Kunst on oskus rõõmsalt vanaks elada

Sigrid Saarep

Parameetritesse sätitud ilu muutub kähku igavaks ja tüütab; tavaline inimene on kaasaegses fotos või filmikunstis funktsionaalsem kui sile ja sire 20aastane.

Kui ma oma esimeses kollektiivis, lasteaias käisin, siis ei lootnud ma täiskasvanuna saada mitte müüjaks ega arstiks, vaid pensionäriks. Tantsida on mulle alati meeldinud, eriti just sellist karaktertantsu, nagu Dorian Supini filmikangelane Ilme Ellen Pagar armastab. Pidasin oma elukaaslasega plaani tulevaste tangokursuste asjus, aga me pole siiani tantsusaali jõudnud. Kumbki meist ei ole veel õndsas pensionieas, mil süda on rahul vähesega, soovides vaid seda, et oleks (tantsu)partner ja et keha liiguks.

Dorian Supini autorifilmi “Eurydike otsinguteel” mehed-naised kohtuvad omavahel tantsuklubis, mis on midagi eakate rate.ee või tutvumisklubi taolist, kus tantsitakse, lobisetakse, otsitakse sõpru, armukesi või lihtsalt veedetakse aega. Kuid virtuaalse flirdi asemel tahavad kuue-seitsmekümneaastased, oma elukaaslase kaotanud inimesed reaalseid suhteid, sest elu ei ole enam niisama raisata ja Internetist ei leia keegi õiget kaaslast või ka küljeluud.

Supini lavastatud autentne “valssi tantsiv materjal” on kena kompu dokumentaalfilmi tegijale, millest on lutsutatud tunnipikkune, enamjaolt nauditav film.

“Eurydike otsinguteel” on komponeeritud rütmiliselt võnkuvate fraktalitena, mis loovad omalaadse pildilise pulsi, nagu tangokursustel õpetatakse: kiire, kiire-kiire, aegla-ne – nii et pikemad ja kandvamad kaadrid kujutavad tantsuklubis koos käivaid paare või üksikuid, kes kõik räägivad kaamera ees kokkuvõtlikult oma ainukordse loo. Niinimetatud vahekaadrites näidatakse professionaalseid tantsijaid või suuremaid (sageli ainult naistest koosnevaid) huvigruppe juhendavaid tantsuõpetajaid tantsimas või tunde andmas.

Neist tunduvalt noorematele kõhu-, peo-, pop- ja moderntantsijatele pole filmis antud oma isiklikku lugu, millest on kahju, sest tantsijad jäävad impersonaalseks, neist kui inimestest ei saa vaataja midagi teada. Üsna sürreaalne on vaadata täissaleda kõhutantsija lainetust klassikalise muusika helifoonil, kuid filmilõigud keskealiste tantsuklubi subkultuuri kuuluvate härrade-prouadega, kes soliidsest east hoolimata meelsasti kaamera ees flirdivad, on Supini filmi rokkivaim osis.

 

Viksid ja viisakad

Kunagi 1990. aastate alguses sattusin Tartus õpetajate majas vilksamisi nägema keskealiste tantsuõhtule kogunevaid inimesi. Esimestena jõudsid kohale mehed, kes kandsid vuntse, veidi väljakasvanud juukseid, V-kaelusega sviitreid ja kammi tagataskus. Toona tundus see veider ja naljakas, aga Supini filmis nähtud inimesed ei meenuta sugugi Tartus nähtud klubilisi. Nad on tantsule minekuks, kuid veelgi enam koduses miljöös tehtud filmikaadrite jaoks ja arvatavasti ka Eurydike jaoks viksilt riides ja parimal viisil sätitud.

Kujutavas kunstis on viimastel aastatel loodud ohtralt  fotograafilisi teoseid, mille üheks eesmärgiks on kiretu visuaalne dokumenteerimine ja kus mõnel juhul on tegu võrdleva antropoloogilise lähenemisega. Pildistatakse tänavaid, maju, kortereid, vange, teismelisi, abielupaare; sageli eelistatakse neis teostes tavalist (koledat) või ehk sotsiaalselt mitteelitaarsesse gruppi kuuluvat inimest tänavalt eksootilisele või disainitud (ilusale) kaunismehele. Parameetritesse sätitud ilu muutub kähku igavaks ja tüütab; tavaline inimene on kaasaegses fotos või filmikunstis funktsionaalsem kui sile ja sire 20aastane. Mainitud võtte on kiirelt ära tabanud ka kõike õgiv reklaamitööstus.

“Eurydike otsinguteel” erinevaid fragmente (pean silmas neid kaadreid, kus näidatakse kõikvõimalikke tantsustiilide harrastajaid muusika taktis tantsimas, tammumas või hüplemas) ühendab omavahel pidev muusikaline helifoon, mis tantsufilmi seisukohalt on täiesti loomulik. Ma ei pea tingimata kahtlustama, et režissööril ei ole midagi olulist öelda ja seetõttu täidab ta kaadri suhtelise tühjuse muusikaga. Kui sama nippi oleks kasutatud lugemis- või õmblusklubi inimestest filmi tegemisel, võiks hinnang olla teine. Tegelikult oleksin ikkagi tahtnud teada, mis intriigid siis tantsuklubis aset leiavad, sest seda ju väitis filmis esinev härra number üks. Kes on need daamide meelest paremad härrasmehed, kes alati esimestena ära napsatakse, nagu tunnistas üks filmitud proua? Ja miks käivad tangot, mida suudan ette kujutada vaid paaristantsuna, õppimas üksikud naised? Ühe tuttava proua käest, kes käis kümme aastat tagasi Pelgulinna tantsuklubis, sain teada, et sealne õhustik oli tõeliselt vinge. Näiteks kui kuulutati välja daamide valik, tormas kolm naist üheaegselt kõige oskuslikumalt tantsivat ja kena härrasmeest tantsule kutsuma. Rünnaku tagajärjel puhkes esimese ja teisena kohale jõudnud daamide vahel äge sõnasõda ja tüli ning kui kaks koera kaklevad, viib kolmas kondi. Seal oli tantsimas alati rohkem naisi kui mehi, millist tõsiasja võib näha ka Supini filmis.

 

Detailid karakteri teenistuses

Supini dokumentaalfilmi käsitlus paistab enamasti kunstiline (muusikavalik, ohtrad tantsunäited sooloesinejatega, stjuardessi kohustuslik pantomiim lennukis) ja paremates lõikudes antropoloogiline. Filmitavad Orpheused-Eurydiked räägivad oma kodus kaamera ees sellest, kuidas nad pärast elukaaslase kaotamist on otsustanud leida uue partneri. Kaadreisse on pääsenud veidike nende korteriinterööri, siin-seal vilksatab seinale riputatud maal või tikitud vaip, ühes kodus oodatakse režissööri tervitusnapsiga kaetud teelaua taga, kolmandas kohas esitleb vanem proua koketselt oma kübarakollektsiooni. Portreteeritavate ümbrus, ehted, rõivastus ja see, millest ja kuidas nad räägivad, annab vaatajale palju väärtuslikku lisainformatsiooni. Selle ainulaadse tausta tõttu mulle film meeldiski.

Supin alustab oma filmi kultuuri (moderntantsijaga), mitte subkultuuri esindajatega (keskealiste tantsuklubist seltsiotsijatega), seejärel näidatakse vaatajale miskipärast maanduvat lennukit (filmi lõpus jällegi õhku tõusvat teraslindu – kas Orpheus sõitis Maalt minema?) ning alles poeetilise sissejuhatuse järel saab sõna filmi esimene persoon, härra, kes koduses miljöös räägib vaatajale, et “tants on nagu saatuse naeratus” ning depressioonivastane ravim, pealegi tervisele kahjutu ja mitu korda odavam. Temalt saame ka teada, et tantsusaalis otsitakse suhteid, minnakse nii kokku kui lahku ja seal leiavad aset tõelised intriigid. (Aga millised intriigid, seda vaataja, nagu eespool mainisin, teada ei saa.) Alati pole vaja kunstiga üle pingutada, oskus rõõmsalt vanaks elada on suurem kunst.

Eduard Munch (1863–1944), keda on tantsukunstis kehastanud ka Eesti goreograaf  Teet Kask, maalis eelmise sajandi vahetusel oma tuntud maali “Elutants” väljendamaks nooruse ja vanaduse, lootuste ja pettumuste igikestvat ringmängu. Munchi enda lähisuhted olid keerukad ja kaotusterohked; küllap ta teadis, et tants on parim sümbol, mida kasutada elu kõikehõlmavuse tähistamisel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming