mõndagi olulist välja visatud. Viimaks jäigi näiteks lõpuni arusaamatuks, miks ikkagi Anni vanemad lahku läksid.

Filmi pealkiri ei haaku paraku samuti selle pealiskaudse linalooga üldse. Kuhu on põgeneda millelgi, mida me filmis ei näe? Või siis ongi nii, et hing on põgenenud juba enne filmi algust?

Ma vaatan mõnikord hea meelega halbu filme, näiteks halbu noortefilme. Selle filmi siin teeb aga halvaks see, et tegelikult ei ole see nii halb film, et selle vaatamist näiteks laupäevahommikuse pohmelliga nautida. See on lihtsalt keskpärane. See pole nii halb, et seda kirega materdada, ja pole ka nii hea, et vaimustunult kiita. Ma loodan siiralt, et Sarnetil õnnestub järgmise filmiga jälle raja peale tagasi saada ja et ta pole vahepeal pöördumatult mandunud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming