Kuldlõikes daamid ja tõsimeeli kriipiv „undamine”

Jaak Lõhmus

Lühikokkuvõte äsja lõppenud 61. „Berlinale’st”  Berliini ajaloolise südalinna kultuuripalees, millel, nagu heal lapsel ikka, on kaks nime, aasta otsa Potsdami Väljaku teater ja filmifestivali  aegu „Berlinale” palee. Ses hoones jagati läinud laupäeva õhtul filmikarusid ja -karukesi. Isabella Rossellini eesistumisel töötanud kohtunikekogu eelistused läksid tänavu üsna tavatult kokku selle edetabeliga, mida kogu festivali jooksul pidasid Saksamaale kogunenud tipp-filmikriitikud.  Tahes-tahtmata jäid tänavuse „Berlinale” konkursil silma filmid, mis nii ehk teisiti vaagivad islamimaailma ja, ütleme siis – moodsa lääne elukultuuri vahekorda, olgu siis Saksamaa türklaste või Iraani naiste näitel. Multikulti jutt on ju juba tükk aega aktuaalne. 

Samas, kui hoolsamalt vaadata, ei olnud mainitud ainevalda piiravad filmid „Berlinale” eeskavas kuidagi ülekaalus, programm ei olnud hoopiski üldse sinnapoole kreenis, vaid ikka kenasti üliprofessionaalsete programmeerijate poolt tasakaalu timmitud. Siit nurgast ja … need teised sõnad.         

Kindlasti andis koraani lugenud rahvaste filmikunstile „Berlinale’l” tähelepanu juurde alles kavandatava filmi ideede eest pokri pistetud iraani lavastaja Jafar Panahi suur toetuskampaania ja tema loomingule pühendatud erivalik. See tee tegigi tähelepanelikuks, sest kui juhtumisi polnud Panahi filme varem vaadanud, siis nüüd sai klaariks, et Iraanis on  uusi häid lavastajaid ka pärast juba õndsate filmivanameeste Kiarostami (kes pealegi teeb oma maailmafilme peamiselt välismaal) ja Makhmalbafi tähelendu. Muide, päris huvitav on olnud jälgida selle riigi filmikunsti (rõhuga sõna teisel poolel) arengut viimase kolmekümne aasta jooksul, alates esimestest kohtumistest hoopis teisel ajastul, 1980. aastate alguses Moskva filmifestivalil. Eestlastel ei ole küll pärslaste rikkust ja taustaks kultuuriaastatuhandeid,  aga seda, kuidas filmindust keerulistes riiklikes oludes üles ehitada, saame neilt õppida küll. Kuid see on juba üks teine lugu. Kuldlõikes pärsia daamid Iraani naiste õigused on praegu filmifestivalidel minev teema. Kümne päeva pärast algaval Tampere festivalil on näiteks eriprogramm „Naiste Iraan”.     

Aga „Berlinale” Kuldkaru ja näitetrupi Hõbekarud korjanud lugu Naderi ja Simini raskest abielulahutusteekonnast ei ole mingi feministlik propagandafilm. Pigem on see suurepärane näide, kuidas kuldlõikes teostus, ei tahaks kasutada sõnu „elutruu” või „realistlik” filmikäsitlus, ei tahaks ka ütelda „vanamoodne lähenemine”, osutub parimaks lahenduseks  juhul, kui tahetakse lihtsalt, tundlikult ja detailitäpselt jutustada inimeste elust. 

Seda ajal, mil filmikunstnikud esitavad 3D-peegli ees järjest sagedamini endale küsimuse, mis tehnika on tänapäeval see kõige õigem filmitehnika.   

Seda ajal, mil tõsised eksistentsisügavuste  loodijad, nagu Béla Tarr, katsetavad jätkuvalt nõkse, kuidas elu ennast kogu oma pidevuses kinematograafia liistule tõmmata kannatab. Meelelahutuskinomaailma kuminast pole mõtet kõnelda. PÖ FFi kinolised on nüüd küll juba ära teeninud ühe korraliku Iraani filmikunsti retrospektiivi.   

Ungari uhke „undaja”     

See oli vist Susan Sontag, kes avaldas soovi vaadata enne oma surma vähemalt kord aastas ungarlase Béla Tarri 1994. aastal valminud seitsme ja poole tunnist filmi „Saatana tango”. Tõsi, Tarri filmide vaatamiseks peab aega võtma, selleks peab aega olema. Olgu pealegi surmani veel aega.     

 Ja tõsi, „Berlinale” võistluskava ehtinud ja kaks tähtsamat autasu saanud mustvalge kinooopus „Torino hobune” kestab ainult kaks ja pool tundi, selle jõuab hea tahtega filmikunstisõber, enne kui kell kukub, ikka ära vaadata. Ungari filmiloojad mässavad uute kultuuripoliitikute tahte vastu kogu ungari filmindus ärilistele alustele sättida, Béla Tarri film on hea näide teostest, mis jääksid Ungari uue kultuuripoliitika  võimuses kindlasti loomata. Võib-olla oli „Berlinale” auhindade taga isegi kerge solidaarsusmotiiv puhta filmikunsti toetuseks.   

 Vana mees ja tema tütar peavad lahkuma oma armsalt tuulte tallermaalt, üksildasest kodutalust kusagil mäekurus lõputu lagendiku keskel. Eikuskilmaal eimingilajal. Vist sada aastat tagasi, aga võib-olla sada kolmkümmend. Torinoga ei seo ei hobust ega vanameest filmis eriti miski muu kui mõtteline moto, mis enne  pildi algust jutustab Friedrich Nietzchest, kes pärast Torino ühel tänaval piitsutatava hobuse kallistamist koju läks ja oma emale õhkas: „Mamma, ma olen tumm!”.   

 Lahkuda tuleb, kuna kaev jääb kuivaks. See motiiv teebki loo inimlikult lähedaseks: igaüks ju läheks ära, kui kaevus ei ole enam vett. Film on jaotatud päevadeks, vaatamisi koorub, et üks päev tegelaste elust on ekraanil umbes pool tundi, niisiis ikkagi ekstrakt mis ekstrakt.  Kümme esimest minutit sõidab huugava muusika saatel mustvalgel ekraanil hobune, vildakil maastikul kaperdab vankri kõrval vastu vinguvat tuult habetunud mees, kelle nägu vaevalt näeme. Esimesed kaks sõna öeldakse 20. minutil. Järgmised kaks sõna tulevad seitse minutit hiljem. Veel viie minuti pärast algab isa ja tütre dialoog – kottpimedas toas! Et tegelasteks vana mees ja tema tütar, põrkab otsekohe meelde Sulev Keeduse 

„Somnambuul”, kah aeglane film, kah pikad kaadrid ja napp dialoog. Ent Eesti režissöör, keda tihtilugu mainitakse kui elitaarsete seisundifilmide armastajat, „undamise” meistrit (seda tüüpi teoseid nimetas tosina aasta eest nii üks eesti filmiajakirjanik, kes nüüd istub ise lavastajatoolil), on võrreldes pikkade trasside võtja Tarriga saja meetri jooksja. Või Theo Angelopoulos, teine tubli seisundifilmija, vihub oma lavastustes Tarriga võrreldes suisa  hopakki. Tarril seisab aeg paigal, mis sest, et ta liigub siiski. Ka niisuguseid filme tehakse, ja hea, et jätkuvalt tehakse. Peab ainult olema aega neid vaadata.       

Lõpetuseks väike, ehkki kaudne kingitus  ka eesti filmiprofessionaalidele, Berliinis kahe Hõbekaruga auhinnatud filmi „Preemia” operaatorimeeskonnas oli ka Maarjamaa mees Kaspar Kallas, 3-D kaameraleidur, monteerija ning ka muidu tubli filmimees.       

 61. „Berlinale ” peaauhinnad     

 Kuldkaru parimale filmile       

 „Nader ja Simin, lahutus”, lavastaja Asghar Frahadi, Iraan       

 Hõbekaru, žürii suur auhind       

 „Torino hobune”, lavastaja Béla Tarr, Ungari       

 Hõbekaru parimale lavastajale       

Ulrich Köhler, „Unitõbi”, Saksamaa      Hõbekaru parimatele osatäitjale   

 „Nader ja Simin, lahutus” näitetrupile, lavastaja Asghar Frahadi, Iraan   

 Hõbekaru parimale operaatorile   

 Wojciech Staron, film „Preemia”, lavastaja Paula Markovitch, Mehhiko   

 Hõbekaru parimale lavastuskunstnikule Barbara Enriquez, film „Preemia”, lavastaja  Paula Markovitch, Mehhiko   

 Hõbekaru parimale stsenaariumile     

 Joshua Marston ja Andamion Murataj, film „Veri andestab”, lavastaja Joshua Marston, USA     

 Kuldkaru parimale lühifilmile       

 „Öine kalapüük”, lavastajad Park Chan-wook ja Park Chan-kyong, Lõuna-Korea       

Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Liidu auhind         

 „Torino hobune”, lavastaja Béla Tarr, Ungari

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming