Leige geopeitus

Peep Pedmanson

Tegelik kurjajuurikas on võrsunud hoopis Vatikani enese sõnniku seest ning oma mõrvarlikud intriigid on ta lihtsalt illuminaatide kraesse lavastanud.        Mängufilm „Inglid ja deemonid” („Angels and Demons”, USA 2009, 138 min), Dan Browni samanimelise romaani ainetel. Režissöör Ron Howard. Osades Tom Hanks, Ewan McGregor, Avelet Zurer, Stellan Skarsgard, Armin Müller-Stahl jt. Linastub Tallinnas, Tartus ja Narvas.  Raamatut pole ma lugenud. Lihtsalt liiga paks teine ehku peale kättevõtmiseks. Sestap räägin filmist per se. Kuigi ka film on muidugi priiskavalt pikk. Olles sellestki suures osas sibamine, sebimine ja võidukihutamine, kus Tom Hanks püüab jõuda kuhugi, kus pahad hakkavad toime panema järjekordset kuritegu. Aga kuna see võidujooks sisuliselt kaasa  ei haara (ehkki ärevust peaksid vahest tekitama valjult välja hüütavad minutid), siis üritab Ron Howard montaažiga imet teha, nii et auto kihutab tihti võidu omaenda poritiivaga ja suunatuli katsub neist mitte maha jääda. Ja kuna Rooma pole preeria, siis on eriline rõhk pööramistel ja käänamistel ja sellega kaasneval kummivilinal. Tõesti põnev.

Ja, ausõna, kõik see sooritub ajal, mil vaatajal pole sooja ega külma ei Hanksist, ei temaga kaasas sahmerdavast  tibinast, ei neljast kidnäpatud kardinalist ega antimateeriaga ähvardatavast Vatikanist. Õieti polegi kuni lõpuni selge, kas ja kus on see keegi, kelle lugu meile näidatakse, või mida me ka ise näha tahta oskaksime. Kõik üks leige ühepajaleem. Et kõik kokku meenutab maailmas populaarset geopeituse-nimelist linnarallit, vahvate legendide ja aardeotsimisega, siis loodetavasti oli põnev vähemalt asjaosalistel endil.       

Õndsad, aga vaimust vaesed?

Kihutada on aga Hanksil sellepärast vaja, et Vatikan on tema kehastatava salasümboolika asjatundja appi kutsunud. Ja Vatikan on seda teinud selle pärast, et äsja on surnud paavst ja illuminaadid on varastanud Suurest Hadronipõrgutist ühe antiaine vidina, millega tahavad Vatikani koos sinna kogunenud kardinalidega vastu taevast põmmutada. Kujund ise on muidugi tubli. Vähesed teavad, mis asja Hadronipõrgutis tegelikult aetakse, aga reklaamtekstide järgi on sellesse rajatisse kvintesseeritud kogu inimkonna senine teaduspotentsiaal ja vaat et tükike tulevikkugi. Nii et kust mujalt kui siit sobiks hingevihkajatel võtta vidin, millega  sooritada lõplik seljavõit vana vaenlase, Vatikani üle. Õnneks on olemas Hanks, kes Ameerikast kohale lendab, ja kurikavalale plaanile jala ette paneb. Paradoks on aga selles, et kohalik katoliikluse ajutrust ise samal ajal ei saa justkui üldse midagi aru. Filmis ei tea Vatikani totuke pererahvas isegi seda, et neil mingite illuminaatide näol mingisugune ajalooline vaenlane olevat, või et lisaks suitsetamisele ja moblaga  matustel vatramisele on maailmas ka asju, millel sügavam ja varjatum tähendus. Aga nagu öeldud, elab Ameerikas mees, kes tuleb ja teab ja teeb. Murrab kas või läbi läbimurdmiskindla klaasi, sest isegi viimast, näe, ei osata Vatikanis korralikult teha. Ja keegi ei küsi, kuidas see institutsioon sellisena on suutnud paar tuhat aastat maailmas ruulida või kuidas illuminaadid kangest tahtmisest hoolimata sellistest jagu ei ole saanud.  Nagu kombeks, sehkendab ka üks tibin Bondiga, vabandust, Hanksiga kaasas, rolli järgi on ta illuminaatide poolt Hadronipõrgutis tapetud teadlase tütar. Võiks arvata, et temast on asja vähemalt siis, kui lõpuks tiksuma pandud antimateeria-vidinani jõutakse, aga looda sa. Sealgi jääb ta jänni, ehkki vidin ise pole enamat palju nähtud aegsütikuga pommist. Mida ta üldse filmis tegi, jäi mul teadmata. Saati ka see loogika, et labakäesuuruse põletushaava  rindu saanud tegelane müttab juba kümne minuti pärast ringi nagu mees muiste. 

Hirmul olid suured silmad? 

Asjakohane 180kraadine pööre ja tõelise süüdlase paljastumine tuleb lõpus, aga samuti väga lõdva randmega. Hanksile nimelt tuleb lihtsalt niisama sõrmenipsust pähe, et vaataks ehk paavsti ruumide videosalvestust – asi, millest muud krimilood tavaliselt algavad. Tähtsam siiski kui dramaturgiline lõtvus, on pöörde kontseptuaalne tähendus: nimelt saame nüüd teada, et noid siiani kahtlustatavaid illuminaate polegi olemas. Või igatahes pole nad  kurjad. Või vähemalt ei hau nad Vatikani vastu miskit fataalset. Oh ei, tegelik kurjajuurikas on võrsunud hoopis Vatikani enese sõnniku seest ning oma mõrvarlikud intriigid on ta lihtsalt illuminaatide kraesse lavastanud. Vaat sellised petised siis sebivad paavstinduse peakorteris ringi! Aga illukad on süütud timurlased, kes korjavad vanapaberit ja aitavad vanureid üle tee. Niisugune peaks siis olema filmi lõpetav sõnum. Ja naerukoht. Või siis on nad väga osavalt Vatikanisse infiltreerunud hoopis? Enam ei ole naeru koht. Või on sügavam sõnum, nagu selliste filmide puhul ikka, hoopis see, et tegelikult on maailm tore paik: siin on ainult üks individuaalne kuri, ja temast saab jagu üks individuaalne hea. Ja rahvas magagu avasilmi edasi, sest valitsus on kindlates kätes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming