Lilleke keset pasamerd

Margit Adorf

Õpilane äratab õpetajas surnud kirjaniku, aga keskklass ei suuda päriselt ärgata. Mängufilm „Kodus” („In the House” / „Dans la maison”, Prantsusmaa 2012, 105 min), režissöör ja stsenarist François Ozon, operaator (Jérôme Alméras), produtsent Eric Altmayer. Osades Kristin Scott Thomas, Fabrice Luchini, Emmanuelle Seigner, Denis Ménochet jt. Linastub Tartus, Tallinnas ja Narvas. Nii nagu võilill kasvab läbi asfaldi, areneb „Kodus” piiluja armastus ja puhkeb õide tänu juhuslike möödakäijate uudishimulikule toetusele. Selline võiks olla François Ozoni uue filmi „Dans la maison” kokkuvõte. Eesti keelde on linateose pealkiri tõlgitud „Kodus”. Prantsuse keeles on „majas” ja „kodus” samakõlaline: la maison, dans la maison. Mõtlesin, miks tõlkija, kes oletatavasti on siiski ka filmi näinud ja tõlgib teksti selle sisust aru saades ja filmi mõistes, ei pannud pealkirjaks näiteks „Nende kodus” või „Koduigatsus” või minugipoolest kas või „Kodukäija”, ikka oleks täpsem kui „Kodus”. Aga noh, see selleks.

Matemaatiline kirg

Filmi peategelaseks on „lilleke keset pasamerd” ehk keskpärases koolis keskpärasest kehvemate seas teistest pea jagu vaimsete võimete poolest üle sarmikas noorhärra. Oo jaa, Claude Garcia Ernst Umhaueri kehastuses on ta tõeline südametemurdja, mitte mingi tuupurnohik. Ta jõuab kõike ja kõikjale – tõeline muinasjutuprints. Claude näiliselt justkui väänab aega, hoolimata sellest, et tal on vaja kodus abistada haiget isa ning kirjutada pikki kirjandeid, justkui järjeromaani. Tal on veel mahti põleda oma suuremas kires, tal on tahti piiluda koolikaaslase elu, läheneda muru kasvamise tempos ja kiskja ettevaatlikkusega klassivenna emale. Tal on indu imbuda teise perekonna ellu ja samal ajal manipuleerida oma kirjandusõpetajaga. Claude on tegelaskuju, kelle külma, nagu matemaatiliselt kaalutletud kire najal film koos püsib, ta on justkui peategelane, kuid ometi on just tema see, kes jääb vaatajale filmi jooksul kaugeks. Tema on see, kes jutustab lugu: kohati teeb ta seda realistlikult, kohati nii, et tekib kahtlus lennukas fantaasias. Claude on varikuju, vaataja ei saa suurt midagi teada temast endast, ta on algusest lõpuni lineaarne, ühene, sama. Kuid see pole puudus, see on ilmselt taotluslik. Claude on positsioonil, kus ta näeb kõiki, kuid keegi ei näe teda. Terane poiss viimasest reast.

Claude hakkab kirjutama kirjandeid oma õpetajale, kes on seda tööd teinud pikka aega ning hakanud järjest enam pettuma tänapäeva nooruses. Õpilased ei oska enam kirjutada, nad ei oska märgata oma ümbrust, neile on tähtsad ainult moblad ja telku, nagu ta oma naisele kurdab.

Loo liin

Kuid siis, nagu välk selgest taevast, tuleb klassis see salapärane kirjand. Õpetajahärra hakkab seda teksti oma naisele ette lugema ja nad satuvad mõlemad lugude lummusesse. Õpetaja osa mängib Fabriche Luchini, tema abikaasat Kristin Scott Thomas, kes moodustavad nauditava paari, esitavad usutavalt oma abielu rolli. Õpetaja ja tema abikaasa kooselu on filmis üks loo liin. Naisel on tööga probleeme, karjäär kipub lagunema, mees aga ei ilmuta selles suunas piisavalt huvi, viibib mõtetes üha enam õpilase Claude’i jutustatud loo kütkes ning lahkab ja planeerib selle teise perekonna elu, kelle majja Claude end kujutleb, kelle elu ta elada soovib. Õpetaja, kes on ise maha matnud oma ambitsioonid saada kirjanikuks, elab läbi Claude’i justkui uuesti oma nooruses, puhkeb taas millestki õhinasse. Claude lummab ka õpetaja abikaasat, ehk näeb temagi poisis omaenda meest noorena, ehk avab Claude tema silmad seisundi osas, kuhu kunagi alustatud kooselu on jõudnud. Naine otsustab, et see on surnud olukord.

Teatraalsed jõnksud

See keskklassi perekond (keskklassi rõhutatakse filmis pidevalt) on kohati kujutatud justkui kerge halvakspanuga, kuid ometi ihaldades, see on lihtsate inimeste lihtne elu, milles pole liiga suuri muresid, pigem on kõik keskmine ja mõnevõrra loid. Koduperenaisest naine on oma elust rammestunud, ta soovib muutusi, kuid ometi tõrjub neid, näiteks tunneb ta Claude’is ohtu. Naine arvab ainsana, et Claude on sissetungija, kellel pole kõige õilsamad kavatsused. Just selle vastupanu murdmine ja naise, kel nimeks Esther Artole (kehastab Emmanuelle Seigner) piiramine, on filmi keskpunktiks. Korraks vilksatab läbi ka kerge homoteema: perepoeg armub ise Claude’i ja annab talle kohmaka kiirustava suudluse, kuid see pole filmis nii oluline liin, et sellel pikemalt peatuda. See on kassi-hiire mäng, millele vaataja kassi jutustust kuulates kaasa elab.

Pinget jagub filmis algusest lõpuni, kuigi millegipärast on režissöör Ozon filmi lõpupoole sisse toonud võõrandamistaktika: alguses realistlikuna edasi antud pildikesed muutuvad teatraalseks, loo tegelased visatakse stoppkaadrisse, pillutakse lennukaid remarke, muudetakse käigu pealt stseeni. See teatraalsus oleks võinud minu maitse järgi olemata olla. Õnneks ei kärpinud see filmi võlu. Vahest on see nihestatus tingitud sellest, et originaalis on loo aluseks Juan Mayorga näidend „Poiss viimasest reast” („El chico de la última fila”).

Eraldi tahan selle filmi puhul välja tuua muusikalise kujunduse. See on klassikaliselt maitsekas ja muusikat on palju. Heliloojaks Philippe Rombi, kes on Ozoniga varemgi koostööd teinud („Bassein”).

Kindlasti on „Kodus” film, mida tasub pärast kinos vaatamist kodusele filmiriiulile soetada. Juhul kui see linateos meeldib, siis küllap nii, et tekib soov hiljem seda üle vaadata, ehk kõnetab see film ajas muutuva elukogemuse juures uuesti ja teisiti. Igatahes on see huvitav ja väärib tähelepanu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht