Kuulsused, vägistamine ja patukustutus

Olev Remsu

„Roman Polanski, mälestusfilm” („Roman Polanski: A Film Memoir”, Suurbritannia-Itaalia-saksamaa 2011, 90 min), režissöör Laurent Bouzereau, produtsent Andrew Braunsberg, operaator Pawel Edelman, helilooja Alexandre Desplat, toimetaja Jeffrey Pickett. Linastus Pärnu filmifestivalil, ET V eetris 4. VII . Roman Polanski pihtimusfilm teenis Pärnu filmifestivalil Eesti rahva auhinna. Valik on ilmselt õige, kuid tekitab mõningaid küsimusi, millele püüan ka vastata. 

Tegemist on ülesehituselt üpris lihtsa intervjuufilmiga, mille vahele on pikitud postkaardipeisaaže Šveitsi lumistest mägedest. Majesteetlik eksterjöör on vastandatud luksusliku interjööriga, elava tulega kaminaruum, kus usutlus toimub. Kas kõrgeim suverään laskis end mõjutada pildisärast? Usutlejaks on filmi autor, Laurent Bouzereau, Polanski kauaaegne sõber. Kindlasti kuulsus, vähemalt kuulsuse sõber. Ei tea, kas sõber on just kõige parem küsimuste esitaja … Ehk langetas rahvas otsuse kustumatust janust olla kuulsuste lähedal? Olgu või ekraani kaudu – ja ega teisiti naljalt saagi. Täristab ju filmitootjate reklaamikone publiku pihta näitlejakultust haipides, kõigile on ammu selge – näitleja, see on suur inimene. Mida suurem näitleja, seda suurem.
Ja oi, milliste diivade lähedalolekut me intervjuu sees esitatud arhiivmaterjalis  näeme –
Catherine Deneuve ise! Sharon Tate ise! Barbara Lass ja Emmanuelle Seiger on muidugi pisemad tähed, aga kuuldavasti samuti näitlejad, ja ikkagi hea, et nemadki sulle tuppa tuuakse. Ja siis veel Andrzej Wajda. Noh, mis sest, et poolakas, kuid kuulsus ikkagi. Ja eelkõige muidugi Roman Polanski ise, tema elu esitatakse lausa peo peal.
Muuseas, see on juba teine dokk, kus käsitletud vägistamisteemat, esimene oli viis aastat tagasi Marina Zenovichi tehtud „Roman Polanski, tagaotsitav ja ihaldatud” („Roman Polanski: Wanted and Desired”). Sel oli minekut, võitis suuri auhindu Euroopas ja Ameerikas. Miks mitte järjega katset teha?
Elulugu on iseenesest kehv lugu, see ei allu põhjuse-tagajärje seosele, mis on dramaturgias aga enam-vähem kohustuslik. Nüüdses Polanski mälestusfilmis saadakse sellest eluloo negatiivsest omapärast üle nipiga, et keskendutakse vägistamisepisoodile ning harutatakse niite ette- ja tahapoole. Võib-olla otsustas rahva valiku siis nii põnev asi nagu vägivald naise kallal?
Sellest, kuidas 44aastane kuulsus Polanski toetus Hollywoodis 11. märtsil 1977 13aastase Samantha Geimeri fotoseansi käigus kuulsale Prantsuse moeajakirjale Vogue on filmis palju juttu. Mul oli see varem nagu kahe silma vahele jäänud. Ma ei teadnudki, et Polanski manustas enne tüdrukule narkootikume, et see väga vastu ei hakkaks. Noh, minu pealiskaudsus. Alles sellest filmist sain teada, kui hull see asi tegelikult oli. Kuritegu ei salata, ent valgustatakse selles võtmes, et ajakiri Vogue on kuulus, lähedal olid samuti kuulsused – ja üldse, see juhtus ammu-ammu.
Sõna saab ka praegu juba kahe lapse ema missis Geimer, kes andestab ning võtab osa süüd enda peale. Ainult et … Ta võiks kõik ka sada protsenti enda peale võtta, ent ennast vanemaks teha kui siis, mil vägivald aset leidis, ta siiski ei saa, alaealiseks jääb ta kuriteo kontekstis ikkagi. Ometi esitatakse filmis vägistamiskaasus meile kui mitme kohtuinstantsi ebaõiglus Polanski vastu, et kuulsuse vahistamisorder on juba täielik ülekohus tema vastu. Olgu tänatud demokraatlik Šveits, kes Ameerika väljanõudmisele ei allu.
Ja kui õnnetu on olnud Polanski elu! Juut Poolas, teadagi, milline rist ja viletsus juba enne sõda, sõja ajal pääses napilt-napilt holokaustist. Ja kui palju liiga tehti talle sõjajärgses stalinistlikus Poola Rahvavabariigis!
Seda kurjust valgustatakse kui pehmendavat asjaolu. Näib, et vägistamissüüd peaks vabandama isegi see, et viis aastat enne seda tappis Charles Manson jõhkralt Polanski raseda abikaasa, kuulsuse Sharon Tate’i, aga ka Mansonist on saanud (kuri)kuulsus. Polanski on lihtsalt õnnetu inimene, kelle elu on olnud täis traagikat, ning talle tuleb lihtsalt kaasa tunda. Niisugune on minu meelest filmi sõnum.
Ja ega siin olekski midagi suurt vastu vaielda, kui poleks ühte aga. Nimelt apelleerib oma traagikale Polanski ise, sellega põhjendatakse vägistamist.
Teine vastuoksus hargneb Polanski lausest Samantha Geimeri kohta: „Ta on kahekordne ohver, minu ohver ja ajakirjanduse ohver.”
Polanski ei eita nüüd oma süüd, kuigi ta tegi seda aastakümneid tagasi, ent seda peetakse filmis normaalseks käitumiseks kohtus. Polanski õigustuseks paljastatakse vaba ajakirjanduse jõhkrat kõmujanu, mis ei jää sugugi alla eluks ajaks vangi mõistetud Mansoni jõhkrusele.
Loomulikult ei heida ma Eesti rahvale ette tema valikut. Film oli enne seda pälvinud ka profiringkondades äärmiselt maineka Briti sõltumatu filmi esimese auhinna kui 2012. aasta parim dokumentaalfilm ning rahva arvamuse kokkulangemine selle kõrge tunnustusega teeb vaid au.
Probleemid, mis filmis kerkivad, on kõik teravad ja õiged: kas ja kuivõrd saab pattu andeks anda? Kas kuritegu aegub või mitte? Kas kuulsustel on rohkem õigusi kui lihtpõrmulistel? Kas kallite advokaatide võidukas para­grahviväänamine on ikka õigluse pealejäämine? Kas kollase ajakirjanduse jõhkrus vabandab kellegi välja?
Kahjuks on filmis antud vastused kallutatud tugevasti Polanski kasuks. See ei tähenda, et need ei võiks osalt jaatavad olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming