Kultusmeistri austusavaldus kaunitele kunstidele

NELE VOLBRÜCK

Mängufilm „Lõputu poeesia“ („Poesía sin fin“, Tšiili-Prantsusmaa, 128 min), režissöör-stsenarist Alejandro Jodorowsky, operaator Christopher Doyle, helilooja Adan Jodorowsky. Osades Adan Jodorowsky, Brontis Jodorowsky, Pamela Flores, Leandro Taub, Alejandro Jodorowsky jt.

„Lõputu poeesia“, teine film planeeritud viiest autobiograafilisest linateosest, annab tunnistust Tšiilist võrsunud juudi päritolu režissööri Alejandro Jodorowsky loomepuhangust – 87aastase filmilooja joovastav kirg ja energia on ekraanil käega­katsutav.

Avangardist, koomiksilooja ja müstik Jodorowsky on oma loominguga andnud panuse filmiajalukku, inspireerides sürrealistlike kujutistega mitmeid loomeinimesi, teiste seas näiteks Tommy Cashi või Kanye Westi. Jodorowskyt on võrreldud Federico Fellini ja Emir Kusturicaga, kuid selle filmi puhul ei tasu vaatajal end kõrvutustega vaevata, sest „Lõputu poeesia“ on autori isikust läbi imbunud. Jodorowsky karjääri üks tugisambaid ongi ta meeletu persoon.

Jodorowsky tegutseb süsteemist väljas: kunstnikuna oma asja ajades ignoreerib ta filmitööstuse masinavärki, kommertsiaalsust, meelelahutuslikkust ning sageli publikutki. Jodorowsky ei lömita teiste ees, andes pigem mõista, et võtke, kui tahate. Tema loomeprotsessi käivitab eneseväljendusiha ning kompromissiks mõne välise faktoriga ei näe filmimees põhjust. „Lõputu poeesia“ saigi teoks tänu ühisrahastusele. Mõni Kickstarteris panustanu sai tänutäheks näiteks taro­kaartidega ennustuse (leiab Jodo­rowsky+taro You Tube’i jäneseurgudest).

Jodorowsky jätkab „Lõputu poeesiaga“ maailma parandamist, alustades mõistagi iseendast. Film võtab järje üle sealt, kus katkes 2013. aasta „Tants reaalsusega“.¹¹ Teine peatükk toob ekraanile Jodorowsky nooruse teismeliseeast täiskasvanuks saamiseni. Narratiivist on autor autobiograafilises sarjas varase loominguga võrreldes rohkem kinni pidanud. Algus on lausa Dickens Jodorowsky kastmes. Noor peakangelane satub oma türannist isa poodi tööpostile hilinemise tõttu pahandusse: tänaval oli aset leidnud verine soolikaribastamine ja mäsu.

Järgneb tuttav konflikt: kalk isa ei suuda leppida mõttega, et ainus poeg ei kavatsegi arstiks õppida, vaid uneleb tundelises sisemaailmas, tsiteerib García Lorca lemberidu ja on kuulutanud end poeediks. Esivanemate hurjutamine ei heiduta noort kunstnikku, vaid tekitab pigem trotsi. Suurekssaamise ringil tuleb pidepunktid läbida järelikult omapäi: mässumeelsus, dekadentlik vabadus, armumine, reetmine, aga ka vastutuse võtmine, jõudmine leppimise ja eneseleidmiseni. Vaimse teejuhina tõttab mitu korda appi päriselu Jodorowsky, puistates teraste silmade välkudes enese noorversioonile elutõdesid kõrva.

Kohati on see kui neljanda seina murdmine, ent pole siiski üldse oluline, sest niikuinii hõljub kogu krempel seinte kohal. Metatasandit tihendab asjaolu, et Jodorowsky on määranud vaenatud isa rolli oma vanima poja Bronhis Jodorowsky ja tema täiskasvanu versiooni kehastab noorem poeg Adan Jodorowsky. Intervjuus BBC 4-le tunnistas režissöör, et see samm oli šoki­teraapia, misjärel ei suutnud isa ja poeg enam kuid suhelda.

1940. ja 1950. aastate Santiago kunsti­maailma elumerelainetes supeldes kohtab peakangelane kirjusid karaktereid: esindatud on tantsija, ooperilaulja, näitleja, kirjanik, poeet ja ka muusik, kelle identiteet seisneb vaid valitud enese­väljendusvormis. Kunsti viljelemine tõstetakse au sisse. Need tegelased on säravad ja elusad. Ülejäänud tuimusele kalduv linnarahvas on varjunud tühi­ilmeliste maskide taha. „Ole, kes sa oled, võta mask ära,“ juhendab maagiline Jodorowsky iseennast.

Autori teelt ei puudu ka esimene armastus. Kohvikus Iris, poeetide ja muusade kohtumispaigas, jätab temasse kustumatu tundmuse Stella. Pikkade kärtspunaste juuste ja värvilise kehamaalinguga ebaharilik sensuaalne vampnaine, poetess. Topeltrollis esineb Pamela Flores nii Stella kui ka Jodorowsky emana. Kõikehaarav ja uimastav armuafäär tõukab peategelase kartmatult elu kogema. „Lõputus poeesias“ on Stella kui manic pixie dreamgirl,²² verstapost noore kunstniku eneseavastusradadel. Filmis näeme teda aga Jodorowsky kõverpeeglis ning karakter on nimetatud tegelastüübist agentsem.

Jodorowsky kogeb elu kogu selle rikkuses, jõudes tahes-tahtmata ikka poeesiani. Luuletamise või kirjutamise protsess ekraanil ei kajastugi. Eneseväljendus on improvisatsiooniline ja vahetu. Noorusega käsikäes käiva eneses kahtlemise summutab elukogenud Jodorowsky sõnadega „ei maksa kahetseda, kuidas oled elanud“. Elu mõte ongi elu! Kui süttinud kartmatust kimbutab uus oht – memento mori –, lohutab siingi kainemõistuslik leppimine ja tõdemus, et nautida tuleb seda, mis on, nutmata taga olematut.

Kui rebida „Lõputu poeesia“ paljaks kummalistest juhtumistest ja tegelastest ning pöörata tähelepanu ainuüksi sõnumitele, võivad need must valgena paberil mõjuda lihtsakoeliselt. Tänapäevalik jultumus koos tühjade loosungite öökima ajava üleküllusega on õpetanud vaatama lahkuse ja soojuse peale skepsisega. Igaks juhuks: lolliksjäämisega ei söanda ju riskida.

Üleskutse märgata elujaatavalt armastust ja reaalsust täiendavat maagilisust kipub tihti jääma õõnsaks, naiivsus higiselt kuklasse hingama – selletaoliste mõtteavalduste tähendusrikkus on devalveerunud. Jodorowsky on asetanud oma loos tuttavad teemad ebatraditsioonilisse, intelligentsesse ja isikupärasesse keskkonda, nii et vaataja saab otsekui võluprillid, mis pehmendavad kaitsekilbiks kohastunud küünilisust ja aitavad ideid vastu võtta eelarvamusvabalt.

Olgugi et Jodorowsky on vilunud võluilmade maalija, ei maandu „Lõputu poeesia“ karneval teisel planeedil. Film seostub maagilise realismiga: see pole kuidagi tavapärane, ent on ootamatult käegakatsutav. „Lõputut poeesiat“ on nimetatud Jodorowsky kõige vaatajasõbralikumaks filmiks. Vahest seetõttu, et eneseheitluse ja -leidmise teemaga saavad suhestuda paljud. Pealegi tõmbab lugu vaataja osavalt endaga kaasa.

Muusikaline taust seguneb orgaaniliselt filmimaailmaga ning montaaž ei torka silma iseäralikkusega, küll aga mõjub film teaterlikult: näiteks Jodorowsky ema väljendab end eranditult ooperilauluga või Jodorowsky ja tema sõbra Ernitule jantlik kõnd sirgjooneliselt läbi linna.

Kaadrid on fantasmagooriliselt maalilised ja värvilised, välja arvatud siis, kui rõhuasetus on demonstratiivselt mujal (nt monokroomses koloriidis stseenid kohvikus Iris). Publik mässitakse filmitervikusse: Jodorowsky sümbolite, vihjete ja pisiasjade ümber võiks mõtiskleda hullumiseni, ent „Lõputu poeesia“ seda otseselt ei nõua, vaid kutsub vaataja hoopiski rännakule.

Õigupoolest on selle filmi vaatamine nagu emotsionaalne sõit õhulaevas: vaataja mähitakse värvikirevasse tegelaste, sümbolite ja juhtumiste virvarri, liueldes samal ajal aina edasi. „Lõputu poeesia“ ei ole lugu, mida tükeldada, et tükid see­järel taibukalt ritta seada. Neid on selleks liiga palju ja see võib vaataja juhtida kaugemale sellest, mida on tarvis kogeda, tajuda. Usaldage mind, kõneleb režissöör oma elukreedot ekraanile manades. Ja nii ongi mõistlik. Tähelepanuväärne asi, kui võtta arvesse, et Jodorowsky silmis küündib tõelise kunstiteose tasemele vaid seesugune film, mis sirutab oma kombitsad kindlalt publiku teadvusse ja seal midagi muudab või äratab.

„Lõputu poeesia“ meelevallast vabanenuna ei tasu imestada, kui argised nähtused teistmoodi paistavad. Isegi Balti jaama tunnel võib soojal suvepäeval tunduda üleloomulik. Seega: film mõjus. Märk linateose õnnestumise kohta on see, kui vaataja võtab kino­saalist midagi endaga kaasa. Kui aga film kinost nõndaviisi kaasa tuleb, et vaataja seda tähelegi ei pane – ovatsioonid.

1 „La danza de la realidad“, Alejandro Jodorowsky, 2013.

2 Filmide tüüpkarakter, keda on selle määratluse autor filmikriitik Nathan Rabin kirjeldanud nii: „See pulbitsev pinnapealne kinematograafiline olend elab ainult tundeliste kirjanik-režissööride palavikulises kujutluses, et õpetada mossitavad hingelised noored mehed armastama elu ja selle lõputut müstilisust ning seiklusi.“