Kükitades hiiglaste õlgadel

Nostalgiafilmid üritavad jäljendada läinud aegade hiilgust, aga unustavad kõik selle, mis tegi originaalfilmid eriliseks.

ARO VELMET

Kas on veel järel mõni aastakümme, millele Hollywoodi kassahittide produtsendid poleks sellel suvel armastuskirja saatnud? Tõsi, see proustilikke mõõtmeid omandav nostalgitsemine algas juba ammu ning sai tõelise hoo sisse ilmselt möödunud talvel, kui linastus „Tähesõdade“ („Star Wars“) järjekordse triloogia avaosa „Tähesõjad. Jõud tärkab“,¹ mis oma struktuurilt kopeeris peaaegu üks ühele 1977. aastal linastunud avafilmi „Uus lootus“.² Lisaks mõõtmatult suuremale rahasummale, mis maeti „Jõu tärkamise“ alla, eristab J. J. Abramsi hoogsat seikluslugu eelkäijast peamiselt asjaolu, et seal on XXI sajandi representatsiooninormidele kohaselt rohkem ruumi ambitsioonikatele naistele ja kangelaslikele mustanahalistele. Lugu, karakteriloome ja visuaalne esteetika kopeerisid aga detailideni George Lucase kultusklassikat (mis, tõele au andes, võttis ise šnitti Akira Kurosawa filmidest ja 1930ndate aastate ulmeseiklusest „Flash Gordon“). Abrams, fänn lapsepõlvest alates, ütles intervjuus, et tema eesmärk oli „minna minevikku, et seejärel suunduda tulevikku“.

Minevik on tänavu ilmselgelt olnud populaarne suvituspaik. Lisaks Abramsile käis 1970ndates ära ka Shane Black filmiga „Head tüübid“,³ sellele järgnes omakorda „Tondipüüdjad“,⁴ kus kohtus taas kord XXI sajandi soopoliitika 1980. aastate kergelt hullumeelse märuliga. Siis tormasid kõik filmihoolikud kinost arvutiekraani taha, kus vendade Dufferite ulme-õudus-seiklus-draama „Kummalisemad asjad“⁵ andis nostalgialaksu otse veeni, pakkudes ennenägematus koguses narratiivseid ja visuaalseid viiteid 1980ndate kultusfilmidele alates John Carpenteri töödest tuntud õõvastavast elektroonilisest synthwave-heliribast ning lõpetades kaadrikompositsiooniga, mis viitab ühe hetkel „Tulnukale“⁶ ja järgmisel „Kolmanda astme lähikontaktile”.⁷ Kui J. J. Abramsi „Tähesõdu“ võib lugeda armastuskirjaks, siis on Dufferi-vendade sari üks jälitamismaaniaga teismelise poisi veidike kleepuv ülistuspoeem, millele on mingil põhjusel lisatud ka ihaldatu juukselokk. Suvistest filmidest olgu mainitud veel „Iseseisvuspäev: uus rünnak“,⁸ (1990ndad), ja „Jason Bourne“,⁹ kus igatsetakse taga vanu häid 2000ndaid, mil USA valitsuse plaan jälgida poolt maailma ühendava sotsiaalvõrgustiku kasutajaid tundus kui dramaatiline võimu kuritarvitamine (tänapäeval nimetame seda argipäevaks NSAs).

Miks selle nostalgiahoo kallal norida? Silmakirjalik ei ole natuke? Minagi olin „Jõu tärkamise“ esilinastuspäeval kinojärjekorras, minagi vaatasin „Kummalisemate asjade“ kaheksa episoodi ära ühe pika nädalavahetuse jooksul, minagi üritasin veenda netikommentaatoreid, et „Tondipüüdjate“ soovahetus ei riku tegelikult kellegi ilusaid lapsepõlvemälestusi. Lisaks on paljud mainitud filmid nii tehniliselt kui ka kunstiliselt mäekõrguselt üle tavapärasest massimeelelahutusest, mida Hollywood suviti vaatamiseks pakub. „Head tüübid“, „Tondipüüdjad“ ning isegi „Iseseisvuspäev“ on iga kell etemad järjekordsest superkangelasklohmimisest, mis ei suuda üllatada enam isegi eriefektidega. Ent ikkagi tundsin ma pärast igat kinoskäiku esialgse rahulolu järel süvenevat õõnsust, umbes sellist tunnet, mis tekib Vabaduse väljaku Söögiplatsi asemele tekkinud eurokohvikus burgerit süües: majoneesilödi on esmapilgul küll tuttav, aga õiget maitset ei ole ning viimaks jääb painama mõte, et kui vana kuld oli juba vaja pensionile saata, siis oleks võinud sinna asemele ehitada ju ühe moodsa öko-hipsta-mahekohviku, mitte midagi veidralt kahe ajastu vahel hõljuvat. Ka nende suviste rännakutega lapsepõlve on samamoodi, kolmel põhjusel: esiteks pole filmitootjad mõistnud nostalgia keskset pinget taaskogemise emotsionaalse jõu ja selle paratamatu fiktiivsuse vahel; teiseks on nende katse püüda taasluua imiteeritavate filmide võlu määratud paratamatult läbikukkumisele; kolmandaks jääb kuklasse kummitama küsimus, mida see kinnismõte mineviku filmielamuste keskealisele kinopublikule ettesöötmisest ütleb filmikunsti tervise kohta.

Nostalgia, minevikukogemuste romantiline idealiseerimine pole ju iseenesest mingi pahe. See on paratamatus, mis kaasneb aju olemasoluga. Parimal juhul on selle tulemuseks äge ja suhteliselt süütu tootearendus (meenutagem mõne aasta tagust 1980. aasta olümpianänni, Regati jäätise ja MOCKBA1980 kottide comeback’i); halvimal juhul annab see ainest olematu mineviku idealiseerimiseks, mis võib poliitiliste teemadega põrkudes anda plahvatuslikke tulemusi (sellele loogikale on üles ehitatud suur osa õõvastavat marurahvuslust). Eriti heast kunstist ootaks muidugi, et see tegeleks nostalgia keskse probleemiga, mis seisneb asjaolus, et minevik, millega seotud subliimseid emotsioone kutsutakse esile mingite sümbolite, esemete või tajuaistingutega, on täielikult fiktiivne ning eksisteerib selles kuristikus, mida piiritleb ühelt poolt minevik, mis on kustunud nii reaalsuses (majad, mida enam pole; inimesed, kes on meie juurest lahkunud) kui ka mälus (põimunud ja segunenud hilisemate mälestustega), ning teiselt poolt olevik, mis tuletab pidevalt meelde meie kogemuste ajalikkust ja kaduvust. See tunne, kus tuttav aisting avab ühtaegu ukse meeldivate mälestusteni ja tekitab nukrat kaotusvalu, on mõistagi Marcel Prousti hiigelromaani „Kadunud aega otsimas“ võtmestseeni keskmes, kus teesse kastetud Madeleine’i-küpsis viib Swanni mõtterännakule lapsepõlve Combraysse. See on maagiline rännak, aga ühtlasi ka rännak läbi varemete.

Probleem on selles, et emotsionaalse ja psühholoogilise komplekssuse asemel korjasid Hollywoodi produtsendid üles selle küpsise ja järeldasid, et kui üks küpsis on hea, siis peab viissada küpsist olema viissada korda parem. Suur osa aurust läheb näiteks nii „Tondipüüdjates“ kui ka „Star Trekis tundmatusse“¹⁰ oma eelkäijatele viitamisele, kusjuures need viited on harva põgusad silma­pilgutused, vaid pasunakoori ja vimplitega ettevalmistatud laupkokkupõrked, mis ka tagareas magajatele kohale jõuavad. „Tondipüüdjates“ õrritatakse korduvalt Ray Parkeri Jr. kuulsa tunnusmeloodia fraasidega, enne kui sel lastakse lõpuks täies pikkuses ja uues kuues kõlada. Filmis ei astu minirollides üles mitte üks või kaks, vaid kõik viis algupärase versiooni peategelast, lisaks veel kõik esimese filmi kuulsamad kollid. „Star Treki“ juhtusin ma vaatama seltskonnas, kus pooled olid andunud fännid ja teised näinud ainult J. J. Abramsi uusversioone. Filmi lõppedes kaebasid äsjased Treki süütuse kaotajad puise ja veidralt stereotüüpse dialoogi üle, samal ajal kui fännid tundsid selles ära viite 1960ndate telesarja rõhutatult teatraalsetele tegelaskujudele. Sellised vihjed ja viited pakuvad küll äratundmisrõõmu vanadele kaladele, aga on filmi sisemise loogika ja kunstilise terviku seisukohalt pigem häirivad. Need ei lisa tegelaskujudele kolmemõõtmelisust, ei vii lugu edasi, ei paku isegi metatekstuaalset kommentaari algupärastele filmidele – need on lihtsalt küpsised, mida produtsendid söödavad ette andunud publikule. „Näe, siin on tuttav tunnusmeloodia, meenuta lapsepõlve! Näe, siin on klassikaks kujunenud löökfraas, meenuta lapsepõlve! Näe, siin on see vana hea rekvisiit, naudi, raisk, naudi!“

Nüüd heidetakse mulle mõistagi ette snobismi. Ega Hollywoodi massimeelelahutust saagi ju maailma kirjandusklassikaga võrrelda. Ainult et Hollywood saab väga hästi hakkama retrohõnguliste filmide kolmemõõtmeliseks puhumisega. Paul Thomas Andersoni „Loomupärane pahe“¹¹ võttis jultunult üle „Pika hüvastijätu“¹² ja teiste 1970ndate krimi- ja narkotrillerite esteetika ja rakendas selle Prousti väärilise, usutavalt mõjuva ent samas selgelt ebareaalse teadvuse voost kantud alternatiivreaalsuse teenistusse. Ning kellele jääb Anderson liiga arthouse’ilikuks, võib vaadata Shane Blacki „Häid tüüpe“, mis ühtaegu ülistab ja naeruvääristab 1970ndate semufilme, tehes oma peakangelastest lootusetud käpardid ja rõhutades juhuste, arusaamatuste ja valede (ning ilmselt nendestsamadest semufilmidest pärit) eelduste rolli kadunud tütarlapse Amelia juhtumi lahendamisel. Mõlemad tabavad nostalgia seda tunnetust, mida võib pakkuda vaid ajaline distants – võlu lugudest, kus lokkab seksism ning maiste ja keemiliselt esilekutsutud mõnude üleküllus. Nii et nad saavad hakkama küll, ainult et „Loomupärane pahe“ teenis 20miljonisest eelarvest tagasi 14,7 miljonit, „Head tüübid“ tegi 50st 57 miljonit. „Star Treki” kassatulu on praegusel hetkel 250 miljoni dollari juures. Inimestele meeldivad küpsised.

Kui möödunud aasta keskel tuli välja esimene „Tähesõdade“ treiler, siis oli ilmselt kõige levinum kommentaar sellele, et „see on nagu päris“. Esimesed arvustused Varietys ja LA Timesis rõhutasid, et uus järg „on tabanud originaali maagiat“. Iroonia on ainult selles, et üritades iga hinna eest uuesti luua seda maagilist seikluslikkust, millega „Uus lootus“ on mitut põlvkonda mudilasi võlunud, määras „Jõud tärkab“ ennast juba eos läbikukkumisele. Pikema ajalise distantsiga kirjutatud arvustused võtsid uue filmi suhtes juba kriitilisemaid noote ning ma võin mürki võtta, et 10–15 aasta pärast tutvustavad ka Y-põlvkonna lapsevanemaks saanud oma lastele George Lucase maailma just „Uue lootuse“ ja „Impeeriumi vastulöögi“,¹³ mitte J. J. Abramsi järgede kaudu. „Tähesõdade“, „Tondipüüdjate“ ja „Kummalisemate asjade“ eeskujuks olevate Steven Spielbergi filmide maagia seisnes just nende oskuses ühendada tuttav ja uuenduslik, olles samal ajal äratuntavalt oma ajastu ja konkreetse looja peegelpilt. „Tähesõjad“ laenas küll vaatajatele hästi tuttavatelt 1970ndate eeskujudelt, ent samal ajal raputas see film lahti ulmežanri, mis oli jäänud juba terveks kümnendiks toppama üliintellektuaalsetesse kunstifilmidesse à la „2001. Kosmoseodüsseia“¹⁴ või siis naiivsevõitu mõistulugudesse nagu „Vaikne kulg“.¹⁵ Spielbergi „Kolmanda astme lähikontakt”, „Lõuad“¹⁶ ja „E. T.“¹⁷, mis kõik inspireerisid „Kummalisemaid asju”, tõid kangelaslikud seiklusfilmid otse USA eeslinna, tekitades esimest korda terves põlvkonnas tunnetuse, et pealtnäha igav, ühetaoline ja lastevaenulik äärelinn võis peita endas uskumatuid seiklusi ja et maagiliste elamuste kogemiseks ei peagi olema sündinud kõrbeplaneet Tatooine’ile või Sherwoodi metsa. Need olid filmid, mis kõnelesid oma aja laste argipäevast ja olid lihtsasti tarbitavad, kuna laenasid tuntud eelkäijatelt üsna vabameelselt, aga, mis kõige olulisem, viisid filmikunsti edasi ja täitsid haigutavaid tühimikke žanride sees. Vaat need olid filmid, mis vaatasid minevikku selleks, et vaadata tulevikku.

Algupärased „Tähesõjad“ ja „Tondipüüdjad“ on suurepärased ajastu peeglid. „Tähesõdasid” on analüüsitud kui Vietnami sõja alateadlikku kriitilist peegeldust – kuri impeerium, kes laastab arusaamatul põhjusel terveid maailmu ning saab oma tehnoloogilisest ülemvõimust hoolimata mässajate bande käest lüüa, oli kindlasti 1970. aastate sõjavastastele tuttav motiiv. Siin võib muidugi väita, et selline ajalooline kontekstualiseerimine on lihtsakoelise seiklusfilmi räige ületõlgendamine, aga mõte on just nimelt selles, et tegemist on filmiga, mis on avatud niisugustele tõlgendustele. 1984. aastal loodud „Tondipüüdjate“ tõlgendamine Reagani ajastu „Ameerika hommikut“¹⁸ ülistava ürgkapitalistliku loona, kus seltskond hakkajaid väikeettevõtjaid võitleb korrumpeerunud valitsuse ja kõige kurja juureks oleva keskkonnakaitseameti vastu, ei ole aga sugugi sulepeast välja imetud (vaadake seda filmi uuesti – põhipahalane on seal keskkonnakaitseameti jurist, päriselt ka!). Need on filmid, mida võib vaadata üha uuesti ja uuesti, ning nagu tuhanded Eesti „Tähesõdade“ fännid võivad kinnitada, on need ühtviisi mõistetavad ka neile, kes ei ole üles kasvanud 1970ndate Ameerika eeslinnas. Ometi on mõeldamatu, et need filmid võiksid olla tehtud mingil muul ajastul.

Uued „Tähesõjad“, „Tondipüüdjad“, „Star Trek“ ja teised kassafilmid on niivõrd hõivatud oma eelkäijatele viitamisega, nende veidi moodsamas kastmes ümber jutustamisega, et ajastu märgina ei peegelda nad suurt midagi peale selle, et vaikselt hakkab Hollywoodi produtsentidele (Michael Bay välja arvatud) kohale jõudma, et jämekoomilised rassi- ja soo­stereotüübid võiks heaga pensionile saata. Või õigemini: kõnekas pole nende uusversioonide juures mitte see, mida nad 2016. aasta kohta ütlevad, vaid see, mida ütlemata jätavad. Tundub, et ühisnimetaja, mida publik kinost või Netflixist nostalgiapomme tarbides otsib, on iseloom. Peale lapsepõlveemotsioonide taaselustamise ühendab „Tähesõdasid“, „Kummalisemaid asju“ ja „Tondipüüdjaid“ asjaolu, et neil on äratuntav käekiri, mida on raske ühegi teise filmiga ära vahetada. Pole juhuslik, et „Tähesõdade“ järelkajas rõhutati, kuidas selles filmis on rohkem „päris tegelasi“ ja vähem arvutigraafilist lammutamist kui keskmises superkangelase filmis. Samamoodi pole juhuslik, et uue põlvkonna „Star Treki“ sarja filme on sama palju kritiseeritud just seetõttu, et nad on hüljanud vanade filmide eetose, mis keskendus moraalsete dilemmade rahumeelsele lahendamisele ja tegelaste omavahelisele sõprusele; filmi „Star Trek tundmatusse“ on kiidetud just nende kahe kandetala taasleidmise eest. Ajal, mil miljardidollarine turundusmasin on rakendatud järjekordse superkangelasmäruli väikeriigi SKTga võrreldava eelarve tagasiteenimiseks, on paratamatu, et igasugune isikupära on nendes filmides vaid pealispindne. Isegi kui panna lavastajatooli niivõrd andekas mees nagu Joss Whedon, on tootepaigutuse ja nännimüüjate nõuded nii suured, et omanäolisus mattub kohustusliku, 2019. aastal välja tuleva viienda järgu kõrvaltegelasele pühendatud järjefilmi salatreileri alla. Tagasivaade 1980ndate filmi, mis paistab selle krempli kõrval siiras ja isikupärane, ei tundugi enam nii halva alternatiivina.

Muidugi olid need 1980ndate filmid, mida me supergraafika ajastul taga igatseme, just need mõõdukalt üle keskmise ulatuva eelarvega, ent riskialtid ettevõtmised, mida Hollywood väldib tänapäeval üha sagedamini. Ajal, mil suhteliselt väike hulk stuudioid toodab filme enam mitte ainult Ameerikale, vaid kogu maailmale (sealhulgas ka enam kui kahele miljardile hiinlasele), on majanduslikult mõistlik paigutada võimalikult suur raha tootesse, mis toob üle kogu maailma võimalikult palju raha tagasi. Sestap ootavadki meid ees veel vähemalt neli „Tähesõdade“ filmi ja teab kui palju superkangelasi. Kes ei panusta Raudmehesse, panustab nostalgiasse. Iga natukese aja tagant õnnestub mõnel George Milleri taolisel geeniusel teha midagi tõeliselt uut ja põrutavat, L. A. sõltumatu filmi maailm on samuti jätkuvalt mitmekülgne. Mis aga puudutab kassahitte, siis tundub, et jahtides noorusest tuttavat tervet põlvkonda ühendavat seiklusfilmikogemust, on X-generatsiooni keskikka jõudnud produtsendid oma ihaldatu armastuskirjadega üsna õnnestunult lämmatanud.

1 „Star Wars: The Force Awakens“, J. J. Abrams, 2015.

2 „Star Wars: Episode IV – A New Hope“, George Lucas, 1977.

3 „The Nice Guys“, Shane Black, 2016.

4 „Ghostbusters“, Paul Feig, 2016.

5 „Stranger Things“, Matt Duffer, Ross Duffer, 2016.

6 „Alien“, Ridley Scott, 1979.

7 „Close Encounters of the Third Kind“, Steven Spielberg, 1977.

8 „Independence Day: Resurgence“, Roland Emme­rich, 2016.

9 „Jason Bourne“, Paul Greengrass, 2016.

10 „Star Trek Beyond“, Justin Lin, 2016.

11 „Inherent Vice“, Paul Thomas Anderson, 2014.

12 „The Long Goodbye“, Robert Altman, 1973.

13 „Star Wars: Episode V – The Empire Strikes Back“, Irvin Kershner, 1980.

14 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

15 „Silent Running“, Douglas Trumbull, 1972.

16 „Jaws“, Steven Spielberg, 1976.

17 „E. T. the Extra-Terrestrial“, Steven Spielberg, 1982.

18 https://en.wikipedia.org/wiki/Morning_in_America