Lihakaupmehest litsini

Vaapo Vaher

Tänase vene kirjanduse jõletis Vladimir Sorokin kinnitas hiljuti oma kobav-tasase häälega, et kirjutab elu suurimat romaani pealkirjaga ?Romaan? ja see erineb tema senisest loomest pöördeliselt. Selles polevat ühtki roppust, elementaarsematki suguakti, kõnelemata oraalorgiaist või laibakeppimisest. Ometi tulevat raamat armastusest. Kas ta püsib ka edaspidi platoonilisuses, sõltuvat ta personaalsest  kirjanduslikust protsessist. Sorokin on ka tuntud filmistsenarist, selles spetsiifikas liigub ta vastupidist rada. Tema eelmised filmilood on olnud suhteliselt süütud, alles hiljutises Ilja Hr?anovski lavastatud filmis ?4? paiskub stsenaarium sorokinlikku patoloogiasse.

Sorokini integratsioon kinno algas Aleksandr Zeldovit?i filmiga ?Moskva?, milles peategelane abiellus korraga kahe õega. Filmis püüti tabada üheksakümnendate Moskva ühiskondlikku atmosfääri ja sotsiaalset lõhestatust. Film tuli esteetiline, kaunis, kuid külm, emotsionaalselt eemalseisev. Sorokini nimi tiitrites kihutas kinosaali karjakaupa uudistajaid, nii kirjaniku jüngreid kui ta vihkajaid. Film oli pettumus mõlemale poolele. Kus, kurat, on siin Sorokin?! Veel suuremaks löögiks sai Sorokini radikaalsetele fännidele ja võitlevaile vaenlastele Ivan Dõhhovit?i lavastatud ?Kopikas?, milles lendlesid küll juba üksikud sahvtised mat?id, kuid üldiselt jäi Sorokini tekst summutatult sordiini alla. Film tundus veelgi traditsioonilisem kui ?Moskva?. Tõsi, tegu oli küll nn madala ?anriga, kuid epateeringut ootavat publikut loo lihtsus ja liigutavus ei rahuldanud.

?Kopikaga? enam-vähem samal ajal alustas noor re?issöör Ilja Hr?anovski oma  debüütfilmi  ?4?, millele samuti oli stsenaariumi kirjutanud Sorokin. Kuid filmi valmimine takerdus finantsprobleemide rägastikku, vahetusid produtsendid ja näitlejad, kogu möll kestis ligi viis aastat ja alles tänavu saadi värgiga ühele poole. Filmi näidati Veneetsias kriitikuile ja nõnda jõudis pilt ka rahvusvahelisse teadvusse.

Selles linatöös on erksalt tajutav juba elukas-kirjanik Sorokini täisjõulist sekkumist. Film algab stseeniga baaris, kus kohtuvad juhuslikult lihakaupmees, klaverihäälestaja ning lits. Valetatakse vastamisi, nii et suu suitseb. Üks ütleb end olevat olulise persooni presidendi administratsioonist, teine suurustleb end geeniteadlaseks, litsike esineb ärinaise-mäned?erina. Edasi pakutakse vaatajale (iseäranis Lääne inimesele) aga kõike, mida üks ?konverteeritud stereotüüp? tänapäeva mülgastunud Venemaast ette näeb. Sitast külaelu, kus ebardlikud vanaeided kisklevad ja joovad jne. Sõnaga, selles fantasmagoorias segunevad haiglasliku rõõmuga sorokinlik õud ja kirg, naer ja nilbus. 

Muide, re?issöör Ilja Hr?anovski, nooruke (sünd 1975) nolginäoline prillitatud siivsa soenguga sell, on järjekordne nõukogude filmitegija võsu, ta isa Andrei (1939) on tuntud re?issöör. Kui papa käest päriti, et kuis ta suhtub poja rõvedasse sorokinlusse, vastas too, et mõistvalt. Sest praegune aeg provotseerivat kunstnikku küünilisusele. Ja huvitav olla jälgida poja esteetilist dünaamikat. Poeg ise on seletanud, et tahab filmiga näidata, kuis tegelikkus hävitab individuaalsust, muutes inimese ruineerunud lihakehaks. See aga, et need kolm tüüpi hubases baaris üksteisele valskusi serveerivad, olla inimlikult nii mõistetav. Kõik me tahame tänapäises keskkonnas olla või sekundiks keegi teine, võimsam, suurem, kaunim, jõukam, võimukam. Selle nimel pole pettus patt. Sorokinit nimetab Ilja oma lemmikkirjanikuks, iseäranis haarab teda Sorokini imeline võime nihestada ka kõige olmelisem situatsioon kuhugi väärastunud fantastikasse, ootamatule pinnale, kusjuures see üleminek on enamjaolt märkamatu, tajumatu, orgaaniline. Samas valdavat Sorokin fenomenaalselt ka kirjaniku tavaatribuutikat, s.o karakterit, dialoogi. Noore filmimehe vaimustus menukirjanikust pole ometi orjalikult alanduv, ta isiklik vahekord Sorokiniga olla keerukam kui enne, sest film hakkas tegemise aegu visklema omaenda võnkeid ja sellest kujunes sootuks muu kui üksnes geenius Sorokini teksti ekraniseering.

Sorokini reageering valmis filmile oli turritav: linal toimuvat jälgides tundnud ta end lastekirjanikuna. Võib-olla ta ongi seda? Roppused käivad ju nüüd lasteleksikasse, pornol ja muinasjutul pole vahet, ühed fantaasiad mõlemad, ja animatsioon on populaarseim filmi?anr maailmas ka tuhmiajuliste täiskasvanute seas. Infantiilsus paaritub seniilsusega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming