Lapse silmadega

ENEKEN LAANES

Kuigi eesti filmides on viimastel aastatel tehtud mitmeid katseid kujutada sõjajärgset stalinistlike repressioonide maailma, ei ole see jätkuvalt kerge ülesanne. Eriti siis, kui teha seda lapse vaatepunktist, ja ekraniseerida kirjandusteos, kus on kujutatud omaeluloolises võtmes emast lahutatud lapse läbielamisi. Kuidas tõlkida kirjanduslik sisekõne filmikeelde? Kuidas vältida vägivalla kujutamisega kaasnevaid karisid lapspeategelasega ja ilmselgelt ka lastele suunatud linateoses? Kuidas rääkida Nõukogude repressioonidest uutele põlvkondadele, kes kasvavad visuaalkultuurist valitsetud maailmas ning kelle ajaloomälu kujundavad just filmid ja mitte enam romaanid või ajalooõpikud. Need küsimused võisid mõlkuda ka filmi „Seltsimees laps“ tegijate Moonika Siimetsa ja tema tiimi meeles.

Leelo Tungla „Seltsimees laps“ ja „Samet ja saepuru“,1 tema sõjajärgse lapsepõlve, ema vangistamise ja koos isaga kasvamise lood, asetuvad eesti mälukultuuris nüüdseks juba tugevasse traditsiooni, kus stalinistlike repressioonide kogemust vaadeldakse naiste ja laste vaatepunktist. Sellele traditsioonile pani aluse juba nõukogude ajal Viivi Luik romaaniga „Seitsmes rahukevad“.2 Iseseisvuse taastamise järgsest ajast olgu nimetatud kas või Imbi Paju film „Tõrjutud mälestused“, Ene Mihkelsoni romaanid „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“, Martti Helde film „Risttuules“ ja Ülo Pikkovi animadokumentaalfilm „Tühi ruum“.3 Tungla ainekäsitlus erineb teistest lastekirjandusliku taotluse poolest, kuigi selle, koos äsja ilmunud „Naisekäe puudutusega“4 juba kolmeosalise sarja esimene raamat on ehk liigagi valus, et seda lastele kätte anda. Nii et filmi „Seltsimees laps“ tegijatel tuli töötada teatavas traditsioonis ja pingutada, et pakkuda midagi uut juba sissetallatud radadega maastikul. Seda enam et Siimets pole sugugi esimene, kes on võtnud selle meistriteose adapteerida. Tungla raamatust olid inspireeritud ka mõned stseenid teater NO99 etenduses „The Rise and Fall of Estonia“ (2011).

Tundub, et sellele maastikule on julgustanud rändama minema ikkagi Tungla tugev tekst, mis pakub nii värvikaid stseene kui ka võimsaid kujundeid. Siimets on teinud oma elu raskeks, kuna on jäänud Tungla tekstile suuresti truuks – ja mitte ainult süžeekäikude ja sümbolite, vaid ka lapse psühholoogia kujutamise osas – ning püüdnud tõlkida sisekõne filmikeelde. Sellest raskest valikust on saanud aga linateose tugevus.

Meile näidatakse sõjajärgseid repressioone ja väljapääsmatut hirmuõhkkonda nii, nagu seda näeb laps: söögilaua alt täiskasvanute jalgade vahelt, läbi kardinapitsi ja vestlust summutava klaasukse ruutude. Operaator Rein Kotov paneb meid tihti vaatama peategelast Leelot kehastava Helena Maria Reisneri sügavatesse ja väljendusrikastesse silmadesse, justkui öeldes, et need on need silmad, millega filmis sõjajärgseid aastaid piieldakse. Nende silmade kaudu näeme võõraid inimesi, kes ema ära viivad, vanaema ja tädide raskesti adutavat reaktsiooni (on selge, et miski on väga halvasti, aga pole kindel, mis täpselt), inimesi, kelle puhul on Leelol raske otsustada, kas neid saab usaldada või mitte. Meie pilk juhitakse ka mänguasjadele, kingadele ja käekottidele, millel peatudes püüab kaamera tüdruklapse vaatepunkti edasi anda. On Leelo telefonikõned, mille vestluspartnerit vaataja kuuleb, ja on Leelo pealt kuuldud täiskasvanute kõned, kus teise poole öeldu jääb vaatajale nagu Leelolegi teadmata. Me ei näe räiget vägivalda (sellesse ämbrisse on nii mõnegi möödunud aegade vägivalda kujutava eesti filmi ja seriaaliga astutud), aga seda meisterlikumalt on Siimets kujutanud psühholoogilist vägivalda. Filmi ühes keskses stseenis tuleb peategelasel Leelol otsustada, kas usaldada ema ja isa koolikaaslast, kes on ema ära viinud ja tuleb nüüd Leelo käest isa vabariigiaegsete aurahade kohta pärima.

Lapse vaatepunkt lisab filmile ka kui mitte helgust, siis lastele omast raugematut rõõmsameelsust. Siin on palju koomilisi olukordi ja huumor näibki aitavat selle loo tegelastel edasi elada. Siimets näitab sõjajärgse tüdruku elu tavalise lapse eluna: see laps tahab saada pioneeriks ja rõõmustab käikude üle sugulaste sünnipäevale ja Tallinnasse. Seda elu saadab aga poliitilise olukorra needus, mis tuletab end plika vaibumatust optimismist hoolimata täiskasvanute kaudu, eriti ema puudumise tõttu ikka ja jälle meelde. Filmis põimuvadki psühholoogiliselt pingestatud hetked lapse rõõmudega, andes sellele rütmi, kus aeglased ja mõtlikud stseenid vahelduvad laulu, vabastava jooksu või kihutamisega. Tempo ja meeleolu pidevat teisenemist toetab veelgi Tõnu Kõrvitsa suurepärane muusika.

Suuresti tänu Tambet Tuisu ületamatule osatäitmisele Leelo isa Feliksina (see toetab filmi psühholoogilist veenvust nagu ilmatala) avaneb meile ka sõjajärgse aja täiskasvanute jõuetus, mis on jätnud jälje paljude perekondade ellu, hoolimata sellest, kas repressioonid neid otseselt puudutasid või mitte. Mida öelda tütrele, kes ootab ema vabanemist ja usub, et ema ei tule, kuna ta ei ole olnud piisavalt hea laps? Tungla loo juhtmotiivile on filmitegijad truuks jäänud. Kust leida vastus tema küsimustele? Minu meelest on filmi üks liigutavamaid stseene Leelo ja tema isa vestlus pärast seda, kui on selgunud, et ema ei jõua tagasi ka Leelo esimeseks koolipäevaks. Isa peab tütrele ütlema, et tema – lapse ainuke tugi, kellest ilmajäämist Leelo kõige rohkem kardab – ei oska vastata, et hoolimata iga lapse lootusest, et isa tõmbab kübarast võluväel välja need asjad, mida laps parajasti kõige rohkem igatseb, ei saa ta tema heaks midagi teha. Nagu ütles üks minu väikestest katsevaatajatest: nad oleksid võinud Leelole vähemalt kohe öelda, et ema ei saa tulla.

Paljud viimase kümnendi eesti ajaloofilmid näivad olevat suunatud pigem rahvusvahelisele kui siinsele publikule. On püütud rääkida Eesti ajaloost neile, kes selle kohta suuremat ei tea, kuid „Seltsimees lapse“ tegijad on näinud vaeva ja põiminud muusikalise kujunduse ja kunstnikutöö kaudu filmi palju nõukogudeaegsetele põlvkondadele tuttavaid olustikudetaile, olgu need laulud, mänguasjad, suhkruleivad või Kolme Karu komm. Vähem veenavad mälukultuuri stambid, nagu viited valge laeva ootamisele või ohvitseriprouade kombineedele. Mõjusad on looduskaadrid ja iseloomulikud võttepaigad – mõisakool oma staadioni ja alleega, põlispuud, jõesild ja Tallinna vanalinn –, mis visandavad ka välismaisele vaatajale Leelo tervikliku maailma, Eesti inimesele pakuvad aga eriti suurt äratundmis- ja samastumisrõõmu.

„Seltsimees lapsest“ ei tasu otsida eksperimentaalsust. See on äärmiselt nüansitundlik ja liigutav katse jutustada sõjajärgsete repressioonide lugu koguperefilmina, mida saab rahulikult näidata ka lastele. Lai sihtgrupp on määranud ära ka teose kui mitte õnneliku, siis ikkagi lõpetatud lõpu, mis oleks võinud filmi loogikast lähtuvalt ka lahtiseks jääda, kuigi, nooremal vaatajal on seda nii karmi loo puhul kindlasti vaja. Leelo Tungla väga isiklikule loole truuksjäämise tõttu on see tunnistus veelgi väärtuslikum, kuna jõuab palju suurema vaatajahulgani. Raamatud nii suure auditooriumini tänapäeval vaevalt iialgi küündivad. Teades, kui suur janu on ajalooõpetajail iga visuaalse kujutuse järele, mis aitaks rääkida tänapäeva noortele tõsistest ajaloosündmustest, on mul hea meel, et Siimets ja tema abilised on teinud tervikliku ja väljapeetud filmi, mis ületab intelligentsuse ja tundlikkuse poolest kõik senised eesti XX sajandi vägivaldsest ajaloost rääkivad filmid.

Moonika Siimets ja tema abilised on teinud tervikliku ja väljapeetud filmi, mis ületab intelligentsuse ja tundlikkuse poolest kõik senised eesti XX sajandi vägivaldsest ajaloost rääkivad filmid.

Kaader filmist

1 Leelo Tungal, Seltsimees laps ja suured inimesed. Tänapäev, 2008; Leelo Tungal, Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed. Tänapäev, 2009.

2 Viivi Luik, Seitsmes rahukevad. Eesti Raamat, 1985.

3 „Tõrjutud mälestused“, Imbi Paju, 2005; Ene Mihkelson, Ahasveeruse uni. Tuum, 2001; Ene Mihkelson, Katkuhaud. Varrak, 2007; „Risttuules“, Martti Helde, 2014; „Tühi ruum“, Ülo Pikkov, 2016.

4 Leelo Tungal, Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa. Tänapäev, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming