Kümme väikest neegrit

Jordan Peele on filmis „Kao ära“ võtnud žanrifilmi vähenõudliku kattevarju all uurida Ameerika rassisuhteid.

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Kao ära“ („Get Out“, USA 2017, 104 min), režissöör-stsenarist Jordan Peele, operaator Toby Oliver, helilooja Michael Abels. Osades Daniel Kaluuya, Allison Williams, Catherine Keener, Bradley Whitford, Caleb Landry Jones, Lakeith Stanfield jt.

See, kuidas ühe õnnetu ja edeva PricewaterhouseCoopersi arveametniku ämber tõmbas enda peale kogu tänavuste Oscarite meediakajastuse, tekitab sisimas suure soovi jürilinastuda ja otsida kõige tagant mõnd konspiratsiooniteooriat. Nüüdseks juba legendi mõõtu ümbrikuvahetustrikk on leidnud paroodiana järelkaja kas või juba Eestis nii „Eesti laulu“ finaalis kui ka Eesti filmi- ja teleauhindade üleandmistseremoonial. Võib ainult ette kujutada, kui palju kildu rebiti selle tuules kõikjal üle maailma. Taas ja tüütuseni.

Nüüd, kui Oscarite peost on möödas juba kuu aega, võime näha, et teemad, mille ümber löödi kõvasti lokku aasta tagasi, näiteks rassilise tasakaalustatuse küsimus kuldmehikese nominentide hulgas, on vajunud vaikselt tagaplaanile. Üks põhjusi on juba mainitud keskendumine naljakale tööõnnetusele, teine aga kindlasti see, et probleemile leidus üsna jõuline lahendus. Lisaks „Kuuvalguse“1 mitmeti märgilisele võidule – mustanahalise poisi suurekskasvamise ja seksuaalse eneseleidmise lugu getos ei olnud mitte ainult tugeva autorikäekirjaga kinematograafiliselt veenev teos, vaid muuhulgas ka kõigi aegade esimene nii kaugele jõudnud LGBT-teemaline film, ja kõigi aegade esimene Oscari-võit moslemist näitlejale, Mahershala Alile parima kõrvalosa eest — on„Kuuvalguse“ kõrval aga peaaegu täiesti märkimata jäänud tänavuste nominentide üldfoon, mis oli rassiliselt keskmisest märksa kirjum, aga selle kirjususe juures ka märkimisväärselt kvaliteetne kogum. Hoolimata mustanahaliste teemadest rääkivate filmide muljetavaldavast esindatusest äramärgitute hulgas, tundus Hollywoodi üldist pinnapealset suhtumist näitavat kas või omajagu furoori tekitanud keeleapsakas, millega said maha nii Kuldgloobuste üks teadustaja, näitleja Michael Keaton kui telepersoon Jenna Bush Hager, kes suutsid kaks filmi „Peidetud arvud“ ja „Piirdeaiad“2 segada oma sõnavõttudes kokku millekski, mis võiks tõlkes kõlada umbes nagu „Peidetud piirdeaiad“ („Hidden fences“). Suure tõenäosusega tahtmatult sisse lipsanud viga paistab siiski viitavat ka sellele, et suure osa valge filmitööstuse silmis on kõik need mustade filmid oma teisejärgulisuses äravahetamiseni sarnased. Meenub kunagi kuuldud itaaliakeelne slängifraas ja žest „tutti quei paesi là“ ehk „kõik need maad seal“, millega viidatakse käega üleolevalt üle õla rehmates endise idabloki ja Balkani riikidele, mis tahes nad ka olid.

Peale nimetatud kolme filmi kandideeris paaris kategoorias veel Jeff Nicholsi vaikne ja delikaatne, segaabielude ajaloost rääkiv „Loving“, ja ülitugev oli selleteemaliste filmide esindatus dokfilmide kategoorias: Haiti filmitegija Raoul Pecki „Ma pole su neeger“, kahe aasta eest parima filmi Oscarile kandideerinud „Selma“ autori Ava DuVernay uus dokk „Kolmeteistkümnes“ ja viieosaline minisari „O. J. Made in America“.3 Viimane osutus lõpuks ka võitjaks ja oleks täiesti omal kohal mõnes kõigi aegade parimate minisarjade nimistus.

Chris Washington (Daniel Kaluuya) sunnitakse silmitsi oma painava minevikuga.Kaader filmist

*

Ameerika ühiskonnas pole olemas jõulisemat narratiivi kui rass.

Mark Ridley Thomas, Los Angelese 8. linnaosa vanem, 1992–2002,

„O. J. Made in America“

Nominente aluseks võttes võiks ju analüüsida seda, mil moel Ameerika filmikunstis praegu rassiküsimusele lähenetakse. Esiteks torkab silma, et nimetatud seitsmest filmist põhineb viis tõsielusündmustel. Kui välja jätta tõsiasi, et väljend „based on true events“ on filmitegijate põhiline võte nõuda oma filmile pooleldi jõumeetodil välja mingi realismiillusiooniga seotud tõsiseltvõetavuse positsioon,4 jääb nende filmide järgi mulje, et rassismiga seotud võitlused on mineviku problemaatika, justkui oleksid suured inimõigustega seotud probleemid selles vallas juba kadunud. Filmide „Peidetud arvud“ ja „Loving“ sündmused toimuvad 1950. ja 1960. aastatel Virginias, „Piirdeaiad“ tegevustik viib 1950ndate Pittsburghi, „Ma pole su neeger“ ja „Kolmeteistkümnes“ on teosed, kus rassiküsimuse lahkamiseks on tegelikult ette võetud kogu Ameerika lähiajalugu põhifookusega XX sajandi keskpaiga ja teise poole suurtel konfliktidel, ning „O. J. Made in America“ topeltmõrva ümber koonduv sündmustik jääb 1980. ja 1990. aastatesse. Ainukese sillana üle sogaste minevikuvete ulatub tänavune võidufilm „Kuuvalgus“, kus tuuakse 1980ndate lugu välja tänapäeva.

Võib jääda mulje, et tundliku temaatika analüüsimiseks on vaja mingit filtrit, mis eraldab kinolina vaatajast, loob mingisuguse distantseeriva kihi, justkui võiks otsepilk olla liiga brutaalne või ehk isegi pimestada. Need kaks aspekti kombinatsioonis – tõsielusündmuste kaitsev autentsusloor ja probleemi asetamine teatud distantsile ehk lähiminevikku – tunduvad olevat tegurid, mis määravad selle, kuidas rassiteemat on praegu kombeks käsitleda.

Ometigi tundub selline lähenemine mõneti puudulik, sest Trumpi Ameerikas on taas põhjust enam kui küll rääkida rassismist siin ja praegu. Seetõttu mõjub ilmselt nii jõuliselt ka sellelt pinnaselt võrsunud, aga mingis mõttes täiesti uutesse kõrgustesse küündiv sotsiaalne tragikoomiline õudus- ja ulmedraama „Kao ära“, mis esilinastus „Sundance’i“ festivalil vaevalt kaks kuud tagasi, Trumpi viienda ametisoleku päeva, 25. jaanuari südaööl.

Varem koomiku ja näitlejana kuulsust kogunud Jordan Peele’i lavastajadebüüt algab mustanahalisele noormehe Chrisi (Daniel Kaluuya) raske dilemmaga. Tugevast halba ennustavast kõhutundest hoolimata kisub asi sinnapoole, et ta on sunnitud viima uuele tasandile oma värske suhte valge neiu Rose’iga (Alison Williams) ja nõustuma veetma nädalavahetuse Rose’i vanemate maavalduses. Asja ei tee mingil määral lihtsamaks seegi, et alles enne sõitu selgub, et Rose pole vanematega poisi nahavärvi jutuks võtnud. Tema enda sõnul vaid seetõttu, et ta vanemad ei hoolivat sellisest asjast tõepoolest mitte sugugi ja et ta isa „oleks võimaluse korral Obama ka kolmandat korda presidendiks valinud“. Tegelikkus osutub filmi käigus muidugi täiesti teistsuguseks ja vaikselt närve üles kruttiv pinge laheneb kolmandas vaatuses korraliku tulevärgi kujul. Sündmustikust endast on olulisem siiski viis, kuidas Peele nende sündmusteni jõuab, kuidas kasvatab vaatajas kihthaaval ängistust ja teadmatust – selge on vaid see, et midagi on väga valesti. Siinkohal ei tahakski sisu kohta midagi rohkem ära rääkida. Loodetavasti suutsin piisavalt pinget tekitada, et tekiks soov filmi vaatama minna.

Jordan Peele’i inspiratsiooniks „Kao ära“ tegemisel oli koomik Eddie Murphy naljanumber sellest, kuidas ta pidi külastama oma valge tüdruksõbra vanemaid.

Pressifoto

*

Ameerika poliitikakultuuri pole võimalik mõista ilma rassiteemata selle keskmes.

Khali G. Muhammad, Harvardi ülikooli ajaloo, rassiküsimuste ja avaliku korra kursuse professor.

„Kolmeteistkümnes“

Kuigi „Kao ära“ kvalifitseeruks ulme ja õuduka seguna ka stiilipuhtaks žanrifilmiks (on ju tootjafirmast Blumhouse Productions saanud kümneaastase tegevuse jooksul üks kaubamärke, mida on õudusfilmide vallas absoluutselt võimatu märkamata jätta, tuues meieni muu hulgas ka sellised kasumlikud filmisarjad nagu „Paranähtused“, „Astraal“ ja „Patupuhastus“5), on lihtsa põnevuse maski taga toodud rassivõitlus otse tänapäeva Ameerika õdusate eramajade ukse ette. Obama-vihje filmi alguses lisab päevakajalisusele nüansi, mille keerukusaste käib Ameerika poliitilise maastiku suuremalt jaolt mustvalgele (täpsemalt vabariiklaste ja demokraatide signatuurvärve silmas pidades sinipunasele) dualismile tavaliselt üle mõistuse. Rassism ilmutab end seekord jõukate liberaalide ridades ning märksa peenemas kostüümis kui mõne skandeeriva trumpisti lihtsa sõnumiga punane rekajuhimüts. Eriti reljeefselt tuleb vastuolu välja aiapeol, kus mõistvad liberaalid üritavad Chrisi võrdsena kohelda kõikvõimalike kaasavate ja „mõistvate“ kommentaaride ja küsimustega. Pika kannatuste raja lõpuks saab meile koos Chrisiga selgeks, et rassiküsimust ei olegi Ameerikas võimalik rassismita käsitleda, kui lähenemise aluseks on rassiliste erinevuste väljatoomine. Rassismi diskursus on muutunud justkui rassi täielikult välistavaks. Mõistmispüüde teesklemine võib aga olla varjamatust mõistmatusest märksa salakavalam ja ohtlikum, sest mängitakse kinniste kaartidega, ja iga maski taha pole võimalik näha. See saab väga valuliselt selgeks ka seekord.

„Kao ära“ viitab selgelt ka sellele, et rassism ja laiemas mõttes ka orjus on Ameerikas objektiivne paratamatus ja ühiskonna toimemehhanismide lahutamatu osa. Ava DuVernay filmis „Kolmeteistkümnes“ on väga võimas episood, kus Ronald Reagani presidendikampaania strateeg Lee Atwater kirjeldab salaja lindistatud telefonikõnes Reaganile nn Lõuna strateegiat, mis on vabariikliku poliitika aluseks, et võita lõunaosariikide valgete hääled: „1954. aastal öeldi lihtsalt „nigger, nigger, nigger“. 1968. aastal nii enam öelda ei saa, see teeb mainele kahju, annab tagasilöögi. Nii et nüüd räägime sellistest asjadest nagu forced busing,6 osariikide õigused7 ja muu selline värk. Jutt läheb järjest abstraktsemaks. Nüüd on teemaks maksukärped ja kogu diskussioon on muutunud läbi ja lõhki majanduslikuks. Kõigi nende poliiside kõrvalmõju ja tegelik mõte on aga see, et need teevad mustanahalistele rohkem kahju kui valgetele.“

„Kao ära“ näidatud maailmas on Lõuna strateegia täies elujõus ka demokraatide hulgas, kelle arvates kuulub tänapäevane orjapidamine valgete õiguste hulka isegi siis, kui nad ise end rassistideks ei pea ja valivad presidendiks Obama. Inimeste asendamine pealtnäha sarnaste, aga sisimas täiesti teistsuguste kloonidega on olnud Ameerika filmikunstis poliitilise kriitika väljendusvahendiks ka varem: „Kehanäppajate invasiooni“8 tulnukteisikutele on omistatud tähendusrikast viidet McCarthy nõiajahi ajastule, kui ühiskond elas pealekaebajate hirmu all ja inimesed polnud need, kellena paistsid; „Elavate surnute öö“9 zombid ja nende süstemaatiline militaristlik hävitamine on aga leidnud seostamist nii Vietnami sõja veresauna kui ka rassistliku lintšimisega. Zombideks muutunud inimesed on „Elavate surnute tagasitulekus“ justkui needsamad, aga ikkagi täiesti teised olendid, keda võib nende transformatsiooni tõttu käsitleda teistmoodi, ebainimlikult.

„Kao ära“ teisikuid võib samuti tõlgendada mitmeti: kas nn majaneegritena (house nigger), mustanahalistena, kes pigistavad demokraate teenides silma kinni nende varjatud rassismi ees, või jõuga süsteemi ees Lõuna strateegia abil põlvili surutud alamtõuna, keda ei päästa mingisugusest orjuse vormist ükski näiliselt progressiivne ühiskondlik samm. Valgete psühholoogiline motivatsioon on siin aga omakorda märksa mitmekihilisem kui lihtsalt ühene viha, sest sisimas tahetakse olla nagu mustanahalised ja evida nende füsioloogilisi omadusi, allutada endale nende keha, olla oma unistustes tegelikust kiiremad, tugevamad ja seksuaalselt võimekamad, lülitades seejuures täielikult välja mustanahaliste vaimsed omadused.

*

Tahan filmis „Kao ära“ uurida rassiküsimust Ameerikas. Žanrifilmides pole seda tegelikult tehtud „Elavate surnute ööst“ saati, millest on juba 47 aastat. Oligi juba ammu aeg.

Jordan Peele

Tänapäeval mõistetakse sotsioloogias rassi järjest enam sotsioloogilise konstruktsioonina, millel pole mingit bioloogilist alust ning mis on alati mängu toodud eesmärgiga hierarhiseerida ja ekspluateerida, võimaldades ühel rassil eripäradest tulenevat ebavõrdsust rõhutades teist ära kasutada.

Oscarite määramisel esile kerkinud rassiteemaliste filmide ja „Kao ära“ näitel tundub siiski, et rassikonstruktsiooni vangistus on Stockholmi sündroomiga võib-olla sarnasem, kui tunnistada tahaks: vang vajab oma vangistajat, sest mõlemad on sattunud sõltuvusse vastastikku kuritarvitavast suhtest. Ühe käivitab pidev pihitoolis pattude kahetsemine ja nende heastamise püüd, teise aga magus nauding kestvast ebaõigustundest, mis lisab kogu elutegevusele heroilis-märterliku oreooli. Ameerika suur narratiiv, rassiteema, hoiab käigus ka laiemat inimõiguste diskursust Ameerikas ja nüüd, kui uute poliitiliste suundumuste käigus on nii USAs, Euroopas, Venemaal ning Eestiski see konstruktsioon hierarhiseerimise ja ekspluateerimise eesmärgil taas aktiivselt kasutusele võetud, on inimõiguste teema taas sama oluline kui 50 aastat tagasi.

Igatahes on Jordan Peele’i ühiskonnakriitika seda mõjuvam, et ta on vältinud „12 aastat orjana“ või „Ühe rahvuse sünni“10 üsna ühenoodilist sentimentaalset paatost, võttes jutustusvahendina kasutusele huumori. Naljategemise ja šokeeriva, karikatuurse vägivalla taga on aga peidus Trumpi repressiivse valitsusaja esimene salvav kommentaar, esimene kanaarilind kaevanduses, kes hoiatab meid selle eest, et varsti võib kõik õhku lennata.

1 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016.

2 „Hidden Figures“, Theodore Melfi, 2016; „Fences“, Denzel Washington, 2016.

3 „I Am Not Your Negro“, Raoul Peck, 2016; „Selma“, Ava DuVernay, 2014; „13th“, Ava DuVernay, 2016; „O. J. Made in America“, Ezra Edelman, 2016.

4 Terase ja õpetliku abivahendi tõelisuse hindamiseks leiab aadressil http://www.informationisbeautiful.net/visualizations/based-on-a-true-true-story/. „Selma“ skoorib siin ainsana lausa 100%!

5 „Paranormal Activity“, 2009–2015; „Insidious“, 2011–2017; „The Purge“, 2013–2018.

6 Forced busing ehk sunniviisiline bussitransport oli 1971. aastal vastu võetud seadusele toetuv ja rasside võrdset kohtlemist taotlev koolitranspordi ja laste koolidesse jaotamise kord. Kohustuslik linnajagude piire ületav ja erineva sotsiaalse taustaga rassigruppe kunstlikult segi paiskav seadus kiirendas veelgi valgete põgenemist eeslinnadesse (white flight) ning viis hoopis uutmoodi segregatsiooni ja rassilise ebavõrdsuseni.

7 States’ rights osariikide valitsuste jurisdiktsiooni alla kuuluvad õigused.

8 „Invasion of the Body Snatchers“, Don Siegel, 1956.

9 „The Night of the Living Dead“, Chris Romero, 1968.

10 „12 Years a Slave“, Steve McQueen, 2013; „Birth of a Nation“, Nate Parker, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming