Läbi raskuste tähtede vahele

RALF SAUTER

Mängufilm „Tähtedevaheline” („Interstellar”, USA-Suurbritannia 2014, 169 min), režissöör Christopher Nolan, stsenaristid Jonathan Nolan ja Christopher Nolan, operaator Hoyte van Hoytema, Hans Zimmeri muusika. Osades Matthew McConaughey, Anne Hathaway, Jessica Chastain, Michael Caine, Matt Damon jpt.

Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon, Ekraan ja Astri.

Sel nädalal ületas „Tähtedevahelise” ülemaailmne kassatulu 300 miljoni piiri.  Irooniliselt on see Ameerika kosmose-eepos ülipopulaarne just Hiinas ja Venemaal.

Sel nädalal ületas „Tähtedevahelise” ülemaailmne kassatulu 300 miljoni piiri.
Irooniliselt on see Ameerika kosmose-eepos ülipopulaarne just Hiinas ja Venemaal.

Kaader filmist

Intelligentsete popkornifilmide poolest tuntud visionääri Christopher Nolani uus film „Tähtedevaheline” on haardeulatuselt režissööri seni kõige ambitsioonikam ja südikam teos, enesekindluse tõestus (kohati võib see paista ülbusena). See annab tunnistust soovist jutustada millegi ees kohkumata väljakutsuvaid, universaalseid ning erakordseid lugusid hämmastavatest imedest.

Tegemist on imposantse ja teadlikult pretensioonika linateosega ning selles valguses ära teeninud tähelepanu. Paratamatult tekib ka küsimus, kas filmiga pole hammustatud ehk suuremat tükki, kui jaksatakse alla neelata. Film on kõike arvesse võttes tänuväärselt tasakaalukas ning sujuv, kindlasti ühtlasem kui samuti palju tähelepanu pälvinud „Algus” („Inception”, Christopher Nolan, 2010). „Tähtedevahelises” kulgeb saatuslik kosmosereis, mille eesmärk on tagada inimkonnale mingisugunegi tulevik, suurejoonelisemalt kui oodata oskakski, kuid sunnib samal ajal kukalt kratsima ning imestama, kas filmi seisukohad ning loo tähendus poleks selgemad, kui Nolan leidnuks loost kõige fundamentaalsema ning keskendunud kindlameelselt sellele.

„Tähtedevahelise” koos noorema venna Jonathaniga kirjutanud Nolanile on see ulmelist ning teaduslikku ühendav lugu andnud kahtlemata soodsa võimaluse saada hingelt ära palju olulist korraga. Film puudutab kahe ja poole tunni vältel õnnestunult tervet hulka teemasid, armastuse mõõtmatus ja keskkonnaprobleemid nende seas, aga tulemusena ei jõuta filmis selle mitmekesisuses ja spekulatiivsuses ühegi piisavalt kaaluka või tõeliselt tähendusliku mõtteni. Lõpuks jätab see ebaleva, kohati liiga püüdliku mulje.

„Tähtedevahelise” eesmärk on ilmselt õilsalt südamele panna, et inimarmastus võidab kõik, kuid sellegi üle mõtisklemiseks pole filmis jäetud piisavalt ruumi ega aega. Nolan tahab imetlusväärsel kombel järjekindlalt näidata, et see väide ka tõele vastab, ja ületab südikalt aja ja ruumi piirid, nii et need kaotavad loo kulminatsioonis oma tähenduse. Katse on imetlusväärne, aga lõppude lõpuks ei taha film nii kaugele küündimise pärast koos püsida ning muutub mõnevõrra tõsiseltvõetamatuks. Tekib küsimus, mida sellega on taotletud.

Jääb mulje, et „Tähtedevaheline” peaks olema üks neist külluslikest ja hoomamatult fantastilistest ulmedraamadest, kust iga vaataja endale „midagigi leiab”, aga kõik selle määratu loo elemendid, mis on küll omaette intrigeerivad, kipuvad üksteist ära sööma ja kaotavad oma potentsiaalse väärtuse. Niisiis on tulemuseks imetlusväärselt mastaapne, aga ka märgatavalt heitlik ja labiilne, kergesti ununev linateos, mis jääb seda mõjutanud „Kosmoseodüsseia” („2001: A Space Odyssey”, Stanley Kubrick, 1968) ja „Kontakti” („Contact”, Robert Zemeckis, 1997) varju ega leia niisugusele ulatusele kindlat õigustust. Mõnikord less is more.

Filmi vaevavad ses mõttes enam-vähem samad mured mis Joseph Ko­sinski sama ambitsioonikat filmi „Unustus” („Oblivion”, 2013). Mõlemad on esmaklassiliselt lavastatud, aga algusest peale koledasti hädas ühe kindla mõtteni jõudmisega ja kalduvad lõpule lähenedes lihtsalt naeruväärsusse, et päriselt tähendusrikkana mõjuda. Tahtmine suurelt unistada on kahtlemata kiiduväärne, kuid vahepeal unustatakse, et isegi Titanicu saatuseks oli kõigele vaatamata põhja minna.

Kui rääkida teostusest üldisemalt, siis sellest aspektist on „Tähtedevahelise” üle muidugi raske kurta. Nolan on juba korduvalt näidanud, et ta on režissöörina asjatundlik professionaal, nii et ootuspäraselt on tegemist viimistletud ning kunstiliselt elegantse filmiga, mis rahuldab vähemalt visuaalses aspektis kindlasti nõudlikumaidki. Vaieldamatult on kujutatud „Tähtedevahelises” näiteks meeldejäävamalt süvakosmose kõledust ja lõputust kui hinnatud „Gravitatsioonis” („Gravity”, Alfonso Cuarón, 2013). Kui aina rohkem nii oma tervise kui ka reisile kuluva aja pärast mures tegelased jõuavad otsaga kaugustesse, kus keegi varem käinud pole, on avastused – terved võõrastavad maailmad, kus elu võiks olla võimalik – ühtaegu imetabased ja hirmuäratavad. Efektne on ka Hans Zimmeri jõuline muusika, mis mõjub oma pealetükkivuses mõneti häirivalt, aga mängib kahtlemata oma osa selles, et „Tähtedevaheline” vahepeal niivõrd lummab.

Eks suurim probleem ole „Tähtedevahelise” puhul ju peadpööritavalt vildakas stsenaarium, mida võiks süüdistada selles, et filmis pole suudetud millelegi keskenduda. Seda mõistab juba esimese pooltunni jooksul, kui riskantne rännak kaugete planeetide suunas pole veel pihta hakanud. Filmis peaks vaataja selle ajaga saama teada, miks see ettevõtmine tarvilik ning milline on eeldatavasti väga aeganõudvale missioonile suunduva farmer Cooperi (Matthew McConaughey) suhe lähedastega. Need suured asjad on terve ülejäänud loo seisukohalt olulised, aga ometi tundub iga tegelaste huulilt lipsav mõttekäik või järeldus põgus, kohmakas ning lihtsalt puine.

Hetkeks, mil oma perest ajutiselt lahti öelda otsustanud Cooper ja tema kolleegid, kellel on vähem sügavust kui porilombil, jõuavad kaaluta olekusse, pole filmis suudetud pädevalt põhjendada mehe otsust tuua nii suur ohver (kui välja jätta tõsiasi, et ta on lootusrikas fatalist) ega seletada, missuguses situatsioonis on õigupoolest Maa. Ekspositsiooni on aga ohtralt ja siinkohal tulebki härrasmehelikult appi Michael Caine’i vääritu tegelaskuju, kelle ainus eesmärk on lihtsalt informatsiooni vahendada. Stseenides, kus Caine peab monoloogi inimkonna saatusest, on dialoog kõige sujuvam ja veenvam, tõestades ehk, et Nolan on stsenaristina kõige oskuslikum siis, kui on tarvis kirjutada kuiva, tuima ja praktilist teksti – mõtisklused ei ole tema rida.

„Tähtedevaheline” poeks usutavasti rohkem hinge, kui oleks pühendutud konkreetsemalt Cooperi ja tema tütre Murphi (Jessica Chastain) suhtele, mis filmi käigus aina ägedamalt proovile pannakse ja eriliselt tähenduslikuks saab, kui selgub, et neid ei lahuta üksnes distants, vaid ka aeg, mis on „Tähtedevahelises” eriti suure väärtusega. Nad on õigupoolest ainsad tegelased, kes pole ühedimensioonilised ja kelle vahekord omab mingisugustki kaalu. Stseenis, kus isekalt käitunud Cooper valab abitult pisaraid, kui mõistab sellele missioonile suundumise tagajärgi talle endale ning tütrele tehtud ülekohut, on raske mitte tunda lugupidamist McConaughey vastu, kes alles hiljuti Oscari võitis ja on kõiki juba veennud oma võimetes näitlejana.

„Tähtedevaheline” elavneb nimelt märgatavalt sentimentaalsete hetkede ajal, kui pannakse südamele, milliseid ohvreid on Cooper pidanud tütre pärast tooma ja kui vankumatu – koguni ajast ja ruumist sõltumatu – on nende vastastikune armastus. Niisugust intiimsust ja tundlikkust tarvitseb film rohkem, et olla tõeliselt meeldejääv. Kahtlemata pole „Tähtedevaheline” halb ja Nolanil, kes on režissöörina teinud sedapuhku suurema jõupingutuse kui kunagi varem, on põhjust uhke olla, aga see film võiks olla – ja peaks olema – suurepärane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming