Kui hirm haarab relva järele

KRISTIINA DAVIDJANTS

Kuulus ja skandaalne dokumentalist Michael Moore on löönud laineid oma töödega nii siin- kui sealpool ookeani. Eestis tuntakse tema nime ning ollakse kuulnud tema töödest, kuid laiem publik siiski Moore?i filme näinud pole. Nüüd oli siis eesti televaatajal võimalik ETV vahendusel vaadata tema palju kiidetud ja pärjatud filmi ?Relvastatud Ameerika? (?Bowling For Columbine?, USA 2002). Kõigist auhindadest, mida see film laias maailmas saanud on, toome ära vaid parima dokumentaalfilmi Oscari, sest muidu läheks nimekiri liiga pikaks. Moore üritab oma filmis analüüsida ameerikalikku relvakultust, osutades näpuga erinevatele valupunktidele nagu relvade kättesaadavus, vägivald koolides, töötus jne., ning jõuab lõpuks järelduseni, et kõiges on süüdi USA valitsus. Moore on väga hea dokumentalist ning geniaalne PR-mees, kes pakub vaatajale seda, mida vaataja näha tahab. Vaatajale ei pruugi see, mida talle näidatakse, küll mitte alati meeldida, kuid pärast filmi äravaatamist jääb sind saatma tunne, et tead mingeid vastuseid. Meenutades ulmeseriaali ?Salatoimikute? fenomenaalset edu, peaks iga meediamanipulaator teadma publiku armastust konspiratsiooniteooriate vastu. Võimalik, et Moore?i välja pakutud teooriad on õiged, kuid tunnistan ausalt, et olen ebakompetentne antud teemat sisuliselt analüüsima ja seega võin käsitleda filmist rääkides üksnes seda, mis silmaga nähtav (ehk siis reþissööritöö, montaaþ ja muu taoline), ?Relvastatud Ameerika? sisuline konflikt jääb minu haardeulatusest välja.

Moore?i arvates sunnib ameeriklasi üksteist relvaga sihtima hirm, mida lisaks tunde ürgsusele kultiveerib sihilikult ka valitsus koostöös teatud huvigruppidega. Jah, täiesti võimalik. Ainult, rääkides sellest, kuidas valitsus manipuleerib rahvaga, manipuleerib Moore ise sama kergelt kogu filmikunsti arsenali kasutades vaatajaga. Mõne psühhi ja seniilse Charlton Hestoni intervjueerimine ei anna filmile veel nõutavat sügavust. Kui lood on nii, nagu Moore väidab, miks ei trüginud ta siis Kongressi koridorides, ei kraapinud korporatsioonide uste taga, ei üritanud vallutada Valget Maja? On ilmne, et süvitsi minekuga oleks film kaotanud suure protsendi oma vaatemängulisusest. Teiselt poolt, kui ?Relvastatud Ameerika? aitas midagi ära teha vägivalla ohjeldamiseks USAs, siis miks mitte opereerida meelelahutuse vahenditega. Kuid sel juhul pole vaja pretendeerida mingi suure tõe kuulutamisele. Ainus koht, mis käesoleva filmi autorile hinge läks, olid kaadrid Columbine?i keskkooli tapatalgute ajast, kus valvekaamera jäädvustas kooli ruumes toimuvat koolilaste tulistamist nende kaasõpilaste poolt. Aga ilmselt ei kannataks publik palju selletaolist reaalsuse tragöödiat välja ja seetõttu tuleb filmi vürtsitada rammusa klounaadiga.

Moore meeldib eurooplastele, sest tema filmid toidavad meie ettekujutusi ja eelarvamusi Ameerika kohta, kinnitades, et ka seal pole kõik nii korras, nagu näitavad meile Hollywoodi filmid. Eurooplane näeb, et ameeriklased ongi enamasti puupäised ning et ka USAs on töötust, vaesust ja mida kõike veel.

Kõvasti on võrreldud Moore?i ja meie ESTO TV tegemisi. Nojah, eks mõjusid on raske mitte märgata, vahe on aga ressurssides ja vahe on mastaapides. Seal, kus Moore saab palgata endale terve brigaadi tublisid toimetajaid arhiivimaterjali koguma, saavutades sellega pildimaterjali rikkusest tingitud ladusa filmikeele, peavad meie estokad midagi põlve otsas valmis meisterdama. Samas jälle, kui eelnevalt sai Moore??ile ette heidetud, et miks ta ei laamenda Valges Majas, siis erinevalt temast on kohalike muurmonide tegevusvabadus lihtsalt lust ja lillepidu. Mitte ainult USA vaataja ei taha näha, kuidas rikkad saavad vitsa.

Mõeldes meie meediamaastikul lokkama löönud vasakpoolsete vaadete õitsengule, jääb üle üksnes oletada, et rahvas (keda tahes me ka selle termini all ei mõista) igatseb alateadlikult näha ekraanil midagi positiivset. Kui nõukogude aja ringvaated rääkisid meile vajadusest aidata vanainimesi, korjata vanapaberit ja olla oma tegudelt ning olemuselt ?andja? rollis, võis vaataja küll mõista, et tegu on propagandaga, kuid mingi altruistlik sõnum ilmselt ekraanilt kohale jõudis. Nüüdses edu- ja tarbimiskultuse buumi järgses pohmeluses tahab vaataja jälle näha midagi, mis ütleks talle, et kõik pole veel hukas ja küll ?pahad? saavad paljastatud. Ja säärase sõnumi edastajaks sobivad Moore?i filmid ideaalselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming