Kuu tõuseb Emajõelta

Lauri Kärk

ERMi fotokogu Johannes Pääsuke kui meie filmi Kristjan Jaak „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.” Samal 1912. aastal, kui esmakordselt nägid trükivalgust need igale eestlasele tuttavad read, tegi oma esimesed filmivõtted nooruke Johannes Pääsuke ja pani nii aluse eestimaisele filmitegemisele. Kas jäi temagi filmimaailma tulekuga Arno kombel hiljaks – oli ju kinematograafia selleks ajaks eksisteerinud vaata et juba ligi paarkümmend aastat? Muidugi, La Ciotat’ jaamast kinosaali tuisanud rongile olnuks tal lootusetu jõuda. Pigem võinuks 1892. aastal ilmavalgust näinud Johannes passida hommikueinet manustavaks jõmpsikaks Auguste Lumière’i perelauda, nagu prantsuse filmipioneerid selle filmilindile on talletanud. Sünniaasta dikteeris oma. Kuigi ühest teisest, paraku saatuslikustki rongist polnud Pääsukesel pääsu, oli pisku Pääsukesele jäetud aeg ometi tema. Nii oli vaata et veel poisiohtugi, äsja kahekümneseks saanud Johannes varmalt platsis vene õhusõitja Sergei Utotškini lendamist Eestimaa kohal filmilindile jäädvustamas, et seda paar päeva hiljem, 17. (ukj 30.) aprillil 1912. aastal Tartu „elektri teatris” Illusion kinokülastajaile demonstreerida. „Enamasti on minu kinopildid Eesti rahva elust ja uuematest päevasündmustest valmistatud,” kirjutas Pääsuke selgituseks oma filmitööde kohta paar aastat hiljem, veebruaris 1914, kirjas Helsingisse härra Alavale, kelle vahendusel lootis ta jõuda ka põhjanaabritest vaatajateni. Lihtne informatiivne sedastus. Lihtsad, üksnes informatiivsed võivad paista ka Pääsukese filmitööd. Eks nad seda olegi, ent mitte ainult.

Pääsukese filmitöödest rääkides ei tohi me unustada, et tegutsemist filmi alal, erinevalt fotograafitööst, jõudis ta üksnes alustada. Mobiliseerituna väeteenistusse ning soovides ka sõjaväes meelistegevusega foto ja filmi alal jätkata, teatas ta 1915. aastal enese kohta, et on juba „kaheksa aastat päevapildi ametis töötanud ja iseäranis väljaspidiste ülesvõtete pääle hästi vilunud”.

Pääsukese fotoarusaamu on kindlasti mõjutanud kaastööd Eesti Rahva Muuseumile. Kontaktid said alguse 1912. aastal, järgmisel suvel lähetati Pääsuke pikale pildistamisretkele Põhja-Eestisse ning Muhu- ja Saaremaale. Muide, neil retkil oli Pääsukesel lisaks fotoaparaadile kaasas ka filmikaamera. 1914. aastal pildistas Pääsuke ERMi ülesandel suurema seeria pilte Tartust. Kokku on ERMis tallel üle 1300 Johannes Pääsukese foto, paljudel puhkudel ka algne 13 × 18 cm klaasnegatiiv.

Pääsukese fotod on niisiis suuresti tellimustöö, mille puhul foto peaks olema ennekõike üksnes infokandja rollis, võimalikult representatiivselt ja autentselt vahendama jäädvustatavat objekti. Kunstilisus, läbi kunstiprisma nägemine on aga moonutavaks miinuseks.

Seejuures on Pääsukese fotosid hea vaadata. Silm puhkab, pilk naudib. Hea kompositsioonitaju, mis end kuidagi peale ei suru, on oma loomulikkuses ja orgaanilisuses pigem varju jäänud. Nauditav on Pääsukese puhul nimelt fototaju. Foto püüab pildile hetke, selles on tahes-tahtmata juhuslikkust, aga just see võib meid foto puhul võluda.

Näiteks „Tartu pärmivabrik” (1914): juhuslikud inimesed, kes on üksiti kaadrisse sattunud. Antud juhul vahest eriti juhuslikud, sest siin pole foto eesmärgiks näiteks agulimiljöö, vaid just pärmivabriku hoone kui sellise jäädvustamine. Kõrvaldagem aga mõttes foto keskplaanil sammuv musta kaabuga mees – ja Pääsukese foto poleks enam see, mis ta on.

Või igaveseks kinni püütud hetk fotol „Poisid kiike üle võlli ajamas” (1913), kus jäädvustub just see hetk, mil kiik iseenda kohal hetkeks peatub. See seiskunud hetk omakorda võimaldas Pääsukesele puhttehniliselt taolise foto: liikuva kiige puhul jäänuks pikk säriaeg kiigele jalgu, muutnuks viimase fotol udupildiks.

Ajalik-ajatu ei pruugi üksnes tollase foto tehnilistest iseärasustest tuleneda. Näiteks mitmed istuvad ning piipu popsutavad vanamehed, silme ees hetkeks tardunud piibust tõusnud suitsupilv. Mis on siin ajalik, mis ajatult üleaegne?!

Muidugi, Pääsuke võis jutu piibutegemisele viia pelgalt selleks, et fotokaamera ees poseerijale mingi tegevus leida, et fotole jäädvustatav end loomulikult võiks tunda ega fotol kramplik mõjuks.

Selge on igatahes üks: inimesed Pääsukese piltidel, kuigi ilmselgelt kaamera ette „sätitutena”, elavad tänu Pääsukese meisterlikkusele edasi oma loomulikku elu.

Elus inimesed, see, et kaadris näeme n-ö elus elu, iseloomustab Pääsukese filmitöidki. Kokku on neid Veste Paasi andmetel neljakümne ringis, valminud aastail 1912–1914, ajaloo keerdkäikudes on neist meieni jõudnud kõigest neljandiku jagu. Valdavalt on tegu ringvaatepaladega. Nende seas kohtab uudissündmuste jäädvustusi. Selline oli tegelikult ju ka Utotškini õhulennu jäädvustus. Lennundus oli toona veel piisavalt uus nähtus ja Utotškini esinemised 95. Krasnojarski jalaväepolgu õppeplatsil Puiestee tänaval Tartus ületasid uudisekünnise.

(Muide, Utotškinist: pärit oli ta Odessast, enne lendamiseni jõudmist kihutas jalg- ja mootorratastega, oli tollal uudse jalgpalli üks esmajuurutajaid Vene impeeriumis, tema lennuaparaadid kippusid aga tihtipeale alla kukkuma, mis Utotškini vaimsele seisundile mõjus, nii et ta vajas elu lõpuaastail haiglaravi Peterburis.)

Seesuguste uudispalade alla liigituksid ilmselt ka Romanovite dünastia 300. valitsemisaasta pidustused Tartus ja hiljem rahvasuus Kuradisillana tuntud silla avamine Toomel sel puhul (1913). Ent Pääsuke on jõudnud jäädvustama ka rongiõnnetust Kehras (1914).

Mõnikord juhtus ta oma kaameraga hiljakski jääma. Näiteks kirjutas ta detsembris 1913, et laevaõnnetusest Kuramaal, mida ta jäädvustama sõitis, polnud enam midagi filmida, sest reisilaev oli just eelmisel päeval merepõhja vajunud. Küll aga oli tal seal pärast pikalt seletamist ja dokumentide näitamist, kuna valvsad piirivalvurid olid meie Johannese spiooni pähe kinni nabinud …

Päevakajaliste sündmuste dokumenteerimise kõrval seavad Pääsukese filmitööd ka üleajalisemaid sihte. Nii „Ajalooliste mälestuste Eestimaa minevikust” kui „Retk läbi Setumaa” (mõlemad 1913) puhul tasub meenutada Pääsukese ERM i tausta ja ilmselt sellest saadud impulsse. „Setumaa” näol on sisuliselt tegu meie esimese antropoloogiafilmiga, kuigi sellisest filmiliigist toona ei räägitud ega oleks isegi und osatud näha.

„Karujaht Pärnumaal” (1914), meie esimene mängufilmikatsetus, poliitiline pilapilt ja esimene nn riiulifilm (oli Pärnus keelatud), pärineb samuti Pääsukeselt. 1935. aastal on seda ettevõtmist meenutanud nii Tartu kinoomanik Aleksander Tippo, kellega Pääsuke aktiivset koostööd tegi, kui Vanemuise parukameister Tõnis Nõmmits, kes väitis end filmi lavastajaks olnud. Kuidas lood tegelikult olid, seda 1935. aastal Pääsukeselt eneselt enam paraku pärida ei saanud.

Üpriski selge peaks aga olema, et Pääsukese roll „Karujahi” juures üksnes tavapärase operaatori rolliga ei piirdunud. Tegu oli aastatega, mil toona uudne filmilavastaja professioon Griffithi ja Ince’i käe all Ameerikas või Feuillade’i käe all Prantsusmaal just-just konkreetsemaid piirjooni omandas. Tahes-tahtmata jäi Pääsukese kanda rohkem kui üksnes pildi ülesvõtmine.

Tõsi ta on, et meie filmi esimese pääsukese lennukaared ei jõudnud küündida maailma filmi kõrgustesse, paar äsja nimetatud nime ei lubaks taolist lootust ülearu hellitada. Küll aga küündisid Pääsukese paariaastased lennuharjutused filmikaameraga kaugelt üle oma aja eestimaises filminduses.

Näiteks kümmekond aastat hilisema „Filmikaameraga läbi Eesti” (1924/26) mitmedki kaadrid oma elutuses, katsetes n-ö abstraheerida kujutatav kõigest ebaolulisest, tähendasid filmiesteetikas sisuliselt tagasilööki Pääsukeseeelsetesse aegadesse.

Ning ometi: mitte esile tükkiv, pigem varjulejääv autorinägemus, mis on tunnuslik Pääsukese fotodele ja mille täielikku avaldumist filmis takistas napiks jäänud filmipraktika, ning ajaloomälu väärtustamine filmis – kas pole tegu igati sisukaid perspektiive avava teetähisega eesti filmis, kus Pääsukesest ulatub otselink näiteks Andres Söödini?!

„Kuu tõuseb Emajõelta”, on öelnud luuletaja Kristjan Jaak Peterson, meie kirjanduse esimesi pääsukesi. Eks ole Johannes Pääsuke omakorda meie filmi Kristjan Jaak. Neis on mõndagi sarnast: mõlemad teerajajad, mõlemad igavesti nooreks jäänud sihiseadjad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht