Kutsar koputab kino uksele

Kristiina Davidjants

3. V esilinastub kinos Sõprus Elo Seliranna mängufilm „Kutsar koputab kolm korda”.Esimese kodumaise filmina esilinastub taasavatud kinos Sõprus Elo Seliranna mängufilm „Kutsar koputab kolm korda”. Ekspressiivse pildikeele ning väljapeetud atmosfääriga lugu räägib üksikemast viiuldaja Marjust (Marika Vaarik), kelle ellu kuulub kaks väikest last, nende dirigendist isa (Erik Ruus) ja hulk igapäevaseid kohustusi. Ühel päeval aga avastab Marju oma ehmatuseks, et teda on tulnud vaatama üks üsna ebameeldiv külaline.  Kuigi algselt lühifilmina planeeritud, annab pea 50 minutit pikk linateos siiski pigem pika filmi mõõdu välja, pakkudes nii peaosalist kehastanud Marika Varikule kui ka mitmele kõrvalosatäitjale võimaluse anda elu tegelastele, kes meenutavad ilmselt nii mõnelegi vaatajale nende igapäevaseid tegemisi ning sellest tulenevaid valikuid. Seni televisioonis töötanud režissöör Selirannale on „Kutsar koputab kolm korda” debüüdiks kinolinal.       

Sinu filmil on eesti filmi kohta tavatult emotsionaalne pühendus: „See film on kõigile naistele, kes on kunagi armastanud”. Miks nii?

Ma ei ütle, et mehed ei saa sellest filmist aru, aga ma arvan, et naised saavad paremini, sest  naised mäletavad emotsioone. Mehed mäletavad tegusid, sõnu, tagajärgi. Naine ei unusta kergelt seda ebamäärast hetke, kui elus oli kõik sassis. Minu arust ei ole sellest hetkest, kui armastus otsa saab, filme tehtud. Hästi palju on sellest, kuidas see juhtub, kuidas pärast edasi minna, aga sellest mikropisikesest hetkest, et kui sina veel armastad, aga mitte teine, et mis siis on – sellest filme pole. Võib-olla sellepärast, et see on valus hetk, me püüame  selle unustada ja mingis mõttes on kõik, mis tuleb pärast, justkui uus elu. Mingis mõttes sa suredki ära. Ja kui sellest hetkest rääkida, siis tuleb välja, et seda on tundnud peaaegu kõik naised, keda ma tean. Sellepärast on nad ka igati filmi ära teeninud.     

Sinu tee filmitegemiseni on olnud pikk?

Ma olen olnud alati liiga arg, et julgeda kohe hakata tegema suuri asju. Elu on õigesti lükanud. Kooli ajal olin tubli „lapsajakirjanik”, kirjutasin lehte ja tegin raadios saateid. Mingis mõttes on see jube hea olnud, et andestamatu lollus pidada end kõige targemaks sai 16aastaselt läbi põetud. Tahtsin lavastajaks saada küll, aga julgusest jäi puudu ning seda raadioasja oli kuidagi lihtne teha. Pärast kooli ma ajakirjandusse  sisse ei saanud, sest mul puudub võime aru saada, kas sõnad käivad kokku või lahku, ja töötasin helirežissöörina. Kai Vare salvestas saadet, kus Toomas Lõhmuste rääkis, et hakatakse koolitama telerežissööre, ja ma võtsin jõu kokku ja läksin katsetele. Teadmata, mida teeb telerežissöör, ja aimduseta, mis must saab. Poole kooli pealt palkas Peeter Urbla meid Soome filmi „Armonaika” abitöölisteks ja sellistest praktilistest asjadest algasid mu  filmiõppetunnid.   

Ja siis pöörasid pilgu filmi poole?

Ma olen käinud mängufilmidele esimeseks assistendiks, argusest. Mõni läheb kooli, mõni hakkab kohe filme tegema, aga ma tundusin endale ikka nii tohlakas, et sain aru: ainus võimalus  on õppida vaikselt teiste kõrval. Need olid õpipoisi aastad ja väga kasulikud. Mõttes olen kõiki neid filme, mida assisteerisin, peas uuesti ja uuesti teinud, otsinud, kus tootmises tehti viga, kus montaažis, kus oli metsa pandud juba enne, kui film tootmisse läks.     

See on nüüd sinu esimene nii-öelda päris film?

Küllap ma polnud enne valmis. Üks asi on mõttekaaslaste leidmine. Jaana Jürisega, kes on filmi kunstnik, tegime koos „Agent Sinikaela”. Elen Lotman oli „Taarka” operaator, Anneli  Lepp „Taarka” tegevprodutsent. Produtsenti pole kombeks Eestis kiita, aga ma poleks ise olnud elu sees nii julge ja ütelnud, et tahan nüüd teha, kui Anneli Ahven poleks arvanud, et ma olen nüüd valmis. Minul on ikkagi teiste debütantidega võrreldes see eelis, et läksin filmiplatsile ja tundsin end kindlalt, sest see olukord, inimesed ja vastutus ei olnud mulle võõras. Väga lihtne on sõita üle algajast režissöörist, kellel on geniaalsed  mõtted, sellega, et ta võib olla platsi nõrgim lüli. Keegi ei ole nii andekas, et näeks kõike ette, oskaks kõike lahendada ja ei kaotaks selle juures hetkekski silmist peamist. Oma meeskond tekib ajaga ja selle kummalise vereringlusega, mis seob inimesi, kes on koos kannatanud, rõõmustanud ja kakelnud filmiplatsil, sest ühe filmi võtteperiood on nii raske, et nagu terve elu elaks korraga ära.   

Oled ise stsenarist. Miks?

„Kutsar” on elukogemusele toetuv lugu. Mul oli hirm, et järsku stsenariste takistavad loo ülesehitamise ja jutustamise järgimisel mingid reeglid, ning siis vajub see minu habras, punktiirne  maailm kokku. Mul on olnud kogemusi, kus mul on endal palutud mingeid asju paremaks kirjutada. Tegelikult sa lõhud seda esimest ja algset lugu ning lõpuks võib jääda selline asi, nagu sa mäletad meie lapsepõlvemultikast „Kolm sõpra Prostokvašinos”, kus onu Fjodori kirja täiendasid kass ja koer ning lõpuks oli seal kirjas, et poisil käpad valutasid ja saba nagu polnudki. Mu meelest rapsitakse meil stsenadega tühja. Kui produtsent või režissöör  või mõni rahastaja stsenaariumis kahtleb, siis hakatakse tohutult ümber kirjutama, antakse see teha ühele ja teisele – kõik suurest hirmust, et järsku tuleb halb stsenaarium – ja see hirm halvabki võimaluse, et tuleks hea. 

Miks just need näitlejad? 

Konkreetselt „Kutsari” peategelase Marju kirjutasin ma Marika Vaarikule. Kui Marika oleks ütelnud ei, poleks ma filmi teinud. Alles nüüd, kui film on paar korda olnud suurel ekraanil, olen aru saanud, kui suur peab olema näitleja usaldus režissööri vastu. Näitleja on ikkagi tegelikult pime, keda talutatakse kuristiku äärel ja kes peab siis lootma, et see, kes talutab, ei lase tal sisse kukkuda. Iga näitleja, kes meil mängis, oli see, keda  ma selles osas nägin. Ei olnud ühtegi üllatavat leidu ega hädavarianti. Ühte tegelast, Kutsarit, ma küll otsisin umbes pool aastat, sest ma teadsin, et see kas ei saa olla eestlane või ei tohi ta olla näitleja. Kujutad ette, uksest astub sisse Allan Noormets ja ütleb: „Ma olen surmakutsar”. Naera end lolliks, keegi ei usu seda – Õnne tänava advokaadiherra tuli. Eesti on nii väike, et igal näitlejal lohiseb järel nii elatud elu kui mängitud rollide slepp. Mida saab iseenesest  ära kasutada, sest väikelinna dirigendis Erikus on minu arvates küll Erik Ruusi valu sees.     

„Kutsar” tundub minule väga naiselik film. 

Päris naljakas, mulle endale tundub, et olen töötades mehelik, ei ole eriti leebe ega hell. Pigem mõtlen süsteemselt ja olen kange kui Kivi-Vigala juurikas. Võib-olla see ongi tegelikult naiselik. Ma ei tea, miks meil öeldakse naisrežissöör ja režissöör, naisoperaator ja operaator? Mul on tunne, et naised ise seda vahet ei tee. Konkreetselt on see „Kutsari” film väga aus. Anna-Maria Galojan on Playboys selle kõrval ikkagi täiesti riides, kui alasti tegelikult  on režissöör oma filmiga. Ja kellele valetada? Müstilisele filmiüldsusele? Milleks? Vaatajatele, et nad tuleks vaatama mingit vuffel-filmi? Sama hästi võiks ju loota, et terve maailm hakkab armastama lahustuvat kohvi. Muidugi, ma olen nende aastatega omandanud päris korraliku käsitööoskuse, ma võiks valetada küll: varastaks natuke suurmeistritelt, otsiks mingi diibima stsena või vastupidi, teeks kõik kenasti professionaalselt ära hindele 4, täpselt  raamatu või kooliloengu järgi. Aga mida see annaks? Noh, okei, kui halvasti öeldakse, siis saaks mõnusalt peitu pugeda ja ütelda, et sellist ma tegelikult ei tahtnudki ja eks oli raske tootmisperiood ka … Nii et vahet pole, kas maailm on naiselik või mehelik. Mulle tundub, et ta peaks olema aus.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Kristiina Davidjants

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming