Libahunt, Püha Vaim ja hasartmängud ehk „Just filmil” auhinnatud

Margit Adorf

Möödunud pühapäeval, 25. novembril selgusid PÖFFi laste- ja noortefilmide alafestivali „Just film” võidutööd. Linateoseid hindas kolm žüriid: laste-, noorte- ja rahvusvaheline žürii. Parimaks lastefilmiks valiti Joram Lürseni „Väike libahunt Alfie”. Tegemist on verivärske Hollandi filmiga, mis esilinastub seal täna, Sirbi ilmumise päeval, 30. novembril. Seega ei oska ma praegu vahendada, kuidas hollandlased ise uue lastefilmi vastu võtavad. Mina käisin seda filmi vaatamas ja kinos oli mul kaasas sihtgrupi esindaja ehk kuueaastane eelkooliealine poiss. Saime valida seansi, kus filmile loeti tekst eesti keeles peale ja see oli väga hea, kuna päris festivali alguses oli PÖFFil subtiitritega probleeme. Pealegi ei oska nii väikesed lapsed veel subtiitreid lugeda ja samal ajal filmi jälgida. Saal oli rahvast täis, väga palju mudilasi, ja peab ütlema, et kõik vaatasid filmi eeskujulikult: ei nihverdatud liiga palju, naerdi küll ja küll, nutma ei hakanud keegi. Tundus, et lapsi see film köitis. Ma ei käi just tihti kinos lastefilme vaatamas, aga kui võrrelda viimase Lotte filmi esilinastusega möödunud aastal, siis Lotte publik oli palju kärarikkam. Nojah, võib-olla seal ei pidanud nii tasa olema, sest ei olnud vaja kuulata pealelugejat. Igatahes oli asi hästi korraldatud, kiidusõnad selle eest. Filmi ennast peaks arvustama väike vaataja, omalt poolt ütlen niipalju, et täiskasvanule oli huvitav vaadata, kuidas oli ekraanil lahendatud libahundi liikumine. Kuna hundiks muutus väike blond poiss, oli ka tema libahundi keha pigem nunnu valge kutsika kui koleda murdja moodi. Verejanu tuli siiski peale ka lastefilmi libahundil, kuid midagi väga hullu ei juhtunud. Tagasisidena ütles meie filmihuviline katsejänes, et tema kartis alguses (kuigi ta valis filmi ise reklaamiklippide põhjal välja), et hakkab hirmus, aga ei hakanud. Ja seda, et talle meeldis, kuidas jõulupeo ajal kardinasse hüpati ja kuidas naaber hundipüüdmise lõksu ise kinni jäi ja kuidas perekond laulis ja kuidas lõpuks kõik hästi läks. Ainult vanaisa, vana libahunt, oli natukene hirmus. Ja, noh, kui aus olla, siis täiskuud kardab ta nüüd pisut küll – et äkki võib ka ise libahundiks muutuda. Aga no mis sa teed ära, lapsel on vilgas fantaasia. Selles mõttes on niisuguste pisut hirmsal teemal lastefilmide väntamine riskantne, aga võib-olla kasvab tänasest saalitäiest libahundifilmi vaatajatest tulevane õudusfilme armastav publik.

Noortefilmide hulgast valis noortežürii parimaks samuti hollandi filmi, Meral Uslu „Näksibaari” („Snackbar”). Kahjuks pean ütlema, et seda filmi ma vaatama ei jõudnud, aga lühikokkuvõttena olgu öeldud, et peateemadeks on selles filmis Rotterdami kohalikus maroko kommuunis elavad noored ja nende türklasest usaldusisik, onkel Ali, kes viitsib ära kuulata noorte mured, annab nõu ja on karm, kui vaja, kuid sipleb ka ise raskustes: tal on nimelt hasartmängusõltuvus, mis ähvardab senisele elule kriipsu peale tõmmata.

Rahvusvaheline žürii koosseisus Dirk Hoyer, Raimo O. Niemi ja René Vilbre hindas parimaks Rebecca Thomase mängufilmi „Sädemelapsed” („Electrick Children”). See oli ka üks minu lemmikuid tänavuse festivali programmist väga sümpaatne, lihtne ja selge, kontrastidele üles ehitatud. 15aastane Rachel (Julia Garner), kes elab Utah’s mormoonide külas, kuulab elus esimest korda kassettmakist muusikat. See mõjub talle lausa elektriseerivalt. Mõni aeg hiljem avastab ta, et on rase, ning arvab, et Püha Vaim langes tema peale sellesama sinise kasseti kuulamise tagajärjel. See oli tüdruku jaoks keelatud tegu. Kuidas noor neitsi ikkagi käima peale sai, jääbki filmis saladuseks ning see pole õnneks filmi seisukohast ka oluline. Võib küll aimata, et ju külakese vaimne isa tüdrukule kärbsed pähe ajas, kuid see on siiski teisejärguline. Oluline on, et tüdruk otsustab pealesunnitud hädaabielule vastu hakata ning põgeneb kodust sihiga leida see, kes laulab kassetil. Ta satub mitmetesse seiklustesse ning filmis on ootamatuid keerdkäike, lausa jumalikku vahelesegamist, mida paadunud küüniline filmivaataja ehk ei oskagi ette aimata. Ja see on filmile suur pluss. Tore on vaadata ka seda, kuidas maailmast ära lõigatud „puhas hing” mõjub nii-öelda harilikele noortele, kes on samamoodi vanematega pahuksis, kuulavad muusikat, mida vanemad just heaks ei pruugi kiita, ning otsivad elus oma teed. „Sädemelapsed” on sümpaatne ja malbe mässufilm. Julia Garneri nimi jätke meelde: ta on alles oma karjääri alguses, kuid kõik märgid näitavad, et temast võib saada esimese klassi staar.

Omalt poolt tahan lisaks kahel eelmisel nädalal soovitatud filmidele nimetada veel üht, mis võiks täiskasvanud vaatajale ning iseäranis Sirbi lugejale huvi pakkuda. See on Bobcat Goldthwaiti „Jumal, õnnista Ameerikat” („God Bless America”). Komöödias, kus tegevustiku loogikale pole vaja suurt tähelepanu pöörata, ajavad asja magusaks pikantsed peategelased. See on karakterifilm, omamoodi pahupidi „Bonny & Clyde”, pea peale pööratud „Lolita” ja „Sündinud tapjaks” remiks. Mahlaseks teevad filmi teravad tihedad monoloogid, kus kritiseeritakse tänapäeva USA ühiskonda. Nalja saab nii labast kui peenekoelist, kuid esmajoones on see tõesti vaimukas (ja vaimustav) komöödia, mis annab lootust, et kõik pole veel kadunud, et USAs on veel kriitilist meelt ja eneseirooniat. Vaadake kindlasti, kui kuskil ette satub. Filme, mida mainida või millel pikemalt peatuda, oleks veelgi, kuid leheruum on kahjuks napp. Ühe pealkirja ütlen veel: norrakate „Eruta mind” („Få meg på, for faen”), režissööriks Jannicke Systad Jacobsen.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming