Kummardus filmikunsti ees

Järva-Jaani Filmilindifestival elustab maagiat, mille tekitab filmilinti näitav põrisev projektor.

JOHANNES LÕHMUS

Sel nädalavahetusel esilinastub Eesti kinokompleksides neli uut filmi: „Emoji film“, „Fortunata ehk Õnneseen“, „Klaasloss“ ja „Palgamõrvari ihukaitsja“.1 Kui nende sisuga põgusalt tutvuda, on näha, et tegu on produktsiooni- ja turundusosakondades publiku vajaduste järgi hoolikalt sepitsetud filmitoodetega. Toodetud on ilma ülemäära riskimata, sest emotikonide seiklustel põhinev animatsioon, sundmõtete küüsis töölisklassist pärit üksikema armulugu, menuraamatu ekraniseering ja märulikomöödia on kindla peale minek. See on mugav meelelahutus, mida on aina mugavamates kinotoolides üha turvalisem kummikommide ja karastusjoogi kõrvale tarbida. Ikka on tegelased kas maailma parimad, käib võitlus maailma päästmise nimel või keegi „on pannud mängu kõik, mis tal on“. Õnneks pole iga uus filminädal nii must-valge, sest Eestis on kaks kino, kus ei rahulduta turvaliselt ümaraks ja meeldivaks lihvitud filmitoodangu näitamisega, vaid otsitakse pidevalt viise, kuidas kinopublikut harida ja neile meeldejäävaid elamusi pakkuda, kartmata selleks end (ja publikut) mugavustsoonist (loe: kinomajast) välja raputada.

Kino Sõprus ja Tartu Elektriteater on ühendanud teist aastat järjest jõud, et pakkida filmikohvrid ja produktsioonitehnika, võtta kaasa viktoriiniküsimused ja saunalinad ning sõita laupäeval Järva-Jaani Filmilindifestivali korraldama. Vanatehnika varjupaigas ja kohalikus kinomuuseumis toimuva festivali programmis on koht ainult 35-millimeetriselt filmilindilt näidatavatel filmidel. Nende näitamise eest vastutavad eesti staažikaim projektsionist Vello Kolnes ehk Kino-Vello ja varsti oma 40. kinomehaaniku aastat tähistav Raivo Metsniit. Kahe peale kokku on mehed nii palju filmilinti näidanud, et sellega võiks maakerale ringi peale teha.

Programm on kokku pandud kahe kino meeskondade koostöös, kasutades kinomuuseumi ja rahvusarhiivi varasalve. Filme on kokku ligi 225 kilogrammi ja 20 kilomeetri jagu. Kui tavaliselt on filmifestivalide puhul kõige tähtsam programmi tugevus, siis Filmilindifestivali puhul on oluline programmi ja asukoha atmosfääri kokkusobitamine. Tänavune festival on saanud alapealkirjaks „Ulm“ ning Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga külastajal on lihtne ette kujutada, miks just selline nimetus. Siin on väljas ligi 500 eksponaati alates linnaliiklusest tuttavatest vanadest trammidest ja Ikaruse bussidest kuni iseehitatud bagide, haagissuvilate ja velorikšadeni. Nagu uni võib olla ulmeline segu mälestustest ja fantaasiast, mis on omavahel tihedalt läbi põimunud, nii segunevad varjupaigas ka roostetav vanavara ja fantastilised leiutised. Isikliku tausta ja kujutlusvõime kokku panemine on ka hea filmikunsti eelduseks. Selleks et film ajatuks klassikaks saaks, peab temas olema midagi isiklikku, midagi ühiskondlikku, ta peab sisaldama nii kogemusi kui ka katsetusi. Täpselt samu elemente leiab eest ka Järva-Jaani vanatehnika varjupaika kokku kogutud eksponaatidelt. Loomulikult on iga kunstiteose või paiga ajatuse küsimus täiesti subjektiivne, aga mõnel teosel või paigal on loomulikumad eeldused kui teisel.

Kui tavaliselt on filmifestivalide puhul kõige tähtsam programmi tugevus, siis Filmilindifestivali puhul on oluline programmi ja asukoha atmosfääri kokkusobitamine.

Pressifoto

Järva-Jaanis tekib hea ja turvaline tunne, sest näha on, et ollakse jõudnud kohta, kus osatakse vanu, oma isandaid hästi teeninud masinaid hinnata ja neile kodu pakkuda. Pingutatakse ka selle nimel, et jõudumööda vanadele romudele uus elu sisse puhuda. Siia kogutud mahakantud masinaid vaadates ja puudutades tekib tunne nagu vanu filme vaadates. Aimad midagi mineviku kohta, aga samal ajal loed ka välja seda salapära ja potentsiaali, mis on teostatav olevikus ja tulevikus. Just nagu filmid jutustavad lugusid, nii on ka vanades autodes peidus lood, mida nende olemasolu säilitab ja annab võimaluse edasi jutustada. Pealegi on minevikku hea vaadata, sest see tuletab meelde, et tulevik on enda teha. Eks see ole fantaasia küsimus. Järva-Jaanis on aga fantaseerimiseks väga hea atmosfäär loodud.

Programmiga on ilmselgelt püütud maksimaalselt edasi anda ja meelde tuletada maagiat, mida tekitab filmilinti näitav põrisev projektor. Pimedas ruumis 24 kaadrit sekundis vahetuvad pildid loovad illusiooni, nagu oleks sel valitud hetkel selle konkreetse filmi vaatamine täiesti ainukordne ja kordumatu sündmus. Mingis mõttes see nii ongi, sest järgmisel näitamisel on filmilint juba natuke rohkem kulunud ning keemia projektori, lindi ja projektsionisti vahel võib olla täiesti muutunud.

Kavas on neli väga filmilikku täispikka mängufilmi: „„Hukkunud Alpinisti“ hotell“, „8 ½“, „Holy Moutain“ ja „Holy Motors“.2 Lisaks näidatakse nostalgilisi nõukogude multifilme, mis loovad meeleolu nii pisikestele kui ka suurtele, ja Rahvusarhiivi filmiarhiivi kokku pandud programmi „Ajaloolisi-unenäolisi vaateid pealinnale“, mis annab paari kroonikafilmiga ülevaate elust ennesõjaaegses Eesti Vabariigis. Eriti põnev tundub kodumaiste lühiulmefilmide programm „Dekaad Eesti ulmefilmis“, kus näeb kaht Raul Tammeti ja üht Roman Baskini filmi 1970.-80. aastatest.

Grigori Kromanovile viimaseks filmiks jäänud „„Hukkunud Alpinisti“ hotellil“ on olnud suur mõju 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse subkultuurilisele ehk end teistest eristada püüdnud teadvusele, kellele see on kultusfilm. Järvamaal filmiklassikast pungil filmifestivali korraldamist võib samuti subkultuuritegevuseks nimetada. Pealegi on filmi keskseks teemaks ajatud kommunikatsiooniviperused „meie“ ja „teiste“ vahel, mis kahe keele vahel lõhestunud Eestis alati meeldetuletamist väärivad.

„8 ½“ on 1960. aastate filmiloo kõige tähtsamaid filme, üks parimaid ja siiramaid teoseid, mis filmitegemisest kunagi tehtud on. Filmi siirus, kelmikus ja režissöörist peategelase Guido (Marcello Mastroianni) tuikumine oma kujutluste ja tegelikkuse vahel ning tema rahumeelne trots vältida viisakalt kõiki, kes temalt midagi tahavad, annavad filmile „8 ½“ inimliku mõõtme, näidates, et kunstnik on ka inimene. See on suurepärane teos ootustest ja raskustest, mis filmitegijale võivad osaks saada, kui ta korraga avastab, et on hakanud lihtsalt inertsist midagi looma. Sealjuures ideaalne näide sellest, kuidas raskustega ei pea kaasnema kurbus ja puntras närvikava.

Jodorowsky „Holy Mountain“ demonstreerib, milline teooriate, uskumuste ja ideede plahvatus on piisava uudishimu ja keskendumisvõime rakendamise korral filmikunstis võimalik. Väidetavalt hoidis Jodorowsky end enne võtteperioodi algust zen’i praktiseerimisega nädal aega üleval, et oma teadvusest filmi tegemise ajal rohkem välja pigistada. „Holy Mountain“ demonstreerib pühendumust, mida loomine loojalt eeldab.

„Holy Motorsi“ peategelane Oscar (Denis Lavant) on nagu ärevushäire kehastus. Ärevushäire on tekkinud pidevast ümberlülitumisest maailma, kus soovid, ihad, püüdlused ja võimalused on ammu ületanud inimvõimete piirid. See on semiootika ja sümbolite kaadervärk, mis hoiab endas seda hullust, mida filmitegemiseks vaja võib minna.

Filmilindifestivali programmi koostamisega on loodud paljutõotavad eeldused, et Järva-Jaani atmosfäär mõjule pääseks. Seda programmi vaadates on mul küll tunne, et püütud on nii palju kui võimalik ära kasutada varjupaiga nurgatagusedki. Hea, et filmifestivalid keskustest ka kaugemale jõuavad.

1 „Emoji Movie“ (Tony Leondis, 2017), „Fortunata“ (Sergio Castellito, 2017), „Glass Castle“ (Destin Daniel Cretton, 2017) ja „The Hitman’s Bodyguard“ (Patrick Hughes, 2017).

2 „„Hukkunud Alpinisti“ hotell“ (Grigori Kromanov, 1979), „8 ½“ (Federico Fellini, 1963), „Holy Mountain“ (Alejandro Jodorowsky, 1973) ja „Holy Motors“ (Leos Carax, 2012).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming