Libahundi uus tulemine

Olev Remsu

Tegelikult on eesti külades alati olnud mõni väljakutsuv meestemagataja, kellele külapoisid on oma süütuse kaotanud, kes on põlanud kiriku ja ümbruskonna silmakirjalikkust. Mäeotsa-Kauksi „Taarka” Taarkat (Siiri Sisask) võib võrrelda Kitzbergi-Laiuse „Libahundi” Tiinaga. KAADER FILMIS

Regionaalkeelseid filme on ennegi tehtud, neist kõige kuulsam on ehk Federico Fellini draamakomöödia, ansambli-, ajastu- ja coming-of-age-film „Amarcord” (1973), mille pealkirigi on juba murdeline, Romagna dialektis „mäletan”. Fellinil oli oma sügav põhjus. Teatavasti jutustab see autobiograafiline teos Mussolini-ajast (ja Fellini puberteedipõlvest). Mussolini nagu kõik diktaatorid ja autoritaarsed juhid põlgas murdeid, nägi neis mingit opositsiooni ja isepäisust nõutud rahvusühtsuse vastu.

 

Tung seto tsitadelli

Maailma esimesel setokeelsel filmil, kah murdelise pealkirjaga „Taarkal” (setokeelne õigeusu naisenimi Darja; 2008), mida annab žanreerida coming-of-age-, eluloo-, ajaloo- ja kunstnikufilmiks (kahjuks mitte ajastufilmiks), niisugust sügavat põhjust ei ole. Fellini oli ise pärit Romagnast, „Taarka” tegijate hulgas kuuldavasti ainsatki pesuehtsat setot ei ole.

Seto aspektist vaadatuna on „Taarkat” teinud mõtsikud (nii tituleerivad setod eestlasi) ja võrokesed, mis ekspluateerib setomüüti ning nõnda meenutab „Taarka” pigem Tööpunalipu ordeniga filmistuudio Lenfilm vennalikku abi ENSV kinematograafia rajamisel ja maailma kõige progressiivsema loomemeetodi, sotsialistliku realismi importimisel läinud sajandi neljakümnendate aastate lõpus, mõneti isegi toonaseid nn kunstilisi filme nagu „Elu tsitadellis”, „Kaptenid”, „Valgus koordis” ja mis need kõik olid.

Mida siis hakkab tegema väljastpoolt tulija?

Hakkab õlale patsutama, tublid poisid, ärge kartke, ega me teie üle ei naera. Hakkab näitama folkloori, etnograafiat-antropoloogiat, rahvarõivaid ja rahvalaule rahvuslikkuse pähe. Kõike seda võib leida nii „Taarkast” kui lenfilmlase Herbert Rappaporti toodangust Tallinnfilmi sildi all, kuid mitte „Amarcord’ist”.

„Taarkas” on folkloori demonstreerimine üsna tähtsal kohal ja mõnes mõttes lõikab see automaatselt ära sideme tõelise regionaalsusega (rahvuslikkusega).

Vaadake, me oleme setode suured sõbrad, vaadake, me austame setosid, näitame, kuidas nad laulavad-tantsivad, milliseid kenasid rõivaid nad kannavad – niisugune on selle filmi üks autoritõdesid.

Sõbrad on head asjad, ent ikkagi on sõber kaugemal kui särk ihul või süda kehas. Aga ehk on kuulutuse „maailma esimene setokeelne film” sisse pandud annus eneseirooniat?

Siis oleks kõik okei.

Ometi võib eelinformatsioonist edasi lugeda, et esimene setokeelne film tahab tavalisele vaatajale anda edasi seto pärimuse, ajaloo ja kultuuri. Kui seda kõike on tõsiselt mõeldud, siis on küll pahasti, niisugused asjad pole üldse ühe mängufilmi ülesanne.

Reklaam vastab kahjuks tõele, seda tõestab film ekraanil.

 

Elulugu on kehv lugu

Mängufilm „Taarka” põhineb Kauksi Ülle samanimelisel näidendil, mõlemad omakorda Setomaal Hilana külas elanud rahvalauliku Taarka elul.

Elulugu on kehv lugu, sest elulooepisoodid pole harilikult seotud põhjuse-tagajärje ahelaga, elulooepisoode, kui need on kronoloogiselt esitatud, ei saa tavaliselt vastandada reana tees-antitees-süntees. Aga nii üht kui teist nõuab aristoteleslik-hegellik (et mitte öelda hollywoodlik) draamatehnika, millega on publikut võlutud juba rohkem kui kaks tuhat aastat.

Ometi eluloofilme tehakse (väga palju Hollywoodiski), tehakse ainult neist õnnelikest-õnnetutest inimestest, kelle elu vastandub nn normaalelule, enamasti selle vastandamisega liialdatakse (et lõdva süžeega või koguni süžeetu lugu oleks ikkagi veidikenegi dramaturgiline), tihti vallutavad need teosed ikkagi publiku meeled (hoolimata süžeetusest) ning vahel on nendega rahul esteedidki.

Miks? Sellepärast, et eluloofilm või sellena pakutud teos on juba puht printsiibilt, avansina usaldusväärne, sellest õhkub (peaks õhkuma) tõesust, mis ei tähenda sugugi, et kellegi elu tuleks jäljendada üks ühele. Võime koguni öelda: mida rohkem elu ja tõtt, seda vähem klassikalist dramaturgiat, mida rohkem sidusat lugu, seda vähem tõelist usaldusväärsust, seda enam aga petuusaldusväärsust, mida igatseb kultuuristatud (rikutud või tark?) vaataja.

Kui on võtta Hilana Taarka viimse piirini vapustav elu, siis oleks selle näidendiks-filmiks tegemata jätmine olnud lausa kuritegu.

Taarka on meie Mozart või van Gogh, täpsemini Tuhkatriinu, kes aga pole keegi muu kui plikasoost Jeesus. Tuhkatriinu lool on üks suur puudus: Tuhkatriinu saab ülekohtu eest kannatamise eest priskelt tasutud juba eluajal, saab mehele ja tohutult nodi. Taarka ja Jeesuse lool sellist viga ei ole, nemad tõusevad taevasse pärast surma, nemad saavad ainult kuulsaks, nende taskud jäävad suureliselt tühjaks. Jeesus tõuseb üsna peatselt pärast ristilöömist, ja selles mõttes on Taarka veelgi „kõvem tegija” kui Jeesus, tema loorberid saabuvad rohkem kui pool sajandit pärast surma.

„Taarka” süžees on nähtud lookonstruktsiooni nõrkust või lausa puudumist, seda on filmile ette heidetud.

 

Mis on klassikaline, arenev lugu?

Selle nähtuse on sünnitanud ainult üks, antiikkreeka kultuur. Tõsi, praeguseks on see mall levinud üle maailma, viimased kolmveerand sajandit on see käinud peamiselt Hollywoodi fantaasiavabriku kaudu.

Uku Masing peab arengulugu tervenisti võltsiks ja suureks väljamõeldiseks ning süüdistab niisugust põhja ei rohkemas ega vähemas kui rassismis. Hellase müütidest pärit arengulugu olevat üksnes indoeuroopalik nähtus ja rassism seisneb selles, et see on teised tektoonikavõimalused kõrvale tõrjunud, need primitiivseks, lausa kirjaoskamatuks kuulutanud (vt „Üldine usundilugu” ja „Taevapõdra rahvaste meelest ehk boreaalsest hoiakust”).

Nüüdseks on kõik pea peale pööratud, elus üliharva (või üldse mitte) ette tulevat arengulugu võetakse tõe pähe, arenguta (süžeeta) lugu ei taheta suurt näha, kuulda ega lugeda. Ja kahtlemata pole selline uperpall juhtunud kogemata, ju on siin süüdi jututeoste tellija ehk vaataja-lugeja.

Nii „Taarka”, näidend ja film kui ka nende prototüüp sirguvad meile seto kultuurist, mida nii filmis kui näidendis vastandatakse veel linnastumisele. Võime öelda, et linnastuminegi algas Euroopas Hellasest, linnastuminegi on indoeurooplus, millest seto boreaalne asi võiks puhas olla!

Niisiis tõdegem, et mida vähem põhjust ja tagajärge, seda ehtsam, seda sügavam, seda setolikum oleks teos, koguni seda vähem rassistlikum!

Ainult et vaataja ootab (tavaliselt endale teadvustamatult) põhjust ja tagajärje, kui seda ei ole, siis lugu teda ei tõmba. Me võime pidada seda võõrast kultuurist rikutuseks, ent see ei aita.

Ja siinkohal oleks autorite ees avanenud kaks võimalust: esiteks tulla vaatajale vastu ja teiseks pöörata publiku süžeeihalusele täielikult selg.

„Taarkas” on peidus üks pööraselt hollywoodlikuks süžeestatav lugu, see, kuidas viinaviskaja naine kuiva seaduse maad Soomet külastab. Selles andnuks komponeerida nn suure kohtumise keeluseaduse eestvõitleja presidendiga, poleks üldse paha, kui lisaks setokommetega Taarkale rüüpaks otse pudelisuult haljast ka aristokraatlik riigijuht. Kogu setondus ja Taarka varasem elu pudeneks kõrvalepõigetena märkamatult loo käigus, president teeks näiteks ettevalmistusi Taarkaga kohtumiseks, konsulteeriks tegelasega, kelle prototüübiks oleks Armas Otto Väisänen (vanavarakorjaja Soomest, kes viiski tegelikult Taarka presidendi juurde). President võiks vaadata olgu ehedaid dokfilme setodest või lavastatud ja vanastatud episoode, arhiivmaterjalide kõrval ka fiktsioonmaterjale, libadokumentaale-müstifikatsioone, nn mockumentary’sid.

Vaat see oleks lugu, jutustatud skeemi järgi, mida vaataja ootaks!

Eespool ei toonud ma siiski „Amarcord’i” näiteks juhuslikult. Fellini on valinud novellilise jutustamisskeemi, mis koosnebki ainult kõrvalepõigetest: näeme mälupilte koolipõlvetükkidest, provintsilinna kinost, aurikust Rex jne. Näeme, et episoodide sees kehtib klassikaline dramaturgia, episoodide reastamisel mitte. Filmi „Taarka” loo viga on aga see, et on püütud lüüa kahte kärbest korraga: olla süžeeline ja samas mitte seda olla, mis on minu arvates võimatu. Taarka elu on valgustatud erinevatest ajapunktidest, kuid seda on tehtud kuidagi kammitsetult, ajahüppeid siia-sinna, edasi-tagasi oleks tulnud teha julgemini.

Kui juba läks paralleelide tõmbamiseks maailmakultuuriga, siis miks mitte seda edasi teha?

Minu meelest oleks „Taarka” lugu võinud olla täiesti süžeetu, umbes selline nagu Tarkovski „Peegel”, mäluassotsiatsioonide-peatükkide lähtepunktiks oleks võinud olla Taarka matus, kus viibis vaid käputäis inimesi. Me märkamegi peatükitamise kavatsust terendavas avaruses sirguva üksiku raagus puu juhtmotiivina sissetoomisel, kuid see nõu pole lõpuni välja peetud, ei märgi rütme ega uute novellide algust.

 

Pole karakteriseerimist

Taarka väljakutsuvale elule, tema revolutsioonilisele seksuaalmoraalile traditsioonilises külaühiskonnas on antud põhjendus, loo mõttes oleks see käivitav põhjus: joomahaige ja mängurist isa jättis piiga ilma kaasavarata, Taarka ei saanud tanu alla, kuna tal polnud mehekoju varandusealget kaasa tuua, ning nõnda naise mässumeel vist sündiski.

Tiitritest võib lugeda, et stsenaariumi kallal on ametis olnud kuus autorit ja põhimõtteliselt on kollektiivne kirjutamine õige talitusviis. Keegi on dialoogimeister, teisele sobib süžeestamine, kolmas oskab jälle juuspeenelt karaktereid viimistleda, inimeste ande laad erineb.

Selles töörühmas on kõige nõrgem lüli olnud tegelaste karakteriseerija. Õigupoolest on kõik tegelased kriipsujukud, kes lähtuvad ideest ja funktsioonist (nagu filmi „Elu tsitadellis” tegelasedki) ning mitte elust.

Just tegelaste nn inimestamise-individualiseerimise kaudu oleks tulnud filmi setondust lisada, mitte rahvatantsu vihtumisega. (Teeseldud etnograafia tekitab kõhedust, pealegi pole sel metafoorsust, see on teksti lisatud pseudodokumendina.) Õige, viimistletud tegelase puhul peaksid eristuma tahtmine ja vajadus, need võiksid vastanduda. „Taarka” tegelaste puhul me sellist eristamist ei näe, kui ehk mitte pidada Taarka vajaduseks korralikku meheleminekut, traditsioonilist pereema elu, mille aga Peeter Oja kehastatud mängurist isa oma ahnusega kihva keeras.

Muidugi riivab see Taarka suurust, tema mässumeelt. Taarka kui vaba, oma keha veretuksetele ja armastuse ihadele kuuletuv julge naine, kes ei suru maha oma vaiste ja tunge, taandub oludele kaotajaks; temast oleks võinud saada ju paras kodukana, kui poleks olnud antud käitavat põhjust.

Tegelikult on eesti külades alati olnud mõni väljakutsuv meestemagataja, kellele külapoisid on oma süütuse kaotanud, kes on põlanud kiriku ja ümbruskonna silmakirjalikkust. Nõnda on loodus asjad seadnud  ning pole siin midagi varjata. Niisiis, Taarkagi pole õhust sündinud, temasuguseid on reaalses elus ikka ja jälle olnud, tema detailne loomine oleks olnud tegelikkuse peegeldamine, mida on ju ikka ja jälle hinnatud.

Ent filmi-Taarka on detailiseerimata ja pealispindne, temas ei ole valu ega ehedust. Karakteri puudumise tõttu ei komponeeru tervikut ka neitsi-Taarkast (mängib Inga Salurand), põrgutükk-Taarkast (Siiri Sisask) ja eidetudi-Taarkast (Marje Metsur), kõik kolm kisuvad harali. Näitlejatel pole ju, millest kinni hoida!

Vanavarahuviliste naeruvääristamine on päris klišeelik. Seda nendin ma kui filmi dramaturgia analüüsija, ei astu siinkohal rahvaluuleteaduse ja nende konkreetsete esindajate (näiteks Anna Raudkatsi) kaitseks välja. Kõike võib pilgata, kuid seda tuleks teha originaalselt.

Mingis mõttes mängib värvikas operaatoritöö, filmi panoraamsus ja vaatelisus ning kaunis pildilisus, kurjalt kätte, see nagu rõhutab, et lugu jutustatakse „väljast”, et see ei sünni „seest” (näiteks Taarka hingest või keskmise seto vaatenurgast).

Lõpetuseks tõdegem, et alusmaterjal võimaldanuks Leida Laiuse „Libahundi” vurhvi tähtteost, mis jäi kahjuks sündimata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming