Kui naine armastab meest

Aare Ermel

Atom Egoyani seksuaalse intriigiga „Chloe” kujutab üksteisest võõrandunud perekonnaliikmeid.Kairos sündinud ja kogu oma teadliku elu Kanadas elanud Atom Egoyan on kahtlemata maailma kuulsaim armeenia päritolu kineast, aga seda muidugi Sergei Paradžanovi kõrval. 19. juulil 50aastaseks saav filmilooja on neli korda võitnud Cannes’is ja viis korda Torontos ning pälvinud kaheksa Genie auhinda (s.o kodumaist Oscarit). Enamasti on Egoyan lisaks režiile oma autorifilmide stsenarist, monteerija ja üks produtsent. Sageli kehastab neis üht  peaosa tema näitlejast proua Arsinée Khanjian.

Egoyani läbilöögiteosteks võib ilmselt pidada tragikomöödiat „Asjatundja” („The Adjuster”, 1991, žürii eriauhind Moskvas), mille antikangelaseks on oma tööülesannetesse liiga isiklikult suhtunud kindlustusinspektor, ja viiendat täispikka lavastust „Eksootika” („Exotica”, 1994). Seda erootikasugemetega põnevusdraamat, kus režissöör soovis enda sõnutsi luua filmi striptiisietenduse eeskujul,  on arvustajad nimetanud tulevase meistri lõpuni viimistlemata perverssevõitu stiiliharjutuseks.

Menukad on olnud Cannes’is žürii eriauhinnaga tunnustatud põnevusdraama „Helge homne” (1997), psühholoogiline põnevik „Felicia teekond” (1999), armeenlaste genotsiidile pühendatud sõjadraama „Ararat” (2002, Kuldne Aprikoos Jerevanis) ning televisioonile tehtud „Krappi viimane lint” (2000, Samuel Becketti mononäidendi järgi).  Seejärel valminud erootiline põnevik „Kus on tõde?” (2005) valmistas paraja pettumuse. Egoyani on varemgi paelunud salapärasus ja müsteeriumid. Tema lavastatud „Kus on tõde?” on kentsakalt kummaline ehk tegemist on nn põnevikuga, kus ei ole õigupoolest midagi põnevat. Müsteeriumi võtmesõnaks on „seks”. Kõmusarja „Twin Peaks” laadis nutikas-vaimuka alltekstiga fantasmagooria see paraku ei ole. Pisut parema mulje jättis  tunamullune mõistulugu „Jumaldus” („Adoration”), kus vanemateta kasvanud teismelise Simoni liiglennukal fantaseerimisel on ettenägematu tagajärg. Ekraaniteost iseloomustavad tõestijuhtunu ja väljamõeldised, perekond, mälestused ja terrorism.

Atom Egoyani musta komöödia sugemetega psühholoogilise põneviku „Chloe” (2009) eeskujuks on Anne Fontaine’i kõmudraama „Nathalie …” (2003), kus keskset kolmikut  kehastasid ekraanikuulsused Fanny Ardant, Emmanuelle Béart ja Gérard Depardieu. Taotluseks oli nähtavasti teha kõmufilm, mis mõjuks märksa prantslaslikumalt kui prantsuse originaal. Väikese eelarvega sensatsioonimaiguliste kommertsfilmide stampide parodeerimine pole Egoyanil ilmselt taotluslik. Kõrvutamine „Ürginstinkti” või teada-tuntud romantiseeritud põnevikuga „Saatuslik veetlus” (1987, peaosades Glenn Close ja Michael Douglas), ei ole  samuti päris õige. Oma parimates aastates Catherine (Julianne Moore) töötab Torontos günekoloogina. Tema muusikaprofessorist mees David (Liam Neeson), kes armastab tudengipreilidega süütult flirtida, viibib oma tööülesannete tõttu sageli kodunt eemal. Catherine’il on tekkinud kartus, et kallis kaasa vaatab teisi naisi. Veendumaks, kas taolised kahtlused ka tõele vastavad, palkab sõgedalt armukade Catherine  temast üksjagu noorema eliitprostituudi Chloe (Amanda Seyfried, mängis Sophie’d muusikalises komöödias „Mamma mia!”).

Chloe ülesandeks on soliidse vaevatasu eest ahvatleda Davidit abielu rikkuma. Sõlmitud kokkuleppe kohaselt peab Chloe igast intiimkohtumisest Catherine’ile võimalikult üksikasjalikult aru andma. Need monoloogid on nagu telefoniseks ilma telefonita. Paraku juhtub see, mida oma probleemivaba  tulevikku kindlustada lootnud Catherine ei osanud eales ette näha. Maailma vanima ametiga elatist teeniv Chloe osutub liigagi heaks inimesetundjaks. Boheemlasliku Davidi võrgutamine ei ole kogenud lõbupiiga jaoks mingi kunsttükk. Lisaks Davidile suudab Chloe kauaigatsetud vaheldust pakkuda ka väliselt reserveeritud neurootikule Catherine’ile (ühine baarikülastus ja lesbistseen!). Enamgi veel, varem või hiljem jagub tal tähelepanu  ja sooje tundeid ka abielupaari mässumeelse teismelise poja Michaeli (Max Thierot) tarvis. „Chloe” on ebatüüpiline Egoyani film selles mõttes, et seekord pole ta olnud stsenaariumi kirjutamisel kaastegev. Samas ei puudu nimeka Kanada armeenlase autorifilmidele iseloomulik temaatika: seksuaalne intriig, üksteisest võõrandunud perekonnaliikmed, tehnoloogia kasvav roll selle kasutajate lähendamisel ja eristamisel. Eskortteenuse ülemakstud pakkujate  ja nende klientide komplitseeritud suhted on jäänud filmis tähelepanuta, seda enam on peetud vajalikuks näidata kahe rivaalitseva naise seksuaalsete pingete kulmineerumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming