Kuidas kujutada haavatavat superkangelast?

Alain Gagnol ja Jean-Loup Felicioli: Suhtume lastesse kui intelligentsetesse olenditesse ega ei püüa midagi nende jaoks lihtsamaks või rumalamaks teha.

TRISTAN PRIIMÄGI

Kuigi koolipoiss Léo on aheldatud haiglavoodisse, suudab ta Fantoompoisina oma kehast lahkuda ja ajada kurjategijate jälgi.

Kuigi koolipoiss Léo on aheldatud haiglavoodisse, suudab ta Fantoompoisina oma kehast lahkuda ja ajada kurjategijate jälgi.

Kaader filmist „Fantoompoiss“.

Koomik Louis C.K. viskas viimasel Oscari-galal nalja lühifilmide tegijate üle, et neil on seda auhinda ikka päriselt ka tarvis ja kõige rohkem hea meel, kui nad oma vana Hondaga pärast kodu poole tossutavad. Animafilmide tegijad on suhteliselt samas staatuses. Neid ei tea mitte keegi: vaadake ükskõik millise menuka täispika animatsiooni lavastajaid ja ma vean kihla, et kõik nimed peale Pete Docteri on täiesti võõrad. Rääkimata sellest, kui töötada väikesemate filmide kallal. Alain Gangol ja Jean-Loup Felicioli on samuti avalikkusele tundmatud nimed, suutsid aga oma täispika animadebüüdiga „Kass Pariisis“* jõuda välja täispika animafilmi Oscari nominatsioonini. Nüüd on nad poolehoidjaid kogumas oma teise pika filmiga „Fantoompoiss“. Selle nimitegelasel on võime lahkuda oma kehast ja ta hakkab veidi film noir’likus fantaasialoos ajama kuritegeliku Katkise Näoga Mehe jälgi New Yorgis.

Kuna Gagnol ja Felicioli vastasid küsimustele üsnagi läbisegi, oleks mõttetu ühe ridu eraldada teise omadest. Nii nagu nad on olnud partnerid filmide tegemisel, olgu nad seda ka selles intervjuus. Täpsuse mõttes olgu öeldud, et Alain Gagnol kirjutab ja Jean-Loup Felicioli joonistab, aga lavastajakohustuse on nad kanda võtnud kahe peale.

Miks valisite filmi maastikuks, toimumispaigaks New Yorgi?

Tahtsime teha filmi superkangelasest ja kuna New York on superkangelaste häll, siis oli see igati loogiline. Selle linna kõrged majad annavad filmile ka vertikaalse mõõtme, mis lubab peategelasel lennata majade vahel.

Kas käisite enne ka palju New Yorgis, et linnaga filmi tarbeks tutvuda?

Ei, mitte kordagi. (Naer.) Sellest on muidugi kahju. Küsisime produtsentidelt, kas jätkub raha selleks, et me saaksime New Yorki minna, aga nad ütlesid: „Vabandust, ei ole.“ Internetist oli lõpuks palju abi.

Te ei kujuta ju New Yorki niikuinii väga realistlikult.

Seda küll. Sama lugu oli ka „Kassiga Pariisis“ – Pariis oli seal täiesti fiktiivne. Me oleksime need filmid teinud justkui stuudios, nagu tehti Ameerika filmid 50ndatel.

Filmi põhilise pahalase Katkise Näoga Mehe nägu on nagu kildudest kokku pandud. Kas te ise teate, miks nii?

Enam-vähem. Aga me ei ütle, kui te meile selle eest ei maksa. Olime tegelikult välja mõelnud mitu erinevat lahendust sellele loole, aga lõpuks tundus naljakam ja intrigeerivam minna praegust teed.

Kas te peate end tänapäeva animatsioonimaailmas mingis mõttes autsaideriteks? Teie filmid on visuaalselt ikka peavoolust täiesti erinevad.

Jah, me peame oma filme ikka pigem autorifilmideks. Me ei järgi Pixari või Disney kommertslikumat stiili, mida iseloomustavad ehk veidi voolujoonelisemad ja siledamad tegelased nii sisult kui ka vormilt. Oleme ilmselt autsaiderid juhuse tahtel, sest ka meile teeks rõõmu olla sama edukad.

Kassi Pariisis“ võiks ju pidada üsna edukaks? Kas te ei saanud pärast seda filmi rohkelt pakkumisi Ameerika mandrilt?

Meile oli see muidugi märkimisväärne edu, aga meie skaala on ikka täiesti teine. Meil on väike stuudio Prantsusmaal, nii et seisame suurest animatsioonimaailmast eemal.

Miks tahtsite teha filmi superkangelastest? Neid on filmides juba niigi liiga palju.

Alain Gagnol: Olen olnud superkangelaste fänn kümnendast eluaastast peale. Lugesin Marvelit ja muud sellist värki, nii et teha üks superkangelase film on olnud alati minu unistus. Praegu on nad tõesti väga populaarsed, aga see on juhuslik kokkulangemine. „Fantoompoiss“ on väga isiklik nägemus superkangelasest. Osaliselt käib tegevus haiglas (voodivangistuses politseinikul Alexil aitab kuritegu lahendada ta palatikaaslane Léo ehk Fantoompoiss – toim) ja tegu pole klassikalise kangelasega. Meile on kõige olulisem liigutav ja inimlik lugu, kus politseinik ja meditsiiniõde on mõnes mõttes kangelasega seisuselt võrdsed.

Filmi mõlemat kangelast iseloomustab nõrkus. Nad on füüsiliselt nõrgad ja saavad töötada ainult koos. Kas see oligi teie mõte?

Jah, see just ongi nende juures huvitav, see inimlik element. Kangelane on huvitav ainult siis, kui me suudame end mingil moel temas ära tunda, temaga samastuda. See teeb karakterid reaalseteks.

Kellele see film on ikkagi mõeldud, kas lastele või täiskasvanutele?

Pigem lastele, aga tegelikult kogu perele. Ilmselt alates 6-7 eluaastast, mitte päris väikestele. Meil on lugu luues muidugi lapsed esimesena mõttes, aga paneme sinna sisse asju ikka ka endale mõeldes. Võtame lapsi tõsiselt: kuigi teeme filmi lastele, ei püüa me midagi nende jaoks lihtsamaks teha. Suhtume lastesse kui intelligentsetesse olenditesse.

Kas te lindistate hääled enne joonistamist?

Jah. Oleme alati nii teinud ja lihtsalt ei oskagi teisiti. Nii on tõesti parem, sest siis saab näitleja öelda oma read täpselt nii, nagu talle õige tundub, ilma pildi seatud piiranguteta. Animaator kuuleb detaile intonatsioonis ja kasutab seda oma joonistustes. See aitab tal ka stseeni visualiseerida.

Kas te üldse järgite sünkroonsust? Teie stiili puhul pole seda justkui eriti tarvis.

Püüame ilmseid lahknevusi vältida, nii et päris täpselt ei järgi. Küll aga tuleb lausete illustreerimisel jälgida palju enamat kui suu: tegelaste kehahoiakut, kuju, siluetti jne.

Mis oli „Fantoompoisi“ tegemisel kõige keerukam?

Kõige keerulisem on jääda kindlaks animeerimisstiilile. Ja kuna tõime tegevuse New Yorki, oli meil ühtäkki tarvis tänava­stseenidesse rohkelt rahvast. See oli midagi sellist, millele me polnud siiani pidanud mõtlema.

Kas teile on jäetud üsna suur loominguline vabadus, või kontrollib ka teie igat sammu produtsent?

Produtsent hingab ikka kuklasse! Leiame küll enamasti kompromissi. Filmitegemine on tööstus, nii et kui just ei tee üksi kodus kaameraga filmi iseendale, on alati teised, kellega peab arvestama. See on grupitöö. See on suur väljakutse, sest tuleb säilitada huvi ja entusiasm kogu projekti vältel, mis võib kesta aastaid. Selle aja sees võib ette tulla väga erinevaid probleeme.

Kas teete juba ka midagi uut?

Üht fantastilist ulmefilmi väikesest tüdrukust, kes näeb koletisi. Ilmselt teeme seekord väiksematele lastele, mitte nii vägivaldse, kui on osa ulmest. Lugu käib Lyoni ümbruses ja lõpeb Šveitsis, põhiliselt siseõues, mõnede majade vahel, nii et linn pole seal nii oluline.

Ütlete, et täispikki animafilme on järjest raskem rahastada, aga Euroopas tundub nõudlus nende järele muudkui kasvavat. Millest selline vastuolu?

Ilmselt on tegemist vaid muljega, sest ajad on rasked. Ka meie filmiga sarnast publikut püüdvaid filme on märksa rohkem kui varem. 2015. aastal tehti Prantsusmaal viis-kuus täispikka animeeritud autorifilmi, enne tuli vahest üks aastas. Publik ei pruugi tingimata minna vaatama kõiki viit, valitakse võib-olla ainult üks.

Kas te jälgite või kontrollite ka dublaaži teistesse keeltesse?

Ei, see on agendi ja levitaja vaheline asi. Me ju ei oska neid keeli, nii et seetõttu oleks see väga keeruline. Oleme näinud hispaania- ja flaamikeelset versiooni, päris naljakas.

Milles ikkagi seisneb animafilmi režissööri töö? Seda pole eriti lihtne mõista.

Ka animatsioon on filmikunst. Küsime iseendalt: mida me näitame? Kuidas me stseeni lahendame, kas lähiplaaniga või mitte, kiirelt või aeglaselt? Mängufilmis tuleb näitlejatele ette öelda, mida nad tegema peavad, animafilmis tuleb selgitada kunstnikule. Protsess on aeglasem, aga sama. Režissööri roll on kõigepealt endale ja siis teistele selgeks teha, mis ühes või teises stseenis juhtuma hakkab.

* „Une vie de chat“, Alain Gagnol ja Jean-Loup Felicioli, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming