Lävepakuküsitlus. Filmiaasta kokkuvõte.

MICHAEL PATTISON

Filipiini režissöör Lav Diaz Locarno festivali peapreemia Kuldse Leopardiga.

Filipiini režissöör Lav Diaz Locarno festivali peapreemia Kuldse Leopardiga.

themovingarts.com

Veneetsia filmifestivalil taastus sel aastal paratamatuse trööstiv õhkkond, kui Roy Anderssoni filmile „Tuvi istus oksal ja mõtles elu mõttest” („En duva satt på en gren och funderade på tillvaron”, 2014) sai sealse suurima tunnustuse, parima filmi Kuldlõvi osaliseks. Aasta varem oli võitjaks kuulutatud huvitav, ent üsna funktsionaalne dokk ühest Rooma ringteest „Sacro GRA” (Gianfranco Rosi, 2013), mis kadus orbiidilt kiiremini, kui ta sinna jõudnud oli. Filmil õnnestus tihedas rebimises alistada sellised aukartust äratavad vastased nagu Tsai Ming-liangi erakordne teos „Hulkuvad koerad” („Jiao you”, 2013). Žürii otsus mitte üksnes ei üllatunud sügavalt, vaid oli ka lootusetult juhm.

Sel aastal jäi Veneetsia filmifestivali toimumispaik Lido saar šokkidest raputamata. Tuleb küll öelda, et Anderssoni kõrval räägiti tegelikult veel vaid ühest filmist, Mehhiko režissööri Alejandro González Iñarritu esimesest päris ingliskeelsest „Lindmehest” („Birdman”, 2014). Sisulist vahet pole, kas Kuldlõvi läinuks Iñarritule või Anderssonile. Selge on see, et autorifilm on raevukalt tagasi. Anderssoni seitsmeaastase pausi järel tehtud filmile ladus vundamendi Nuri Bilge Ceylani „Talveuni” („Kis uykusu”, 2014), millele kihlveokontorid ennustasid Cannes’i Kuldset Palmioksa festivali algusest saati. Ei tundunud hetkekski, et nad võiksid eksida, ja ei eksinudki.

Ceylan on ehk meie sajandi suur auteur. Tema kunstnikutee jälgimine intiim­sematest, enesekaemuslikest töödest peale nagu „Linn” („Kasaba”, 1998) ja „Maikuu pilved” („Mayis sikintisi”, 1999) kuni filmi „Ükskord Anatoolias” („Bir Zamanlar Anadolu’da”, 2011) laiali laotuva keerukuseni ja nüüd selle silmapilkse filmikunsti verstapostini on igati ära tasunud.

Nüüd taas oma naise Ebruga koos käsikirju kirjutav Ceylan on praegustest režissööridest ehk ainus, kes kannatab välja võrdluse eilse päeva arthouse-raskekahurväega, kuid kes sunnib ühtlasi nii endale kui oma kaasaegsetele peale uue kunstilise taseme. Kuigi „Talveunes” ei puudu ka heietavad episoodid, panevad vahepealsed valgustuslikud stseenid filmi tõeliselt särama, eriti siis, kui ülbele ja snoobist peategelasele heidab lõpuks kinda tema kaua kannatanud naine, keda Melisa Sözen mängib rabava soojuse ja tundlikkusega.

Ceylani ja Anderssoni tunnustamise vahepeal andis Locarno filmifestival augustis oma kõrgeima autasu filmile „Sellest, mis on enne” („Mula sa kung ano ang noon”, 2014), mille autor, filipiini filmitegija Lav Diaz on korduvalt kinnitanud, et ta on loovestja ega tee filme rahvale mõeldes. Diaze linastusel lõpuniistumisest on saanud omamoodi auasi: tema viimane saavutus kestab viis ja pool tundi ning teemaks on ühiskondlik olukord, mis viis 1972. aastal Filipiinidel sõjaseisukorrani. Seega on see film haavamatu: ebatavalist pikkust või hanguvat tempot kritiseerides piirad loominguvabadust, ajaloolise trauma järjekindlalt huumorivaba tõlgendamise aadressil lendu lastud kriitikanooltega liigitatakse sind kusagile poliitiliselt tundetu ja kapirassisti vahele.

Mida me siis sellisele filmile auhinda andes täpselt silmas peame? Põhjuseks ei saa ju ometi olla selle märgatav ja isegi tahtlik amatöörlikkus – mida vähem sellest rääkida, seda parem. Tekib kahtlus, et tegemist on hoopis meie endi euro­tsentristliku vajadusega tunnustada ja mõista meie enda omast erinevat ajalugu ja tragöödiat, hoolimata sellest, milline on tegelikult film ise.

Sellist õlalepatsutavat suhtumist lihtsalt üleolevaks nimetada oleks liigne tagasihoidlikkus. Diaz jääb seejuures rõõmsalt levitamata ja helgelt turundamata: talle annab igavene vangistatus Euroopa filmifestivalide verepilastuslikku nõiaringi üksnes kinnituse sellest, kui järeleandmatult kurjad on suured filmistuudiod. Samal ajal kinnitab kriitikute kiidukoor ja Maailma Filmikunsti Päästjaks tituleerimine ka seda … kui järeleandmatult kurjad on suured filmistuudiod. Võidavad kõik. Festivali­areenist saab intelligentide-lõuasügajate turvasadam nende auks, kes on totalitaarse kapitalismi tingimustes oma elu kaotanud. Pole keeruline näha, et Filipiinide tragöödia kujutamisel võib Euroopa keskklassi intelligentide seas lööki olla.

Kuna Diaz on varases nooruses töötanud kommertskino vallas oma kodumaal, on tal ilmselt põhjust ja taipu stuudiote sekkumisest hoiduda. Sellest hoolimata tahaks küsida, kas keegi tõesti ei taipa, et raske töö – ehk tõeline radikaalsus – seisneb ühiskonnale ja selle kõikvõimalikele eelarvamustele väljakutse esitamises mitte üksnes ise­endale seatud mugavate piirangute seest, vaid süsteemi enda müüride vahelt? Ehk teisiti öeldes: mis siis poliitiliselt võttes ikka niiväga kaalul on, kui vaatajaskond – eeldusel, et see on olemas või et seda soovitakse – koosneb pääsmatult väikekodanlikest vabakutselistest arvamusliidritest, kes teenivad oma igapäevast leiba lõputu enesepromo ja tallalakkujalike kompromissidega kurnatud ja mädanenud süsteemiga?

Sõltumatust filmikunstist rääkimine manab loomulikult silme ette kellegi sellise nagu Richard Linklater, kelle „Poisipõlv” („Boyhood”, 2014), mis esilinastus „Sundance’i” filmifestivalil kauges minevikus jaanuaris, korjab praegu kokku kõikvõimalikke aasta parima filmi auhindu mainekatelt kriitikute ühendustelt. Erinevalt sellistest nagu Diaz, on Linklater filmitegija, kes on valmis ja võimeline tegelema, töötama ja leppima stuudiosüsteemiga, et võidelda kätte positsioon, mis lubaks tal teha seda, mida ta soovib. Umbes nii, nagu on praktilise rahastusstrateegia sõnastanud samasuguste eesmärkidega Steven Soderbergh: üks film neile, üks mulle.

Oma varaste 90ndate loomingust saati, kuhu kuuluvad sellised filmid nagu „Looder” („Slacker”, 1991) ja „Hämmeldunud ja segaduses” („Dazed and Confused”, 1993), on Linklater seadnud küsimuse alla kõik arvamused sellest, mida tähendab olla sõltumatu filmitegija tänapäeva Ameerikas. „Poisipõlv” on nagu ta „Enne …”-triloogia (1995–2013) eksperimenteerimise ja kommertskaalutluste võluv segu. See on film kõigile ja igaühele: maksujõulisele vaatajaskonnale ja neile maitsekujundajatele ja kriitikute eesrindele, kes vaatasid filmi tasuta kas mõnel pressi- või festivalilinastusel. See on meie ajastu film. Aga mis siis, kui meie ajastu on juurteni mäda?

„Poisipõlve” kriitikat pole võimalik lugeda ilma selleta, et tehtaks juttu filmi tootmisajaloost, mis on võrdeline selle kontseptsiooniga: filmi valmimine võttis 12 aastat aega, sest Linklater soovis näidata seda, kuidas peategelane kasvab vaatajate silme all ilma filmitrikkide, grimmi ja valeninadeta. „Poisipõlv” kujutab autentselt suurekssaamist ja eelkõige teismeiga, surudes 12aasta pikkuse jutustuse kolme filmitundi. Sellel on ühtaegu olemas kõik ja mitte midagi, mille eest on ta ka kiita saanud: suhteliselt (ja võib-olla isegi värskendavalt) sündmustevaene käsikiri, valge meeskangelane, uudishimu elu vastu, mida võivad kogeda teatud Ameerika ühiskonnakihid – ja ei esitata nii palju küsimusi, et filmi oleks liiga raske vaadata. See pole väga poliitiline film.

Kõik see tähendab seda, et „Poisipõlv” on omaenda kontseptsiooni vang, mis ei saavuta midagi märkimisväärset. See on liiga ametis oma muutujate piiramisega selleks, et näidata filmi keskmes nooruki üleskasvamist: ta läheb kooli, ta näeb oma helget ema üle saamas kahest vägivaldsest suhtest, tükikesest ebaõnnest ja isegi oma ühiskondlikust staatusest, ta tähistab oma esimest sünnipäeva täiskasvanuna, ta armub, ta läheb ülikooli. Kolm punkti. Lõpp.

Film on läbinisti meeldiv, kuid selle ühehäälne kiitus ütleb tegelikult rohkem nende kohta, kes sellele kiidusõnu ja auhindu jagavad, kui filmi enda kohta. Tõepoolest, kui vahetada ära suhtmäär kesk- ja töölisklassi, valgete ja mustade, nais- ja meessoost kriitikute vahel, nende vahel, kellele järjepidevalt alatasustatud elukutse ei ole elustiil ja kes ei saa endale isegi kinopiletit lubada, võib film äkitselt muutuda palju vähem tüüpiliseks noorukiea näiteks, nagu väitma on kiputud.

Igal juhul näitab Linklater siin vähemalt huvi üles selle vastu, mis tunne võib olla tänapäeva maailmas üles kasvada. Kuna film hõlmab nii palju aastaid, ei ole võimalik vältida vähemalt mõningaid jälgi millestki rahvusliku identiteedikriisi laadsest – teistkordne mõistmine võib ehk tulla alles pärast tiitreid. „Poisipõlve” autasustati kohe pärast seda, kui vandekohtunikud võtsid vastu otsuse mitte süüdistada valgeid politseinikke Michael Browni ja Eric Garnerit kahe omavahel mitte seotud musta mehe tapmises. Üks asi, mille puudumine on „Poisipõlves” üsna silmatorkav, on rassiküsimus, rääkimata Obama valitsusajal toimuvatest laiematest rünnakutest demokraatlike õiguste ning üldisemalt tavaliste töölisklassi inimeste pihta.

See ei tähenda mitte seda, et nõuaksin Linklaterilt filmi ümbertegemist või isegi järelemõtlemist, millest tema armastatud projekt tegelikult rääkima peaks, vaid küsimust, kas USAs (ja ülejäänud maailmas) tehakse filme, kus julgetakse pilk heita sügavalt juurdunud eelarvamustele, mis on selles „rassismijärgses” ühiskonnas veel laialt levinud.

Kes üldse pöörab tegelikult tähelepanu peenematele üksikasjadele, institutsioonidele ja majandusele, millel on liiga kaua lastud põlistada rasket ebavõrdsust? New Yorgi ja Washingtoni melu viimastel päevadel peatanud liikumise Black Lives Matter protestide, Okupeeri-liikumise ja paljude Euroopas toimunud politseinike ja protestijate kokkupõrgete valguses tekib küsimus, millised filmitegijad on ajalooliste hetkedega nii kursis, et võivad selle kohta midagi öelda? Ameerika filmi „Selma” (2014), Ava DuVernay kirjelduse 1965. aasta tsiviilõiguste marsist Selmast Montgomerysse ajakohasus on kõike muud kui juhus. Tegelikult peaksime selle asemel, et kohelda seda filmi kui ebatavalist anomaaliat, hoopis küsima, miks hulbib see kui üksildane poi keset apaatia solgimerd?

Joe Swanbergi filmis „Häid jõule” („Happy Christmas”, 2014) võib leida midagi, mis meenutab humanistlikku empaatiat ja päevakajalist realismi. Tegemist on improvisatsioonilise ja vaikselt mõjusa tragikomöödiaga tekkivast ebatõenäolisest ning mitte just probleemivabast sidemest kahe vennanaise, filmitegija ning tema noorema venna abikaasa vahel. Viimane, Anna Kendrick ilmselt aasta parimas pearollis, jääb silma filmis, mis on täis märkimisväärselt sümpaatseid tegelasi ja peeneid osatäitmisi. Seda tüüpi vaatleva narratiivi kohta on nii mõndagi head öelda. Kuid kui ent filmist vigu otsida, siis paistab filmi „Häid jõule” režissöör olevat arvamusel, et lihtsalt sündmuste esitamine on kommentaar iseeneses. Selles mõttes meenutab see mõne aasta eest üllitatud samamoodi haaravat Mike Leigh’ filmi „Veel üks aasta” („Another Year”, 2010).

Leigh’ enda viimane draama „Härra Turner” („Mr. Turner”, 2014) on ajastufilm, seostudes seega režissööri eelmiste kassahittidega „Läbisegi” („Topsy Turvy”, 1999) XIX sajandi ooperiheliloojatest Gilbertist ja Sullivanist ja „Vera Drake” (2004) 1950. aastatel Londonis päriselt tegutsenud ebaseaduslikust aborditegijast. „Härra Turneri” peategelane on XIX sajandi inglise romantiline kunstnik, kes sai tuntuks Thamesi jõe kujutamisega kõigis tema värvides ja vormides. „Härra Turner” on parim siis, kui näidatakse kunstniku ebamugavust oma umbsete kolleegide tõttu. Timothy Spall kujutab nimitegelast oigavalt tõreda lihtsa rahvamehena ja film tõstab eriti esile kommertsialiseerunud ja erastatud kunstimaailma salakavala elitaarsuse.

Leigh’ vaevanõudvalt detailne ja värviküllase karakteriga film on erakordne nähtus: eluloofilm, mis tõstab oma peategelase au sisse, mängides ta ühtaegu väikseks ja näidates teda kui ühiskondlik-ajaloolise juhuse produkti – ja seda kaasahaarava järjepidevusega.

„Härra Turnerit” vaadates on võimalik tunda end Londoni tänavatel kõndiva mehena, kes võib maailma püüda ühte maalilisse hetkejäädvustusse.

See toob meid tagasi Roy Anderssoni juurde. 71aastane rootslane jätkab filmides „Laulud teiselt korruselt” („Sånger från andra våningen”, 2000) ja „Teie, kes te elate” („Du levande”, 2007) kasutatud absurdikeelt ka selles Kuldlõvi võitnud filmis ning on nimetanud nüüd ilma kahtluseta need kolm filmi inimeksistentsi triloogiaks. Järeldus paistab olevat see, et elu on ühtaegu ilus ja kurb: võib-olla kurb, kuna on ilus, ja võib-olla ilus, kuna on kurb. Ühes tüüpilises stseenis näeme rahalistes raskustes müügimeest kuulamas melanhoolset laulu, kus räägitakse oma vanemate kohtamisest taevas, ning rääkimas pisarsilmil, kuidas ta ilmselt surma mõistest haaratuna ei suuda teha muud kui seda laulu edasi kuulata.

Trikimehena pigem vaimutseja kui silmade avaja, pigem kaval kui läbimõeldult tegutsev Andersson armastab asju kõrvutada tõenäoliselt selleks, et inimesed nendevahelise seose üle arutlema panna.

Üks selline kõrvutamine leiab aset filmi lõpus, kui Briti impeeriumi sõdurid veavad aheldatud Aafrika orjade rida suurde vasest keedupotti, mille järel näeme sõna „Boliden”. Kuigi see kaubamärk võis paljudel mitte-skandinaavlastel silme eest mööda libiseda, on Boliden tegelikult Rootsi kaevandus- ja metallurgiaettevõtte, mis müüs 1980ndatel 20 000 tonni mürgiseid jäätmeid tuntud Tšiili kompaniile. 2013. aasta septembris, aasta enne Anderssoni võitu Veneetsias, esitasid Bolideni vastu kaebuse umbes 700 tšiillast, kelle elu olid jäätmed katastroofiliselt mõjutanud.

Kibeda huumoriga seos: kunagise imperialismi õudused ja tänapäeva suurkonglomeraatide ebakompetentsus. Kuid mis sellest? Andersson esitab seose, kuid ei tee sellega absoluutselt mitte midagi. See tähendab, ta teeb kogu lihtsa töö ja mitte grammigi rasket. Mis saab tšiillastest, töötajatest, kes rabavad praegu Bolideni heaks, aheldatud orjadest, keda veetakse hiiglaslikku vasest keedupotti? Ja mis saab nendest teistest mustadest meestest, Eric Garneritest ja Michael Brownidest, kelle mõrvad on seadusega õigustatud riigis, mis tahab kindlustada oma agressiivseid välishuve üha enam militariseeruva politseiväega ja „tulista kohe, ei mingeid süüdistusi pärast” strateegiaga?

Kas filmikunstist on üldse võimalik vastuseid saada või nõuame sellelt liiga palju? Kui nõustutakse viimasega, on parem põgeneda enne, kui on hilja. Kõik see tõstatab kaks küsimust: kas sa tuled ka ja kus on väljapääs?

Tõlkinud Kadri Klaup

Ana Duvernay film „Selma” räägib 1965. aasta marssidest Selmast Montgomerysse, mida loetakse Ameerika inimõiguste arengus murranguliseks sündmuseks.  „Selma” kandideerib ka parima filmi Kuldgloobusele ning nomineeritakse tõenäoliselt ka Oscaritele.

Ana Duvernay film „Selma” räägib 1965. aasta marssidest Selmast Montgomerysse, mida loetakse Ameerika inimõiguste arengus murranguliseks sündmuseks.
„Selma” kandideerib ka parima filmi Kuldgloobusele ning nomineeritakse tõenäoliselt ka Oscaritele.

Kaader filmist

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming