Läbikukkunud frantsiis

Erkki Luuk

Kui merehädaline navigeerib enamjaolt tähtede ja päikese järgi, siis kultuuriookeanil täidavad nende aset sildid, brändid ja kaubamärgid.Mängufilm „Sherlock Holmes”, (Suurbritannia-USA 2009, 128 min), režissöör Guy Ritchie, stsenaristid Michael Robert Johnson ja Anthony Peckham. Osades Robert Downey jr, Jude Law, Mark Strong, Rachel McAdams, Kelley Reilly, James Fox jt. Linastub Tallinna kobarkinos ja Cinamonis, Tartu Cinamonis ja Ekraanis, Narva FC Astris.  Tänapäeva inimene tarbib eelkõige brände. Kui tavaliselt räägitakse sel puhul tööstus-, toidujms kaupade tarbimisest, siis veelgi enam mõjutab bränd tegelikult kultuuri tarbimist. Üks põhjus on see, et kui tavakauba ostja saab selle funktsionaalsusest tavaliselt mingi ülevaate juba enne ostmist, siis kultuurikauba (filmi, raamatu, kontserdi jne) puhul see reegel ei kehti. Teine põhjus on see, et kaasaegse inforaju tingimustes on just kaubamärgiga seotud informatsioon  see, mis kõige suurema tõenäosusega jõuab tarbijani tema käitumist suunama. Niisiis polegi kultuuritarbijal, kes kriitikute arvamust ei usalda (ja seda ei tee ilmselt enamik), sisuliselt muud võimalust kui lasta end pimesi kaubamärkidel juhtida.

Ka kriitikute mitteusaldamine on tegelikult mõistlik, kuna ühegi, ka kõige usaldusväärsema ja targema kriitiku arvamus ei saa lõpuni kokku langeda selle omaga, kes ise oma kultuuriliste eelistuste  üle otsustada tahab ja saab (ja kes siis ei saaks ega tahaks). Kui merehädaline navigeerib enamjaolt tähtede ja päikese järgi, siis kultuuriookeanil täidavad nende aset sildid, brändid ja kaubamärgid. Neid on muidugi igasuguseid, alates sellistest üle mõistuse laiadest lärakatest nagu „bestseller”, „kassamagnet” või „Hollywoodi film” kuni üsna spetsiifilisteni nagu Tarantino, Guy Ritchie või „Star Trek”, mis juba rohkem  kommertsiaalse brändi mõõdu välja annavad või (nagu näiteks viimane) seda ongi.

Ka Sherlock Holmes on oma olemuselt üks selline bränd, mille frantsiis ulatub lugematutest umbkaudu samanimelistest filmidest, näidenditest ja seriaalidest kuni dr House’ini (see pole minu väljamõeldis, guugeldage „house holmes”). Selle kaubamärgi tuuma moodustavad kahtlemata Sherlock Holmes koos dr Watsoniga, umbes nagu McDonald’si kuldsed  kaared ja Big Mac. Oleks täiesti mõeldamatu, et mõni McDonald’si frantsiisisaaja kuldsed kaared roheliseks värviks või Big Maci saia vahel steiki pakuks, ometi just millegi sellisega on siin tegemist. Guy Ritchie’ lavastatud „Sherlock Holmesi” Holmes (Robert Downey jr) meenutab palju rohkem üht hoopis teist brändi, „Terminaatorit”, kui seda, mis ta tegelikult olema peaks, s.t Arthur Conan Doyle’il oli.

See märulikangelase  ja tehisintellekti ebausutav segu on, nagu ma oletan, mõeldud lähendama Holmesi uuele põlvkonnale vms. Kadunud on enam-vähem kogu mõistatuslikkus, sarm ja tundlikkus, mis seda tegelast on iseloomustanud. Jäänud on ainult (totaalse absurdini arendatud) loogilisus, vaprus, osavus, meelekindlus ja jõud. Selline üheplaaniline Holmes jääb tegelasena paratamatult kõigi oma huvitavamate eelkäijate varju. Mõistagi ei tee asja paremaks ka kunstlikult  aretatud afäär (õigemini selle absurdiga piirnev puudumine, sest selles liinis on film originaalitruu) Irene Adleriga. Asja ei tee paremaks ka see, et inimlikkust esindav dr Watson (Jude Law) Holmesiga peaaegu igas mõttes sama pulga peale on tõstetud.

Kui „tavalise” Holmes’i suhe viiulimängu oli esteetiline ja emotsionaalne, siis ainus kord, kus filmi-Holmes viiulit mängib, on see, kui ta plõnnib akromaatilist heliredelit, et kärbseid katseklaasis vastupäeva  lendama panna (tema väidetav teaduslik avastus – iseenesest päris naljakas leid). Tuleb nentida, et tegu on enam-vähem täieliku travestia ja läbikukkumisega, mis on seda kurvem, et Guy Ritchie on britt, kellel võiks juba sünnipäraselt olla mingeidki eeldusi Sherlock Holmes’i brändile kuidagi ääri-veeri pihta saada. Aga nii see muidugi pole: kultuurilised eelistused tehakse vabatahtlikult, mitte sünnipära järgi, ja Ritchie pole oma märuli jms  totrama meelelahutuse lembust kunagi vaka all hoidnud.

Ma ei imestaks, kui mõni suvaline Texase kauboi produtsentide taktikepi järele sellise filmi teeks, aga et selle tegi Ritchie (kellele see töö usaldati ilmselt ainult seetõttu, et ta on britt), teeb asja ainult hullemaks, kuna näitab veenvalt, et lavastajal pole Sherlock Holmesist sooja ega külma – vastasel juhul oleks ta seda kaubamärki vähegi lugupidavamalt kohelnud. Kui te teate midagigi Sherlock  Holmesist, leiate ilmselt, et olete selle filmiga räigelt petta saanud, ja et ainus asi, milleks see kõlbab, on ajada visuaalset kamarajura kellelegi, kes Sherlock Holmesist mitte midagi ei tea ega teadagi taha. Samas valge lehena saabuva publiku – loodetava uue põlvkonna või lihtsameelsete peal võib see taskuraha äravõtmise trikk isegi läbi minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht