Kunstimehed omavahel

Raivo Kelomees

Loomerahvas on pöördunud säästuveinide manustamisele köögitaburettidel. Dokumentaalfilm „Vaeste kirjanike maja” (Filmivabrik 2012, 52 min), autor Manfred Vainokivi, monteerija Kersti Miilen, helirežissöör Ivo Felt, produtsent Marju Lepp. Esilinastus 18. X kinos Artis. Peale aadressi Koidu 84 Google Mapsi Street View’ga külastamist, seal kõrval Uue Maailma seltsimaja kortsus sildi nägemist, tekkis arusaam Manfred Vainokivi „kirjanike maja” asukohast. Filmi atraktiivsus ja meeleolu jõuab vaatajani treileri kaudu, kus kaamera takseerib loigus lebavaid melanhoolseid õunu, vettinud diivanit, kuivavat pesu ja rongi, mille prožektorite valgusvihud trepikojas loovad ühes muusikaviisidega nukra meeleolu. Kuid see ei ole ainult pealkirjas välja kuulutatav kirjanike „vaesus”, mis avab vaataja empaatiameeled, vaid eraelulised tagasilöögid, milleni jõuavad mehed jutuajamistes. Pealispilt peegeldab napsulembelisi kirjanikke juurdlemas köögis maailma ja oma tegevuse üle. Filmi kui omalaadse õppematerjali väärtus on nõukaaegse kultuurielu meenutusi, kunst ja kulges ju toonane põrandaalune maailmaparandamine ositi alkoholiauruses köögis. See komme ei ole praegu aegunud, kuigi loomeinimesi satub ka luksuslikele vastuvõttudele maitsma juustu ja väärtveini. Too viimaste kümnendite glamuurne seltskonnaelu, mida elustatakse erialaliitude aastalõpu vastuvõttudel ja raamatute või kunstiteoste esitlustel tundub küll ammendatud ja läbijoostud. Loomerahvas on pöördunud tagasi säästuveinide manustamise juurde köögitaburettidel.

Ühiskonna suurema kihistumisega on kirjanikud ühes kunstnike, luuletajate ja filmimeestega paigutunud majanduslikku alamkihti, nad teenivad ajalehtede kommentaarilehekülgedel pööbli halvakspanu seoses, teadagi, missuguse sõnaga. Ja kuigi esmapilgul paistab Vainokivi viimane film õnnestavat palgatööd tegevale inimesele viletsuse apoteoosina, on loomerahva elu väärikus õilistatud ja eristatud võimalusega luua märke ehk kunstiteoseid, mis jäävad maha nende tegevusest. Nende argipäev tõstetakse teostesse ning sellest saab osa ühiskogemusest ja ajaloost. Kirjaniku (ja kunstniku laiemalt) eeliseks on võimalus muuta oma argikogemus kollektiivse kultuuriajaloo osaks. Selle privileegi tõttu on nad staatuse mõttes võrreldavad riigitegelastega, kelle argipäev talletub põhjusel, et nad on definitsiooni järgi kollektiivsed, ühiskonna osa esindajad, ning seetõttu ajalooraamatusse kantavad.

Poliitik või riigimees nii-öelda ajaloolistab oma kogemuse „ülalt alla”. Tema professionaalne kogemus paigutub kollektiivsetesse annaalidesse automaatselt, kuid omandab heal juhul erilisuse tänu isikliku vaatepunkti vürtsile. Kirjanik ajaloolistab oma kogemuse „alt üles”, ta räägib endast, mis tähendab midagi ka teistele: isiklikust kogemusest saab kollektiivne. Kuigi seda ei juhtu alati, on tal igal juhul kanal, tema kirjanikuhääl, mis materialiseerub raamatus või muus avalikus esinemises.

Tulgen tagasi filmi juurde, mille sisu on pealtnäha jommis kirjanike maailmavalulised vestlusõhtud. Vainokivi jõuab olulisima hetkeni, kus peategelaseks muutunud Peeter Sauter ja filmi autor räägivad oma surnud lastest. Need hetked on peidetud kööginapsitamise sisse märkamatuks, nii, et võivad tähelepanuta jääda, kuid põhjendavad filmi melanhoolse õhustiku tervikuna ja annavad sellele üleelulised mõõtmed – napsivõtt on pigem teraapia kui nõrkuse märk.

Filmi visuaali tõlgendamisele antakse abistav vihje Vainokivi kiitusega Eldar Rjazanovile, kelle filme võib ta vaadata lõputult. Millegipärast meenub viimase rongirohke „Jaam kahele”; rongid ja raudteejaamad kuuluvad suuremal määral Vene ellu ja ka filmidesse kui Eestisse.

Rongidele leiab tõlgendusi küll ka psühhoanalüüsist: need esindavat olulist elumuutust ja võivat olla ootamatute võimaluste sümbol. Samuti viitavat need surmale, kuna see on pikk tee ära, üleminek mujale.

Ronge on Vainokivi filminud hoolsalt: teleobjektiivi kasutuse tõttu on need pressitud kompaktseteks ratastega plokkideks, graatsilisteks metallsaurusteks. Aknal suitsetavad või suppi söövad kirjanikud on maalilised ning tõlgendatavad ehk lootuse, ootuse või mingi igatsuse võrdpildina. Räämas kirjanike maja vaatlus nappide detailide najal: hüljatud trükimasin, sokk nööril, sõrmedega aknalaualt üles korjatav leivapuru – detailid määratlevad väikese elu raamid.

Siiski näeme Uue Maailma üritusel kirjanikke publiku ette astumas, millega tekitatakse ootus hollywoodlikust hiilgehetkest, võimalusest näha nappides värvides kujutatud tegelasi uuest küljest. Nukral madallennul kulgenud pildirida otse nõuab tipphetke. Kulminatsioonihetke siiski ei järgne, film jääb meeleolult samaks, mis võiski olla taotlus.

Iga dokfilm kergitab küsimuse, miks see on tehtud ja kas materjali filmikeelde panek on ennast õigustanud. Kuigi Vainokivi film on kirjanikest ja kunsti näilisest tarbetusest, on see ka elu haprusest, mida keskealised kunstimehed kogenud. Melanhoolsed detailid, mitmetähenduslikud rongid ja trepikotta langevad prožektorikiired lisavad vajaliku pildirea, milleta olnuks juturohke film kindlasti vaesem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming