Linateos sooja õhu tootjate tööpaatosest

Veiko Märka

Telefilm „Umbkotid” (Kuukulgur Film OÜ , 2012, 65 min), stsenaristid ja režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk. Osades Rain Tolk, Andres Maimik, Katrin Pärn, Ragne Veensalu, Ott Sepp, Madis Kalmet, Jüri Aarma, Helina Risti jt. Esilinastus 11. I, teleesilinastus 19. I kell 20.35 Kanal 2. Teatavasti vajab nali eelkõige selle subjekti ehk naerja üleolekutunnet objektist ehk naerualusest. Samas ei saa see tunne olla liiga suur ega liiga väike, muidu tekib kas haletsus või tahtmine peksa anda. „Umbkottide” vaatajasse doseeritakse üleolekut optimaalsel määral. Selles on nii glamuuri kui masendavat argipäeva, nii vedamist kui altminekuid. Teatavasti on film planeeritud samanimelise sarja avalöögina, kuid mõjub juba ise seriaalina. Mõlema peategelase rollilahendus tuleb varasemast tuttav ette: Maimikul „Jan Uuspõld läheb Tartusse” iseenda ja Tolgil „Sügisballi” Mati karakter. Välimus muidugi ka. Väga tore, et stsenaristid on ise ühtlasi lavastajad ning peaosalised. See tekitab vahetu kaasaelamise võlu, kõik on „nagu päris”. Meil on palju räägitud autoriteatrist, „Umbkotid” on aga veel puhtakujulisem autorifilm, sest meie dramaturgist-lavastajad ju ise oma tükkides peaosa ei mängi. Kui Tolgi-Maimiku eelmises komöödias „Kormoranid” oli täiesti ebausutav, et nii viletsad, andetud ja primitiivse siseeluga muusikud võisid kunagi üle Nõukogude Liidu kuulsad olla, siis „Umbkottides” on kõik topeltusutav, siiras ja vahetu. Mitte nagu tavalises eesti filmis, kus näiteks režissöör Veiko ütleb näitleja Taavile, et nüüd sa oled Tõnu ja me hakkame sind kiusama. Ka žanrimääratluse üle pole vaja pead murda: „Umbkotid” on stiilipuhas farss ehk jant.

Maimiku nüüd juba kahe filmi iseenda rolli lahendusele leidub eesti romaanivaras eeskuju: Taavet Joona, ainus Toomas Nipernaadi kaaslane, kes on tegev kahes novellis. Imelise lauluhääle, kuid raske saatusega orb, kelle elu on muutnud pessimistiks ja virisejaks. Joona ihkab üle kõige laulda ja ausalt öeldes on see ainus asi, mida ta oskab. Maimik tahab teha filme ja see on ka asi, mida ta kõige paremini oskab. Nii nagu Taavet Joonal on vaja palju aega, et lauluhääl õigesti kõlama ja kandma hakkaks, nii on Maimikul vaja palju raha, et kõrget kunsti pakkuv autorifilm „Kurbmäng Paabelis” linale jõuaks. Aga aeg ongi ju raha. Filmi-Maimik vaevleb kahtluste ja identiteediotsingute padrikus täpselt nagu Joona ning parvevahi ametis oleks ta sama õnnetu.

Tolgilegi leidub prototüüp Gailiti romaaniloomingust – Ekke Moori ema Neenu, kes veel surmahaigena roomab majast välja, et hukkaläinud pojale viimane nahatäis anda. Väliselt karm ja kuri, sisemiselt aga puhta loomuga tüüp. Elu ei hellitanud Neenut ning ka filmiTolgist tundub, nagu oleks ta eluga kokku puutunud üksnes selle pahupoole kaudu. Seepärast mõjuvad tema lõputud valed hädavaledena: ta lihtsalt ei saa teisiti, ükski hea inimene pole teda tõtt rääkima õpetanud. Kui naiskolleegid avastavad Raini hommikul tööruumi diivanil, kus ta on neist ühe pilti vaadates onaneerinud, Rain aga väidab, et hoopis Ott Sepp kiskus tal püksid jalast ära, siis me muidugi ei usu seda, aga tunneme kaasa, et saatus väliselt nii toredast poisist sellise karikatuuri on vorminud.

Tandemi ebakompetentsusest ja oma võimete ülehindamisest tulenevad probleemid antakse filmis edasi lihtsate, kuid mõjuvate vahenditega (näiteks surnud Enn Klooreni valimine üheks klipi peaosaliseks). Markantne on Raini ja Andrese staatus: töötu ja töötu alluv. Küllaga irooniat pakub situatsioon, kuhu filmi tegelased satuvad (teha Baltimaade glamuurseim küpsisereklaam), ja nende üleolev suhtumine sellesse („reklaam on sfäär, kus peale sooja õhu midagi ei toodeta”, „kui mul oleks raha, siis ma sellega ei tegeleks”). Lähtudes banaalsetest „müümise kunsti” lendlausetest („kui ma tõusen laua peale, on mind kaks korda rohkem näha”), antakse mõjuv ülevaade reklaaminduse sfäärist, kus tegevus on vaat et naeruväärsem kui tegelased ise. Piisab, kui näha, millise põlgusega Vanapagan (Madis Kalmet) kiidetud küpsise välja sülitab. Aga „Umbkottide” haare on laiem. Tõdemus „need, kes raha saavad, oskavad pugeda õigetele inimestele” kehtib absoluutselt ja vääramatult kogu Eesti mängufilmitootmise kohta.

Õigupoolest oli filmis üksainus piinlikkust tekitav stseen: Raini, Andrese ja nende töövarju Mari (Ragne Veensalu) esmakordne kohtumine Andrese isaga (Jüri Aarma). Kuna viimane koos oma tšikiga (Beatrice) saabub sisekohvikusse rulluiskudel ja vastava dressi ning kiivriga, olnuks klienditeenindaja esmane kohus nad pikemata välja lüüa. Millegipärast seda ei tehta. Beatrice tšikina mõjub mõttetult. Stseeni dialoog, kus Andres unustab ära talle eluliselt kõige vajalikuma küsimuse – kas isa saab teda tööruumide osas aidata?– on täiesti ebausutav. Üldse on igasuguste Ilma-Peepude, Nõia-Intsude jms kaasamine mõttetutesse kõrvalosadesse odav ja lame võte. Aga üldiselt on need osad nii mõttetud, et ei häiri.

Näitlejate valik on Maimikul ja Tolgil alati hästi õnnestunud, seepärast ei hakka ma kõiki eraldi kiitma. Rõhutan vaid, et kui pärast Lia Laatsi etteasteid on eesti komöödiates naisnäitlejate tähtsus olnud meeste omast selgelt väiksem (ka Tolgi-Maimiku eelmistes filmides oli see nii), siis „Umbkottides” on Katrin Pärn ja Ragne Veensalu täiesti ansamblisse sulanud. Viimase saavutus on eriti tähelepanuväärne, sest „töövarjule” omaselt pole tal teksti kuigi palju, peamine tuleb edasi anda suures plaanis pilkudega.

ÕSis (2006) sõna „umbkott” puudub ning filmgi ei seleta selle sisu lahti. Seevastu leidub ÕSis „umbluu”: ülekohtust v õnnetut surma saanud inimese sääreluu, mis ulub surmasaanu hukkumiskohal ja ajab välja verist vahtu; segane jutt. „Umbluud” ongi vist filmi-Maimiku ja -Tolgi parim ühisnimetus (muidugi mitte verise vahu, vaid segase jutu mõttes). Kui viimane lubab, et paljaste rindadega neidude rinnanibud udustatakse klipi monteerimisel ära, siis on see ise üks udujutt – nagu kõik muugi.

Üks hea seriaali-eeldus on „Umbkottidel” veel: suurepärane tunnusmeloodia (originaalmuusika autor Sten Šeripov), ühtaegu kitš ja retro, esitajaks täpsustatud andmeil siiski mitte Nikolai Tupits, nagu tiitrid kinnitavad, vaid Atlan Karp. Tema nukker tõdemus, et inimene teeb inimesest hundi, ei haaku küll kuidagi farsi sisuga, kuid lisab sellele eksistentsiaalse dimensiooni, mis antud žanris mõjub täiesti totakalt – nagu peabki.

Kas seriaal aga tõesti filmi tasemele küündib, ei saa ennustada. Tegijate endi arvamus, et neil bensiini veel jätkub, ei tähenda midagi. Ka vastu puud sõidetakse bensiini varal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht