Kuldse Palmioksa ralli lõpusirgel

Jaak L?s, Cannes

Kolm vaheelamust Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammist.

Cannes’i filmifestival on nüüdseks  kerinud kinopilte terve nädala. Viimaste päevade künnisel on ometigi veel raske arvata, kes on need parimad, sest keegi pole ennast juhtgrupist ette rebinud. Mahajääjad võib kergemini ära märkida, sest need on olnud selgelt teistest nõrgemad, nimetatagu ainult brasiillaste avafilmi „Pimedus”, filipiinlaste „Teenust” või ungarlaste „Deltat”. Allpool kolmest elamusfilmist.

 

Mälu animeerimine

Esimene väga huvitav kogemus oli Iisraeli lavastaja Ari Folmani film „Valss Baširiga”, mis linastus festivali teisel päeval. See film tehti nii, et filmiti üles näitlejatega ning hiljem viidi kõik üle animatsiooni-, täpsemini joonisfilmitehnikasse. Peaaegu tervenisti toon toonis, pruunikates ja mustades värvides pilt. Jutt algab sellest, kuidas filmi peategelane, püüdes selgusele saada oma hirmuunenäos (ainiti jälitavad teda unes 26 musta verikurja peni), hakkab meelde tuletama aega, mil ta oli  vaevalt 19aastane ja teenis Iisraeli relvajõududes. Oma lähima sõbraga vesteldes tuleb talle meelde, et ta laskis maha just täpselt 26 koera, kui neil oli vaja rünnata terroristide küla, ja siis kõigepealt tuli „vaikseks” teha koerad.

Oli aasta 1982, Iisraeli-Liibanoni konflikt. Verinoored poisid visati sõtta, tankiga oli alguses täitsa lahe sõita, kuni viu-ja-vops hakkasid laskma tankirusikad, mererannal jooksjaid niitma kuulirahe.

Minategelane, lavastaja alter ego, käib läbi oma rühmakaaslased, mõnda mäletab ta üksnes tänu unenägudele; koos püütakse tagasi kutsuda olnud asju ja aegamisi tuleb ilmsiks, et kõige koledamad kogemused on surutud mälust välja, alateadvusse. Poisid olid olnud tahtmatult  tunnistajaks massimõrvale, Šatila ja Sabra põgenikelaagritesse varjunud rahumeelsete palestiinlaste tapmisele. Seda ei pannud toime mitte Iisraeli sõdurid, vaid kristlikud falangistid, kes rahvamõrvaga maksid kätte oma liidri Bašir Gemayeli hukkumise eest. Kui Iisraeli lihtsõduritest noorukid said toimuvast aimu kaudselt, kahtlasi liikumisi jälgides, siis kõrgemad väejuhid olid asjast täiesti teadlikud, sest hotellide katuste vaatluspunktidest oli kõik ümberringi toimuv peo peal. Süütunne jäi painama kunagisi noorsõdureid kogu eluks, ehkki otsest süüd ei olnud.

Vaoshoitud vahenditega on jutustatud valus lugu. Ja suurepärane näide, et õigesti valitud visuaalne keel võimendab traagilise loo just valuläve servani. Mängulavastusena oleks see tõsisündmustele tuginev film olnud küllap lihtsalt üks järjekordne film Iisraeli sõdadest.

Oleme näinud koledatele aegadele ja sündmustele pühendatud lühianimafilme, nn dokumentaalne animatsioon on praegu isegi trend, meenutame Rao Heidmetsagi hiljutist eksperimenti. Aga täispika mängufilmina oli see esimesena nähtu ja kohe kümnesse.

 

Truuduse konksuga küsimused

Türgi lavastaja Nuri Bilge Ceylan võib saavutatuga rahul olla, alates 2003. aastast on iga tema film jõudnud Cannes’i võistluskavva: „Eemal”, „Rõhkkonnad” ja nüüd „Kolm ahvi”.

Ahvidega pole lool otsest pistmist. Film on peresuhete puntrast. Isa, tuntud poliitiku ja ärimehe eluaegne autojuht, annab ülemuse palvetele järele ja tunnistab politseile, et sõitis öösel otsa käänakul maas lamanud inimesele (tegelikult sõitis boss, aga valimised on ukse ees, saage aru). Saab kogemata toime pandud kuriteo eest aastakese (ja kindla summa althõlma, mis aitaks poega koolitada). Sel moel jätab ta aga maha oma naise, kes niigi paistab elu pärast murelik. Ja ka teismeeas poja, kes võib-olla just sel ajal isa tuge vajab, ehkki seda iialgi ei tunnistaks. Naine läheb ülemuse juurde raha asjus, langeb aga kiusatuse võrku, üle põlve heidetud jalg hakkab tegema nii-ja-nii, teate küll, kuidas. Poiss tabab võrkulangenud teolt, aga varjab seda  teadmist. Ühesõnaga, keskpärane lugu. Mees tuleb (igati mehine kuju, mängib türgi folklaulja Yavuz Bingol) türmist, lootustega, poiss on tal vastas autoga (õpiraha eest üllatuseks isale ostetud), ja saab hirmsasti sõimata. Ema luusib aga samal ajal untsu läinud poliitikust (valimised kaotati) armukese maja ümber, sest süda ei küsi.

Lugu lõpeb sellega, et armuke leitakse surnult, poeg tunnistab üles, et tema tegi, ehkki juttu otsesõnu ema armusuhtest ei tule. Isa läheb paluma üht vana sõpra, et too süü enda peale võtaks – läheneval talvel oleks tollel siis vangis kolm toidukorda ja soe tuba. Kes on kellele ustav ja kuidas, see on küsimus. Nagu vana idamaine muinasjutt eneseohverdusest, sõprusest ja truudusest – või nagu mehhiko ooper, seebiooper. Aga nii eluline.

Ceylani trump on (r)õhkkonna loomine ja kibe, sardooniline huumor. Viimast oleks selles filmis võinud kröömike rohkem olla, nagu oli autori esimeses Cannes’i filmis „Eemal”.

Ceylani „Kolm ahvi” on õnnestunud kunst, sest „kuidas” mängib temal uhkelt ja uljalt üle  selle, mida tähistakse sõnaga „mis”. Mahasurutud värvid, uttu mattuvad vaated merele, põgenevad pilved, viie meetri laiune pikk kõrge maja, kolm korda äikest, endasse pöördunud inimesed – peaaegu et Tarkovski, aga ilma igasuguse metafüüsikata. Peaaegu nagu Kaurismäki, ainult ilma Georg Otsa lauluta ja tumedate filmivärvideta. „Kolm ahvi„ oli kolmapäeva hommikuni Screen Internationali edetabeli parim film.

 

Sõjatehas nr 420

Viimaste aastate traditsioon on, et Cannes’i võistluskavva pannakse ka dokumentaalfilm, Michael Moore sai isegi Kuldse Palmioksa.

Hiina lavastaja Jia Zhangke „24 City” ei ole lõpuni dokumentaalfilm, lisaks olnud aegade tunnistajatele kasutatakse ka näitlejaid. Aga näitlejad annavad edasi reaalselt elanute mälestusi, kõik väljavalitud ise kas ei tahtnud esineda või oli mingi muu põhjus, miks nad kaamera ette ei tulnud.

Kaheksa inimest, lihttöölistest tippjuhtideni, läbi kolme põlvkonna, nii naised kui mehed, jutustavad Chengdu linnas 1950. aastate keskpaigast peale tegutsenud sõjatehase nr 420 tööst ja elust.

420 oli terve linn, kortermajade, oma kino, lasteaedade, kooli, toiduvabrikute ja kõige muu eluks vajalikuga, et aga strateegiliselt tähtis töö saaks tehtud. Suhteliselt hea palk ja kindel töö, inimesed tervest Hiinast sõitsid siia kokku, et tööd saada.

Nüüd on tehas sulgemas oma viimaseid metallurgiatsehhe, selle territooriumile rajatakse viie tärni hotell „24 City” ja luksuskorterelamud. Üks ajastu on ümber.

Inimesed jutustavad oma tööst, elust, armastusest, lastest, rutiinist, korrast, kultuurirevolutsiooni ajast. Väga lihtne film. Kaadrid viimase tsehhi metallitöökodadest, ja inimesed jutustavad, pikalt, rahulikult, nii et saad rahulikult nende juttu süveneda. Kuulad, ja korraga vannud: pagan, miks meil pole tehtud ühtegi niisugust filmi, samasugused tehaselinnakud olid ju ka Eestis, see on jätnud jälje meie rahva mällu, miks seda ei meenutata?! Viimane, Kreenholmi suurtehas on nüüd sulgemisel, üks meie tubli dokumentalist olevat tahtnud sellest ka filmi teha, aga olevat loobunud, kuna üks teine teema olevat paistnud huvitavam.

Jumala eest, korjatagu see Kreenholmi asi üles! Hiina film annab eeskuju – see nagu ütleks: see on meie oma inimeste elu lugu läbi kolme sugupõlve, see on olnud meie elu pilt ja võib jääda vähemasti filmimälus alles. Hea film, ja edetabelid näitavad, et teised kriitikud on seda samuti kõrgelt hinnanud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming