Kui palju armastust!

Olev Remsu

Sulev Keeduse täispika dokumentaalfilmi ?Perekond? peategelane rongibrigadir Ida (pildil) on tundelise hingega vagunisaatja, kes ei ela nõukogudeaegses minevikus, kellele riigipiirid pole mingi küsimus. Keedus portreteerib meie uut vene enesetaju. Dokumentaalfilm ?PEREKOND?, 58 min. Autor Sulev Keedus, tootja stuudio F-Seitse, produtsent Reet Sokman, helilooja Riho Sibul, helire?issöör Ivo Felt, monteerija Kaie-Ene Rääk. Esilinastus Tallinna Kinomajas 5. oktoobril, ETVs 13. oktoobril.

Olen nõus, et Sulev Keedus on eelkõige portreteerija. Aeglaselt-aeglaselt ja täpselt-täpselt maalib ta kaamera nagu pintsliga tegelase karakteri, olgu mängu- või dokumentaalfilmis. Lisab iseloomulikud helid. Aga väita, et film pole Keeduse jaoks mitte lugu, vaid näopilt ning visuaalkultuur ja audiaalkultuur, see on liiast mis liiast.

Dokumentaalfilmi puhul räägime inimesest, mitte tegelasest ja Keedusel kannab see inimene Ida nime. Tema perekonnanimi ei selgugi, mis lähendab teda tegelase staatusele. Ja sedakaudu tõsielufilmi kunstilisele filmile. Ida on ametilt Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadir ja Keedus süüvib selle naise elu viimasesse kolme aastasse, teeb seda loomulikult tagasipõigetega, seda nii tegelaste mälestuste esitamisega nende meenutustes kui ka visuaalselt ? õnneks leidub jupp vana amatöörfilmi Larissa ja Nade?da lapsepõlvest.

Elu iseenesest on halb lugu, elulugu kõige kehvem. Elus ei kasva tavaliselt üks episood teisest välja kausaalselt seostatult, põhjuse ja tagajärje ahelat pidi, aga just seda nõuab lääne jutustamistehnika.

Kärsitumad vaatajad sooviksid veel (endale ise seda teadvustamata), et tõsielutöö näitaks mingit konkreetset sündmust, mille ümber siis oleks nagu kasvatatud film. Muidu ei naelutu nende pilk ekraanile, muidu hakkab neil igav.

 

Kuidas Keedus naelutab?

Esialgu tundub, et ta muudkui portreteerib ja portreteerib, maalib ja maalib. Ja veel niimoodi, et laseb tütrel Larissal otsesõnu iseloomustada oma Idat ehk ema. Et ema on omakasupüüdmatu, et ema elab ainult teiste jaoks, et emal ei olegi elus eesmärki. Seda teeb teinegi tütar Nade?da. Nii portreteerib Keedus nii Larissat-Nade?at kui Idat. Pealiskaudne vaataja tunneb juba, et tal Idast juba selge pilt ? mis te tammute paigal, andke ak?õnit, näidake vähemalt rongi, mida te tiitrites lubasite, muidu lähen ma teisele kanalile, kus vahest vähemalt pulli saab.

Keedus aga tõsine mees, aina süveneb ja süveneb. Viib kokku ürgollused maa ja vee, laseb portreteeritaval ujuda imekaunis soojärves kuskil Pihkvamaa pärapõrgus, võtab valgusest ja varjust ning Ida silmadest, palgest ja häälest välja maksimumi, avardab filmi geograafiat. ?Perekonna? tegevuspaigaks on Pribaltika, Larissa, Nata?a ja Ida kodumaa, kus on ütlemata kenad linnad Sankt-Peterburg, Riia, Tallinn ning kaunis Pihkvamaa. Riigipiirid ei ole mingi küsimus! Ometi ei ela keegi neist naistest nõukogulikus minevikus. Näeme uut vene identiteeti.

Keedus portreteerib inimeste iseloomulikumaid omadusi, nimelt nende tundeid. Tunnete tõesuses veenmiseks kulubki tublisti ekraaniaega, seetõttu läbematu jaoks film venib.

Asi on selles, et kui keegi kuulutab, et ta armastab teda ja seda, teda ja seda, siis me lihtsalt ei usu seda loba.  Aga Keedus sulatab pikkamisi portreid luues vist tõrksamagi vaataja umbusu. Keedus veenab meid, et need naised on väga emotsionaalsed, armastavad südamega! Ja see võtabki tal aega.

Kuidas ta küll paneb inimesed nii ehedalt ja loomutruult kaamera ees käituma? Ta ei tee sellest saladust ? Ida ütleb talle suisa suhu (mikrofoni): ?Sulev, ma armastan sind!? Ka selle lõigu sissejätmine on osa ehedusest.

Niisiis, filmis on kuhjaga tõetruud armastust, ema armastab tütart ja tütretütart, tütred oma ema. Aga kus on isa? Esimene loole vajalik kvaliteet ? intriig ? on olemas. Kas isa on vihkamise objekt? Kas ka see käib suurte tunnete juurde?

 

Tüdruk, kus su isa on?

Ja alles siis tuleb meisterlik ning absoluutselt ootamatu pöörak, täpselt niisugune, nagu nõuab Aristoteles oma ?Poeetikas?. Tütar Larissa käib Riia gay-klubis, kus on samuti palju armastust! Tahab õhtuks sinna sex party?le minekuks valgeid sukki, selliseid, milliseid ei leia tervest Riiastki! Oh-oo, see juba on midagi!  Mida teeb valgete sukkadega naine gay-klubis?

Ja nüüd on vaataja Keedusel peos, nüüd on aega küll, sellele küsimusele vastamisega pole kiiret. Seda nimetatakse ootusärevuse tekitamiseks. Keedus teeb uue pööraku ja jõuab ema Ida ja teise tütre Nata?a juurde tagasi.

Panna tütar ette lugema kirja, milles isa Fjodor Vassiljevit? õnnitleb ema sellesama tütre sünni puhul! No selle peale tuleks ainult fantaasiarikas dramaturg! Kirjeldada elu ühiskorteris Leningradis, kus kitsal pinnal elas 20 inimest! See on meie nõukoguliku mineviku portreteerimine. Sealt oleme pärit kõik, nii venelased kui eestlased. Ainult et venelaste taga on tsaarid ja uhke linn Neeval… Ja kes või mis mängis ette need pöörakud? Kas elu? Või sünnitas need autori vaim?

Üks peamisi ettekirjutisi jutustajale kõlab: täida kõik oma lubadused, aga anna vaatajale infot ainult väikeste annuste kaupa, sel viisil köidad ta huvi.

Keedus näitab Idat oma rongibrigadiriametis alles lõpupoole. Ja kohe seejärel näeme tema tütart Larissat signeerimas oma maale, kusjuures allkirjaks on süda ? armastuse sümbol! Larissa on kunstnik, ta kunstnikunimi on Lore. Ah, siis sellepärast kippus ta gay-klubisse! Järelikult põhjuse-tagajärje ahel toimib.

 

Perekonna- ja raudtee-eleegia

Kellest teevad suured jutustajad juttu? Ausatest varastest, süütutest prostituutidest, elavatest laipadest, südamlikest küünikutest jms, teised ei vääri tähelepanu. Ja millist igatsust kannab see kunstnik Larissa oma hinges? Raudteelasest ema teab seda: tema ise oleks tahtnud abielluda ilusa pulmapeoga, kanda valget pruudiloori, aga mitte minna end paari kirjutama perekonnaseisuaktide büroosse raseduse viiendal kuul. Ja abikaasast ohvitser saatis sõduri veoautoga sünnitusmajja lapse järele. Saame teada ka lahutuse põhjuse. Kauneid pulmi tahavad ka Ida tütred. Raudteelaseametit peetakse ju robustseks ja mühaklikuks. Aga palun ? siin on teile õrna hingega vagunisaatja! Ja tema õrna hingega tütred. Kokku on viidud erandlik ja igapäevane.  

Enne vastust tuleb elu ettekirjutatud pöörak: sureb ema Ida! Ja pärast seda toimub Tallinnas Aleksandr Nevski katedraalis kiriklik laulatus kõige oma pühadusega. Gay-klubis käija Larissa laseb end preestril paari panna. Ainult punakad voodilinad on puudu pulmaöö hommikul. Aga kust neid võtta, kui abielu pole esimene! Ja kas peig on pärit gay-maailmast? Igatahes jääb Larissa last ootama, kes sünnibki.

Niisiis, jutustus kulgeb vastanduselt vastandusele. Naiste poolel on elu ja rõõm, see on vastandatud lahutatud mehele, endisele ohvitserile Fjodor Vassiljevit?ile, kes elab hüljatuna ja üksikuna, käib oma koeraga Stroomi rannas jalutamas ning vaatab kodus nukralt kitsasfilmi endisest perekonnaõnnest. Just nii nagu nõuab loo struktuur!

Jutustamises ma vigu ei leidnud, ainult et portreteerimine oleks võinud olla täiuslikum. Kust pärinevad perekonna sissetulekud? Sellele tähtsale küsimusele ma vastust ei leidnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming