Kuldhammastega poisike

REBEKA RUMMEL

Mängufilm „Kuuvalgus“ („Moonlight“, USA 2016, 111 min), režissöör-stsenarist Barry Jenkins, operaator James Laxton, helilooja Nicholas Britell. Osades Mahershala Ali, Naomie Harris, Alex R. Hibbert, Ashton Sanders, Trevante Rhodes, André Holland, Janelle Monáe jt.

Väike Chiron, ehk Little (Alex L. Hibbert) vaatab igatsevalt tavalist maailma, millest eraldab teda terve ookean.

Kaader filmist

Pisikese Chironi (Alex R. Hibbert) rinnus tuksub väike visa süda. Kannatus on eelduseks ellujäämisele. Poiss vaevleb väiksest peale ühiskondliku hukkamõistu käes. Maskuliinsus on oluline teema juba lapseeas ja mehisuse mõõdupuu nõuab kindlat tüüpi karakterit. Kasvult pisike, rammult nõrk ja õrna hingega Chiron sellele ei vasta. Nutab salaja ega astu enese eest välja. Poisi elu ei tee kergemaks ka must nahavärv ega noorukieas avastatud homoseksuaalsus. Kõrvalekalle normaalsusest on mitmekordne ja nii ei jäägi muud üle kui end võika maailma eest sulgeda. Süda tuleb kõvaks teha, et võõrad ei pääseks hinge kallale.

Film on jagatud kolme peatükki: lapsepõlv, teismeiga, elu täiskasvanuna. „Kuuvalguses“ on valitud kolm eri taustaga ja eri vanuses (12, 21 ja 26) näitlejat Chironi kehastama. Eeldatavasti on üks põhikriteeriume näitlejate valikul osatäitjate füüsiline sarnasus – kehaehitus, silmavärv. Näitlejate valiku eest vastutav Yesi Ramirez otsis aga neid, kelle „haavatavus paistaks välja nende silmist“1 ega pidanud välist sarnasust esmatähtsaks.

Näitlejate füüsilist eripära on loo oluliste detailide rõhutamiseks hästi ära kasutatud. Kui Chiron suureks kasvab, saab kõhnast poisist äkilise montaažilõikega musklimees, kuldhammastega narkoärikas. Järsk muutus rõhutab seda, kuidas ühiskond paneb inimese väliselt muutuma, ent sisetraumad jäävad hinge varjule. Mees on äärmiselt napisõnaline, kaubamärgiks kujunevad kahesõnalised vastused. Musklis keha teenib eesmärki äratada kõrvalseisjates respekti, aga tegelikult on Chiron kasvatanud endale lihtsalt kõva kooriku, kust on raske läbi tungida. Ainus erand on Kevin (André Holland), Chironi ammune hea sõber kooliajast. Leidub vaid üksainus hing, kes tegelasele lähedale pääseb.

Maskuliinsuse teema avaldub filmis julgel kujul. Haavatud mehe portreelt on raske pilku eemale pöörata ka hea tahtmise korral. Valus on vaadata, kuidas elu vormib väljakujunemata poisiklutist võltsimagoga mehe, nagu oleks sõmer, algselt laialivalguv liivamass leidnud šablooni surutuna igava tähe- või kuukujulise vormi.

Montaaž toonitab peategelase rabavaid muutusi. Ühegi eluetapi korrapärast lõppu ega sujuvat üleminekut teise ei näidata. Vastupidi: meid lõigatakse stseenist ära ning asetatakse siis järgmisse, kus näeme eelnenud elu tagajärgi. Järsud ajahüpped Chironi eluteljel toovad esile tema valikute tagajärjed. Filmi alguses ütleb narkoparunist isakuju Juan (Mahershala Ali) väikesele poisile, et tuleb ise otsustada, kes oled ja seda ei saa lasta teha kellelgi teisel. Eneseotsing, identiteedi kujunemine ongi üks „Kuuvalguse“ põhiteemasid. Chiron aga eksib Juani õpetussõnade vastu. Ta ei võta ohje enda kätte, vaid laseb elul end räsida. Kas vastutus elu üle lasub meil endil või on siin veel kellegi käsi mängus? Igal juhul peaksime välja selgitama oma tõelise loomuse ja sellest kinni pidama, arvaku teised, mis tahes. See vähendaks kannatusi. Chironi pilgust võib aga välja lugeda, et ta ise oma imagoga rahul ei ole.

„Kuuvalgus“ on äärmiselt isiklik film ja selles peitubki hingemineku võti. Stsenaariumi aluseks olnud autobiograafilise näidendi „Kuuvalguses paistavad mustad poisid sinisena“2 autor Tarell Alvin Mc­Craney on pärit samasugusest keskkonnast nagu filmi režissöör Barry Jenkins. Mõlemad on üles kasvanud Miamis, jaganud osalt ka sama elusaatust. Filmis on põimunud üheks McCraney ja Jenkinsi isiklikud lood aastaid narkosõltuvuses olnud emast. Naomie Harrisel oli Chironi ema rolli vastuvõtmisega suur probleem, sest tema meelest on nõrga, stereotüüpse naiskarakteri kinolinale toomine õigustamatu, aga kui Jenkins Harrisele oma loo ära rääkis, oli näitlejannal raske ära öelda. Harris on ema rollile lähenenud väga ettevaatlikult, et mitte üldistada ega langeda klišeesse. Oluline on konkreetse inimese lugu ning selle edastamine võimalikult detailitruult.

Siiras, loomulik näitlejatöö on vaieldamatult selle filmi trump. Chironi kaks nooremat kehastajat Alex Hibbert ja Ashton Sanders on küll napi näitlemiskogemusega, ent saavad siiski toetuda Miami tänavatelt omandatud kogemusele. Jenkins otsis laste osatäitjaid teadlikult samast rajoonist, kust on pärit Chiron. Rolli ettevalmistus polnud ilmselt sugugi kerge. Et matkimist ära hoida, keelas Barry Jenkins osatäitjatel võtete ajal ära ka omavahelise suhtluse. Chiron peab igas vanuses olema isemoodi karakter, näitleja aga ei pea mõtlema teise näitleja sooritusele, püüdma poisi tundeid samasuguses laadis esitada.

Tervikliku karakteri saavutamiseks on oluline silmas pidada poisi minevikku ning tema isiksust kujundavat taustainfot. Näitlejale võib selline iseseisev töö, pidev eksperimenteerimine olla omamoodi magus, ent kindlasti ka raske proovikivi. Jenkins on pannud amatöörid mängima ühte ansamblisse koos professionaalsete näitlejatega ning vaatajana ei tunneta me tõepoolest mingit vahet. See kordaminek on tõepoolest aplausi väärt. Jenkins ise nimetab oma režiitööd mänglevalt „puuraiumiseks“. Tema sõnul tuleb lihtsalt võtta kõigepealt ette üks, seejärel teine sületäis ning siis raiumisega pihta hakata.3 Igal juhul on Barry Jenkins osav puuraidur.

Loo habrast sisu silmas pidades on filmi visuaalset külge arendatud hoolikalt. Kuna film on üles ehitatud pigem tunnetuslikule kui verbaalsele väljendusele, loeb vaataja tegelaste mõtteid rohkem pilgust kui ohtrast dialoogist. Seepärast on pidev suur plaan, kus pääseme tegelasele lähedale, igati õigustatud. Julgelt on eksperimenteeritud valgusega, kus domineerivad filmi originaalloole viitavad sümboolsed sinised toonid, vahel ka kollane ja neoonroosa valgus. Tumedal nahal mõjub värvide kontrast efektsena. Operaator James Laxton on kuuldavasti saanud inspiratsiooni Spike Lee filmist „Diilerid“4 ning filminud laias CinemaScope’i formaadis, mis tekitab kohati unenäolist tunnet. Filmi värviküllus loob keskkonnale helge fooni, on nauditavas vastuolus peategelase traumeeritud hingeseisundiga ja mõjub igati värskendavalt. Tore, et laialdane värvipalett ei lase tõsisel sisul üle pea kasvada. Nii ei võta masendus võimust ning vaatajale jääb võimalus tajuda Chironi eluteekonda eri värvides, mitte vaid mustvalgelt ebaõiglasena.

Käesoleva aasta Kuldgloobuste valimisel nomineeriti „Kuuvalgus“ kuues kategoorias, millest võitis parima draama auhinna. Film mõjub oma siiruses maagilisena ning äratab tundeid kalgimagi südamega vaatajas. Eks me kõik ole Chironi kombel maski taga peidus ning naljalt seda ära ei võta. Maski hooletult kergitada ei tasukski, kui siis ainult lähedastele, keda tõesti usaldame.

1 Chris O’ Falt. Here’s Why Moonlight has the Finest Cast of Any Movie This Year. Indiewire, 7. XII 2016.

2 Tarell Alvin McCraney. In Moonlight Black Boys Look Blue.

3 Gregg Kilday. How ‘Moonlight’ Became a „Personal Memoir“ for Director Barry Jenkins: „I Knew the Story Like the Back of My Hand“. The Hollywood Reporter, 11. XI 2016.

4 „Clockers“, Spike Lee, 1995.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming