Kunst kuristikus

Rein Tootmaa

Loomine jäädvustamisega, tegelikkus ja kunst. Dokumentaalfilm „Professor Viitso liivlased” (Ikoon, 2011, 33 min), režissöör operaator ja produtsent Vahur Laiapea, operaator ja monteerija Urmas Sepp, muusika Liisa Hirsch. Linastus Helsingis 17. XI, Pariisis 18. XII ja Eestis 25. XI. Dokumentaalfilm „Ideaalide tund” (Filmivabrik, 2011, 28 min), režissöör ja operaator Manfred Vainokivi, helirežissöör Ivo Felt, monteerija Kersti Miilen, produtsent Marju lepp. Esilnastus 9. XI kinos Sõprus. Foto- ja filmikunst on ühed kummalised kunstiliigid, kus lihtsalt millegi jäädvustamisega ka luuakse. Kui fotokunstis (pildistamisel) tekib tegelikkusele kunstiline lisaväärtus peamiselt valiku tegemisega (mis jääb pildile), siis filmikunstis kui sünteetilises kunstis (pilt, sõna, muusika) vihuvad tegelikkuse kunstistamisel agaralt maagilist tantsu kaasa lüüa ka kompositsioon (nii kaadrisisene kui kaadritevaheline), rütm (kui pikalt mida näidata ja kui kiiresti liikuvaid pilte vahetada) ja muud vahendid. Olenemata välisest ja väga suurest erinevusest on siin vaadeldavad kaks filmi oma tagumiselt tagamaalt siiski täiesti ühesugused: nad on loodud millegi jäädvustamisega. Juttu väärt on see vahest sellepärast, et märkida, kuidas ühte ja sama meetodit kasutades tekib ühel juhul lihtsalt natuke vähem seda, mida me nimetame kunstiks, teisel juhul rohkem. Millest selline erinevus, sellele püüamegi heita mõne pilgu.

„Professor Viitso liivlased”

Vahur Laiapea on teinud ühe igati korraliku ja vajaliku õppefilmi, millele oleks raske midagi ette heita või siis enamat nõuda, kui ta on – dokument(aalfilm). (Muide, seda on ka „Ideaalide tund”, aga „protokollimise” printsiibid ja laad on teistsugused.) Ometi on tegijad pannud filmi sisse kohti, mis otseselt ei kuuluks nagu selle dokumendi koostamise eeskirjadesse. Filmitegija(te) sisemuses pulbitsevast protestist lihtsalt jäädvustatu n-ö mehaanilise esitamise vastu panid filmiloojad (küllap planeerimatult, eneselegi ootamatult) filmi sisse selle, mis oli lindile jäänud ja oli käepärast, kuid polnud jäädvustatud filmi otstarbeks ehk siis n-ö režiistsenaariumi järgi. Need on kohad, kus professor Tiit-Rein Viitso jändab tehnikaga, vana lintkassettmagnetofoniga. Pärast esmast (ilmselt katselist) filmi sissemonteerimist said neist aga juba (üsna tõenäoliselt) taotluslikud filmi komponendid, sest tabatud oli miskit tähenduslikku ja vahest ka olemuslikku. Need kohad ka toimivad, mängivad filmi struktuuris, selle kunstilis-esteetilises mõõtmes, üsna olulist rolli. Seda filmis domineeriva informatiivse (liivlased, nende keel ja kirjakeel, ajalugu) ja emotsionaalse (kõnekeele näited, laulud, luuletused, kohtumised, maastikud) osa kõrval ja vahel. See ei ole filmi sisu aspektist mitte üldsegi vajalik komponent selles teoses, küll aga oluline märk filmikeele seisukohast. Selline pilguheit siin kas või sellepärast, et selle filmi ettekavatsemata/juhuslikust/katselisest passusest/käigust/komponendist koosnebki ja on välja arendatud teise režissööri filmi kogu (hõlmav) filmikeel.

„Ideaalide tund”

Manfred Vainokivi linateos on kokku pandud ühe teatrilavastuse tegemise käigust tehtud kaadritest. Tegija/looja käekiri / kujutamise viis võis olla ette planeeritud, võis tekkida juhuslikult töö käigus; pole mõtet ennustada, kui asi on kellelegi teada, ja sel ei ole ka suuremat tähtsust, kui tal on (üsna suur tegelikult). On märkimisväärne, et selles filmis on autori filmikeel väga kindel, lausa vanatestamentlikult ühtne, kindel ja jõuline (oma hapruses). Hämmastav, et selline postamentaalne väljenduslaad koosneb üsna suvalistest kaadritest, juhuslikest episoodidest, pealtnäha ebaolulistest seikadest (mis on ilmselt tähtsad, olemuslikud, tähenduslikud jne). Nii on stsenarist, operaator ja režissöör ühes isikus pidanud oluliseks filmida kohti ja panna kokku neist film, kus filmi tegelased (lavastaja/näitlejad proovis, laval, lavataga) nokivad oma küüsi, käivad sihitult ringi, sügavad kõrva, heegeldavad, torgivad tikuga oma hambaid, kohendavad oma välimust, vahivad tühja pilguga kaamerasse, siluvad juukseid, vahetavad omavahel hetkelisest vajadusest tulenevaid repliike … Üks tõstab peeglit kogu aeg ümber, teine käib vahetpidamata ühest ruumist teise, kolmas nokib nina (tegelikult ei noki), neljas ei saa peegli eest kaugemale (ei saagi) jne. Kui miski on (vähem/rohkem) tähenduslikum ülejäänust, siis on see Lavastaja, kelle sujuvalt dirigeerivad käe- ja kehaliigutused resoneeruvad aeg-ajalt muusikasse, nii et asi kisub juba balletiks kätte. (Harmoonia!) Kui (üldse) sümbolitest rääkida, siis ainsa sellisena mõjub ja tõuseb esile Ülle Lichtfeldti rindade vahelt välja tõmmatav heegelniit/lõng. (Kus on küll kera?) Kas see oli stsenaariumi sisse kirjutatud või mitte, igal juhul näidatakse seda muude kaadrite vahele korduvalt. Kui rääkida kõrge/üleva (ilmselt see, mida näitlejad teevad) ja madala vastandamisest, siis viimase kulminatsiooniks on näidendi autori Andrus Kiviräha lihtlabane söömine. Tõepoolest, enne ja pärast tabamatu tabamise kaadreid (hõllanduvad näitlejannad, kuskil kaugel äraolevad näod ja ilmed) mõjub õige kummastavalt, kui näidatakse, kuidas kogu selle värgi põhjustaja, näidendikirjutaja Kivirähk lihtsalt õgib oma praadi, samal ajal kui lavastaja Teppart talle teisel pool lauda oma balletlike käeliigutuste saatel midagi seletab. Aga mis läheb see näidendikirjutajale korda!? Tema sööb ja joob vett kõrvale … oleks siis et veinigi vähemalt.

Üldse tundub Vainokivi filmis peituvat sõnum, et näidend on oi-kui-kaugel tegelikkusest, on lihtsalt üks jamps, millest mitte keegi (enam) mitte midagi aru ei saa või siis on kõik liigagi arusaadav (ja tekib küsimus, milleks seda siis üldse vaja on), mis teeb ühe ja sama välja. Sellele viitab ka paar-kolm triviaalset tekstijuppi, mida näitlejatel korduvalt öelda lastakse. Ja tegelaste/näitlejate hajevil mittemidagiteadvad või siis kõiketeadvad (vahet pole) ja üsna nõutud näoilmed. Igal juhul paistab, et mängitav materjal neid mõtlema (enam) küll ei pane. Veelgi enam: film näib olevat mingi kummaline metafoor kogu näitekunsti/( kunsti?)/teatri surmast / surnud olekust tänases maailmas; see kunstivorm justkui pole lihtsalt enam adekvaatne tunnetamaks ega väljendamaks seda, mis maailmas toimub – ta on ajast ja arust.

Tegelikkus ja kunst

Mis tahes kunstiliigi kujutamise aine ja objekt saab olla ainult tegelikkus ise ning tegelikkuse kunstilise kujutamise eesmärgiks on siiani olnud ja on ehk ka edaspidi (kuigi see ei ütle suurt midagi) tõde. Selles suhtes on foto- ja filmikunst oma jäädvustamise metoodikalt kõige tõepärasemad. See asjaolu võib tekitada küsimuse, milleks on vaja siis neid väliselt vormilt üsna tegelikkusekaugeid peegeldusi/ kunstiliike, kui tegelikkus ise ongi see kõige ehedam kunst. (Ei suuda suurimgi fabuleerija välja mõelda sündmusi, mis tegelikkuses aset leiavad, see-eest suur osa väljamõeldust on tegelikkusest kaugemal kui Jupiter Maast või lõpmatus lõplikkusest.)

Juba Gogol ütles: „Igav on, härrased.” Ja tegelikult ongi juba ammu nii tegelikkus kui kunst valdavalt juba ammu igavad (vaid üksikud tähed veel säravad). Eriti igavad on kunstikajastused ja -saated (nagu „Op!” ja „Jüri Üdi klubi” ETVs), sest seal räägitakse kunstist, mida ei tohiks tegelikult üldse teha: kunst räägib ise enda eest. Paremad on „Tähelaev” ja – on vist miski saade veel, sest seal räägitakse inimesest ning inimene ei oska endast ja enda eest alati ise rääkida. Kunstist rääkimine (vähemasti sellises meelelahutuslikus vormis ja formaadis nagu „Op!” ja „Jüri Üdi klubi”) tuleks ära keelata, sest see madaldab ja tapab kunsti. Kunst peaks olema kuidagi salajane, mitte nii kergelt kättesaadav (kunst massidesse!), reklaamgi kunstisünduste toimumise ja muu kohta peaks olema kuidagi kaudne ja kujundlik, ebamäärane ja juhuslik, teave „kes mängivad” tuleks ära keelata, sest keegi ei mängi, nad lihtsalt on olemas. Kunstisündmusele tuleks sattuda, mitte piletiga minna.

Mida teha aga olukorras, kus praegune kirjanike liidu esimees juba enne esimeheks saamist hakkas kunsti tapma!? – ja tapab regulaarselt (kunsti tutvustamise õilsal eesmärgil) seda edasi. Õnneks kunstnike liidu esimees seda ei tee, ju see nn kujutav kunst on siis rohkem kunst kui kirjutamise kunst ja esimees selle saladustest teadlikum; aga see ei aita – kirjanike liidu esimees on võtnud nõuks igasugusest kunstist rääkida ja seda sel moel hävitada. (Siinkohal minu siiras selgitus ja vabandus oma liigikaaslase ja tsunftipealiku Karl-Martin Sinijärve ees: siinkirjutatu ei ole tahtlik ega ettekavatsetud rünnak tema isiku ega tegevuse vastu; mõttearendus ja -mäng lihtsalt viisid selleni ja kiskusid endaga kaasa, ei suutnud mängu ilust loobuda; ei maksa võtta seda (surm)tõsiselt (mis ei takista seda küll arvesse võtmast) ega südamesse, sest see on ainult kirjasõna/-sund; küllap tunnete Teda.)

Kuristik ja pehme koht

Jah, lõpetuseks tõdegem veel kord (igal juhul oleks see tervistav, isegi siis, kui see tõsi ei ole; ja mida rohkem ta seda pole, seda paremini see mõjub), et nii tegelikkus kui kunst on juba ammu igavad. Nii et mõelgem, härrased, midagi muud välja, muidu võib veel igavam hakata! (Ning siis tekib küsimus, mis tuleb pärast vägaigavust?) Ehk teisisõnu: kõik on kuskil pehmes kohas juba nagunii, päästkem siis veel, mis päästa annab!

Kirjandusest/filmidest/etendustest jms saab kirjutada n-ö tekstilähedaselt, mis on juba jäädvustatu tutvustamine ja teatud kombel tõlkimine ehk siis jäädvustamine lisanditega. Viimasel ajal on hakanud aga mõte jäädvustatu taaskordsest jäädvustamisest meie kultuuriruumis perutama ning asendunud ettearvamata ja -kavatsemata käikudega. Selline hetkeimpulssidest juhindumine tungib peale nii kunstis kui ka (!) selle kontseptsioonis ning on igati teretulnud, sest see on mis tahes loomise kunsti juures üks olulisemaid komponente. Manfred Vainokivi on teinud sellest meetodi ja see kannab seni, kuni see pole kivistunud, järgijate poolt paljundatud ja triviaalsuseks muutunud. Sellega on nagu mõttega, mis on adekvaatne ainult tekkimise hetkel ning kaugeneb sellest iga järgmise sekundiga.

Et ma siin Laiapea ja Vainokivi filmidest üldse ei rääkinud, ei kirjeldanud ega jutustanud sisu ümber, ei analüüsinud, siis tuleb teil neid kinno vaatama minna (või siis vähemalt televiisorist vaadata), sest muidu ei saa te mitte kunagi teada, mida/keda neis filmides kujutatakse, kuna mina pajatasin siin ainult sellest, mida need filmid minule tähendasid. Selle vahel, mida nad mulle rääkisid ja mida nad teile räägivad / rääkima hakkavad, on aga kuristik – kuristik, kus ongi kunst. Igal pool mujal on juba pehme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming