Kujundikokteil Eedeni aias

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Ema!“ (USA 2017, 121 min), režissöör-stsenarist Darren Aronofsky, operaator Matthew Libatique. Osades Jennifer Lawrence, Javier Bardem, Ed Harris, Michelle Pfeiffer, Brian Gleeson, Domhnall Gleeson jt.

Darren Aronofsky on lavastaja, kelle suurim tugevus on olnud üksikisiku nihkesse kippuva maailmatunnetuse edasiandmine – olgu nihkeks siis neurootilise geeniuse paranoia („Pii“), sõltlaste hirm ja jälestus („Reekviem unelmale“), vananeva maadleja unustusse vajumine („Maadleja“) või ambitsioonika baleriini vaimse tervise kallale kippuv saavutusjanu („Must luik“).1 Seni peaaegu laitmatu loometee järel tegi ta oma esimese eksisammu alles siis, kui liikus subjektiivse maailmakogemuse juurest sajamiljonilise eelarvega pompoosse piibli­eepose juurde pealkirjaga „Noa laev“.2 Nüüd toob ta Noa loost tuttavad teemad ja kujundid taas intiimsemale tasandile filmis „Ema!“, mille tegevustik leiab aset ühes üksildases maamajas.

„Ema!“ keskmes on stsenaariumis lihtsalt emaks nimetatud naine (Jennifer Lawrence) ja Temaks nimetatud mees (Javier Bardem), kes elavad pealtnäha idüllilist elu hoones, mille renoveerimine neil parasjagu käsil on. Paiga koduseks muutmine on jäänud naise peale, mees, kuulus poeet, tegeleb samal ajal peamiselt inspiratsiooni kogumisega oma järgmise poeemi kirjutamiseks. Näilise tasakaaluseisundi lööb aga sassi ootamatu külaskäik, millest saab alguse üha pöörasemate ja hirmutavamate sündmuste jada.

Aronofsky pole lavastajana kunagi kujunditega tagasi hoidnud, jättes mitmed oma filmid tõlgendustele pärani lahti, ning ka „Ema!“ on mõistatusena lahendatav mitmel moel. Esiteks võib filmi vaadata kui okultistlike õudussugemetega sissetungipõnevikku, kus mängitakse oskuslikult samalaadsete linalugude tavadega. Teiseks on „Ema!“ käsitletav paksu sümbolikihi alla maetud psühholoogilise emadus- ja soorollidraamana sammsammulisest psüühilisest kokkuvarisemisest emadusega kaasneva ootuste koorma, vastutustunde ja üksijäetuse tõttu. Kolmandaks on see „Noa laeva“ sarnane moralitee emakese looduse ja inimkonna vastastikusest sõltuvussuhtest. Ning neljandaks, vahest kõige põnevamana, on see heldelt piiblist laenav allegooria looja ja loodu, jumaliku ja ilmaliku, sünni ja surma vahekorrast.

Viimane tõlgendus on tekitanud vastakaid arvamusi ning toonud kaasa nii vaimustushõisked kui ka vilekoori. Aronofsky ei pea end usklikuks, kuid on mitmes filmis lähtunud loomismüüdist ja laenanud piibellike viiteid ja sümboleid peale „Noa laeva“ ja „Pii“ ka vaatajaid kahte lehte jaganud „Allikas“3 ning üksjagu religioosset ikonograafiat rakendavas „Maadlejas“.

„Ema!“ tegevuspaik on metafoorne Eedeni aed, kus naine ja mees oma paradiisi ehitavad. Mees, Tema, on filmis nii otseselt kui ka kujundlikult looja, aga mitte kõikvõimas ja eksimatu, vaid kõigi inimsoole tuttavlike puudustega demiurg: edev, enesekeskne, unustav, kohati kõrk ja lühikese süütenööriga. Loojana sõltub ta loodu imetlusest, januneb selle järele. Ta otsib täiuslikkust, kuid ei suuda seda kuidagi leida. Tema eesmärgiks on loomine iseeneses ja kõik muu jääb selleni pürgimise varju, isegi kui see tähendab vahepeal kõige varem valmistatu söeks põletamist. See ei ole healoomuline, andestav ja armastav uustestamentlik kolmainsus, vaid füüsiline ja hirmutav vana testamendi a ja o, tema alp võimuiha ja vajadus olla imetletud ei hooli suuremat muust.

Jennifer Lawrence (Ema) saab esmaklassiliselt hakkama, kehastades süütust, puutumatust, haavatavust, aga ka jõudu, otsustavust ja lõpuks kompromissitut raevu, Javier Bardem (Tema) suudab liikuda avala armulikkuse ja vihase isekuse vahel.

Naispeategelast, kelle taju läbi vaataja maailma kogeb, on märksa keerulisem dešifreerida. Piiblivõrdluses on tegemist neitsi Maarjaga, kuigi Lawrence ise on intervjuudes reetnud, et filmi sümboolikas on ta ennekõike emake loodus. Tekib tasandite ristumine – Jumal loob küll maailma, kuid ei suuda seda paradiisiks muuta. Loodu muudab Eedeni aiaks hoopis loodus, mille kaoga variseb omakorda vältimatult kokku ka demiurgi enda maailm. See on tsükkel, kus isegi looja on määratud oma vigu üha ja üha kordama, käies ringiratast samasuguses sansaaras nagu ka kogu tema loodu. Pole ime, et film on püha looja säärase kujutamisega paljud kristlased välja vihastanud.

Filmist ei puudu ka Aadam ja Eeva ning Kain ja Abel. Vanemate pärandit himustavad ja teineteisele hammast ihuvad vennaraasud on filmi piibellikus allegoorias ehk kõige lihtsam ja selgemini mõistetav kujund, omavahelises tömbis ja mitte kuhugi viivas vägivallas kogu Aronofsky pessimistliku maailma väike minimudel. Nende vanemad, Tema obsessiivne fännipaar on Eedeni aias justkui sissetungija, kes tahab enda meelest parimat, kuid ei oska neile kätte sadanud võimalusega õigupoolest midagi pihta hakata, vaid koperdab paradiisis ringi, killud ja söed järel. Huvitav, kas on teadlik käik, et kõigi piibliparalleelide juures ei vaja film idülli uppi keeramiseks salakavalat madu, vaid sellega saavad oma ihadest ja kirgedest pimestatud tegelased suurepäraselt hakkama ka omal käel.

Religioosne sümboolika ei piirdu üksnes peategelastega ning filmist võib leida viiteid nii piibli katkudele, Jeesuse ristilöömisele, keelatud viljale ja muidugi saabuvale apokalüpsisele. Aronofsky ei piira end üksnes püha­tekstiga, vaid lajatab vaataja teele märksa keerulisemaid viiteid, nagu peategelase joodav kollane vedelik (väidetavalt viide feministlikule tüvitekstile „Kollane tapeet“,4 ja kõike, mis võiks tungida vaataja meelde ja mõjuda audiovisuaalselt. Eriti rajuks läheb lõpusirge, kus Eedeni aiast saab peopaik, tantsusaal, vangilaager ja sõjatanner.

Suur risk säärase kompoti puhul on kujundite küllastatus – paljudele saabki seda ilmselt liiga palju. „Ema!“ võlu pole õnneks niivõrd tema karjuvas komplekssuses, vaid võimalikus lihtsuses. Väga lihtne on kahe tunni jooksul mitte kordagi Aronofsky keskseteks teemadeks nimetatud kliimamuutuse ja looduskao peale mõelda. Kõige vahetumal tasandil toimib „Ema!“ ühe naise narmendava maailmataju autopsiana ja pakub üksjagu äratundmist nii emarolli üksijäänutele kui ka neile, kes on ise psüühiliste probleemidega vastamisi seisnud.

Jennifer Lawrence teeb äärmiselt vastutusrikka peaosa. Vaataja kogeb maailma tema üha paanilisema kogemuse kaudu, lugu jutustatakse suuresti lähivõtetega temast. Neljakordne Oscari-nominent (ja võitja märksa teisest puust „Õnneteraapiaga“5) Lawrence saab esmaklassiliselt hakkama, kehastades süütust, puutumatust, haavatavust, aga ka jõudu, otsustavust ja lõpuks kompromissitut raevu. Ülejäänud näitlejaansambel ei jää kaugele maha. Samuti oma kaminasimsile ühe näitleja-kuldmehikese viinud Javier Bardem suudab Temana liikuda avala armulikkuse ja vihase isekuse vahel. Peale Ed Harrise ja Michelle Pfeifferi astuvad väiksemates rollides üles vennad Domhnall ja Brian Gleeson ning ennekõike komöödiatest tuntud Kristen Wiig. Kõik nad on oma rollis kui kala vees.

Aronofsky on ise soovitanud „Ema!“ vaadates mitte üle mõelda. Küsimus, kas see kõik kokku kõlab või kas kujundid mõjusalt toimivad, võib tema filmide puhul kergesti tekkida. Lavastaja­geniaalsus ei seisne aga üksnes ambitsioonikas sisus, vaid meisterlikus vormi valdamises – selles, kuidas film kõhutunde tasandil vaatajat haarab. „Ema!“ granuleeritud pilt annab sellele sobivalt äreva ilme, Aronofsky ihuoperaator Matthew Libatique näeb kurja vaeva, et ükski kaader ei lubaks vaatajal silmagi pilgutada ning klaustrofoobiaga vahelduv avarus võttepaikades ja kõhedusttekitav helikujundus suruvad vaataja kaheks tunniks nurka, kus on raske hingata või end hetkekski koguda. „Ema!“ on tugev kandidaat aasta intensiivseima filmi tiitlile. See kurnab või tüütab paljud oma pidurdamatu kujundisajuga ilmselt surmani ära, jättes ülejäänud rabatult õhku ahmima.

1 „Pi“, Darren Aronofsky, 1998; „Requiem for a Dream“, Darren Aronofsky, 2000; „The Wrestler“, Darren Aronofsky, 2008; „“Black Swan“, Darren Aronofsky, 2010.

2 „Noah“, Darren Aronofsky, 2014.

3 „The Fountain“, Darren Aronofsky, 2006.

4 Charlotte Perkins Gilman. The Yellow Wallpaper, 1892.

5 „Silver Linings Playbook“, David O. Russell, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming