„Lindpriid” 40

Enn Säde

Pika filmi väikese tähtpäeva puhul arhiivipabereid lappamas      Ega karjane pole sellepärast veel kommunist,  et ta vilepillil „Internatsionaali” mängib. Mats Traat  Eks see millalgi 1973. aasta alguse paiku võis  olla: viibime kolmekesi ETV 1. stuudio ees ja toetame ühte sealset sammast. Ja räägime muidugi „Lindpriidest”: Karasjov, Maran ja mina. Karasjov on kuidagi leebunud, hoidku jumal – mitte et leppinud, sest tema nelja tunni pikkune mängufilm on selleks 1973. aastaks juba keelatud, aga ta on rahunenud ja ütleb umbes nii: „Kahju muidugi, et nii läks, aga see oli ju suleharjutuseks kena töö, loodan, et ka teile”. Ime küll, aga oleme vaguralt temaga nõus, ja oleme nõus tänaseni, tervelt 40 aastat. Saamata jäänud honorari või tollases keelepruugis „lavastusrahad” loeme kooris Eesti filmi sponsoreerimiseks ja see nõtke sõna jääb sümpaatselt mind saatma ka mu edaspidistes suhetes Eesti Telefilmiga.    

     

Algus Tallinnfilmis       

Tallinnfilmi paberite järgi otsustades ilmub Vladimir Karasjov Harju tänavale 1965. aasta talvel. Esiotsa ei oska mina, kes ma tollal ju alles pooleteramehena olen kord heliinsener, kord jälle helimehena väikesi dokfilme teha saan, temast midagi arvata. Veel üks varjaag Venemaalt? – majas ju neid niigi piisavalt. Õigeusu papi täishabeme ja pikkade tumedate juustega mees räägib aga jumala puhast eesti keelt!? Kuid film, mida ta siis tasapisi tegema hakkab, ajab jälle kulmud kõrgele – see on  Kingissepast? Tallinnfilmi direktor Danilovitš kannab 1965. aasta 1. detsembril Kinokomitee esimehele Liivikule ette: „Kaheosalise dokfilmi „Just koidikul” stsenaariumi kavandi autor on VGIKi diplomand V. Karasjov … V. Kingissepale pühendatud dokfilm oleks oluliseks täienduseks Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva auks loodavatele teostele. Kavand palun tagastada.” Sisseaste siinsele filmimaastikule on üsna ühemõtteline, vaatame, mis saab edasi – küllap nii  mõtleme stuudios tollal kõik. Või nagu Karasjov ise hiljem pilkavalt nendib, ah, et jälle üks kommunistlik jama!     

Enam-vähem samal ajal (1967), kui kolleeg Ülo Saar helindab Karasjovi Kingissepa-lugu, mis saab nimeks „Eelkäija”, olen mina ametis  teise fotofilmi helindamisega. Andrei Dobrovolski (debütant temagi!) teeb väga sümpaatse „Tallinna mosaiigi”. Omamoodi huvitav aeg: korraga on lõpetamisel kaks fotofilmi, õigupoolest ju filmi fotodest. Usun, et seal Tallinnfilmi helisaalis ma Karasjoviga lähemalt tuttavaks saangi, teda kui kinnist inimest ei mäleta ma Pegasuses meiega lõunakohvi joomas. Tema pooletunnise debüütfilmi saatus kujuneb üle ootuste suurepäraseks ja sellega jääb see film  kummaliseks erandiks muidu väga okkalisel režissööri loometeel. Iseenesest ju film-mõistatus vaatajale, kes Kingissepa saatust ei tea või teab halvasti. Režissöör ei anna hinnanguid, emotsioonide lahtimuukimine jääb vaatajale. (Olgu siinkohal üks lustlik kõrvalepõige selle mõtte selgitamiseks. Kes filmi mäletab, sellele ehk meenub 13. minutil kostuv malbe naishääl õhkamas „Viktor-Viktor!” Ja kellel on meeles Priit Pärna „Kolmnurk”, siis sealgi on malbe  naishääl õhkamas sama Viktorit!?) Tasub vaadata kunstinõukogus 1967. aasta 29. märtsil räägitud jutte. 

Filmi toimetaja ja nimekas filmikriitik Valdeko  Tobro: „Töömahu, teemasse suhtumise ja süvenemise poolest ületab see film meie dokfilmide keskmise taseme. Žanrilt midagi omapärast, tegemist on kunstilise dokfilmiga.” Grigori Skulski, mängufilmide toimetaja: „Kohati unustad, et see on foto ja mitte elav kaader. Väga emotsionaalne film.” Peedu Ojamaa, kroonika peatoimetaja: „Oleme väga rahul Karasjovi tööga. Ta teadis täpselt, mida ta tahtis saavutada, ehkki Karasjovi nõudlikkus tekitas mõnelegi meelehärmi, kes ei olnud harjunud nii töötama.” Veljo Tormis, selle filmi ja kõikide järgmiste Karasjovi filmide helilooja: „Karasjoviga oli väga hea töötada. Minu kogemustes on see esimene kord, kus režissöör teadis, mida ta tahtis.” Algaja helimehena on mul kõrvaltvaatajana põnev tunnistada, kuidas režissöör juhib suveräänselt filmi helirida, s.t loob helifilmi! Film saab esimese kategooria, mis on tähelepanuväärne  hinnang debütandile, kes minu teada on õppinud filmiteadlaseks, mitte režissööriks.       

Samas on siinsetes killukestes kogu Karasjovi edasise filmielu võrsed ju näha: võtta näiliselt punane teema ja muuta see ideoloogiast peaaegu vabaks kunstifenomeniks, lisaks täpne programm ja hullumeelne töökoormus  nii endale kui filmirühmale ja otse loomulikult kõige sellega kaasnev maksimalism. Ning pea eluohtlik turnimine „lubatu ja lubamatu” piiril, mõistagi valveideoloogide silmis. Olaf Utt ütlebki hiljem: „„Eelkäija” ei saavutanud rahva hulgas seda poliitilist efekti, mida oleks pidanud saavutama.”       

  Kuid „Pööripäevast” alates on mäng ohtlik. Dokfilm 1940. aasta nn juunipöördest pole käivitumisel ju midagi erilist, sääraseid „temaatilisi” punaseid jurasid vorpis Tallinnfilm üle aasta, oli teinud ka juunipöördest (Ülo Tambeki „Taassünd”, 1960). Mulle muutub lugu põnevaks sellest hetkest, kui Karasjov kutsub mind selle filmiloo helioperaatoriks. Olen siinsamas Sirbis üht-teist sellest ju pajatanud (16. X 2009),  sestap lappan nüüd tollaseid kunstinõukogu protokolle. Kui film hakkab liha luudele saama ja stuudio funktsionäärid seda nähes suisa munade peal käima hakkavad ning ennast väga kõhkvele ajavad, tajud nende rediste kahevahelolekut. Ning seda, et habemik, see vene nimega režissöör, on nad sisuliselt lohku tõmmanud. Mats Traat olla kunagi öelnud, et ega karjane pole sellepärast veel kommunist, et ta vilepillil „Internatsionaali” mängib.  Lembit Remmelgas, mängufilmide peatoimetaja: „Kõik vaikivad süngelt, vist on küsimusi. Kas lasta linale või mitte? Pole saavutatud ka poeemi emotsionaalsust …” Ants Saar, KK kultuuriosakonna asejuhataja: „Parandused olid vajalikud. Tahtsime rohkem näidata rahva sisemusest tulevat revolutsioonilist jõudu …”   

Olaf Utt, KK kultuuriosakonna juhataja: „Mõningad olulised küsitavused jäävad – sõda käis, riigid võitlesid, seda kasutasid ära kommunistid, näidatakse ka pilti 50-60 inimesega, kes haarasid võimu oma kätte … Kontseptsioonid  pole täpsed, eelkõige tuleks lähtuda eesti rahva revolutsioonilisest võitlusest, mitte maailma sõjalis-strateegilisest vaatevinklist.” Ja samas vaimus edasi. Kõik rääkijad on eestiaegsed mehed, oma sisemuses nad ju teavad suurepäraselt, kuidas juunis 1940 tegelikult sündmused käisid, nüüd on nad aga „vahusuiselt punaideoloogiat kiitvad ja ülistavad” kommunistid (Hans Trass, „Üksi ja ühes“, 2002). Järg „Pööripäevale” („Uus aeg”) sünnib otse Tšehhi sündmuste laineharjal ja sestap ollakse ettekirjutistega konkreetsem. Utt arvab: „Obligatoorsed parandused, mis tuleb filmi sisse viia: vaja informeerida vaatajat, kes on Ždanov, Botškarjov, ka Lauristin; kas maksab nii palju tähelepanu pöörata kodanlike saadikukandidaatide kandidatuuride tühistamisele; võtta vene keele tund välja; häirib kodanliku Eesti hümn …”         

Sm Lentsman, KK ideoloogiasekretär: „Hümn välja; maksimaalselt välja loosungid „Elagu stalinlik konstitutsioon!”, välja ka Stalini portree, ka Molotovi portree on ülepakkumine …” Jne, kokku 27 nõudmist. Arnold Green, EN SV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, on isiklikult nõudnud selle filmi täismetraažiliseks muutmist, ja Lentsmani ning Greeni ülihalba  vahekorda teatakse isegi siin, Harju tänaval. Aga Karasjov on hasardis, kindlustab tagalat ja pakub kohe samal aastal täispika filmi ideed Jaan Anveldist („Inimene. Teadlikkus. Aeg – filmi põhielemendid”), sellele lisaks ka lühidokki „Unistus” („Unistus ennekõike sotsiaalsest aspektist, kuidas inimese püüdlused on seotud kommunismi ehitamisega” – lause kroonikaosakonna aastaplaanidest). Tõsi, unistuseks see jääbki, selle filmi asemel teeb Jüri  Müür raske saatusega juubelilaulupeo-filmi „Leelo”. Vahepalana tõstab Karasjov kaabut ja läheb Eesti Telefilmi „pommi panema”.     

Toimetamised Eesti Telefilmis       

  ETV vastküpsetatud allüksust Eesti Telefilmi juhib peatoimetajana Endel Haasmaa, tollal 36-37aastane karjääriredelil edukalt esinenud eestiaegse vallakonstaabli poeg, kes on isegi  näitlejakoolitust saanud. 1967. aastal on ta olnud ETV peatoimetaja ja ETV nõukogu esimehe asetäitja, s.t ETV mees nr 2, esineb parteikoosolekutel ennekuulmatute avaldustega: „Ideoloogiline võitlus on eruditsioonivõitlus – võidab see, kes kõige targemini teostab oma poliitikat.” Ja siis teeb ise või talle tehakse ideoloogiline prohmakas: Käbinile kantakse ette, Haasmaa kaotab koha ja maandub Eesti Telefilmi peatoimetajaks – „asumisele”, nagu ta  kibestunult alati toonitab. Miskit moodi Karasjov ja Haasmaa aga klapivad. Psühholoogiliselt murtud mehena (karjäär!) käitub Haasmaa väliselt nüüd kui usin parteisõdur või „kvaasikvisling” (Hans Trass) ja ometi sünnivad just tema ajal Telefilmis kõige põnevamad, skandaalsemad, tihti riiulile paisatud filmid („Meie Artur”, „Lõppematu päev”, „Orelimõtisklused”, „Kolme katku vahel”, „Oreli sisse minek”, „Ahvatluste tund” jms). Tagatisrahana ilmub  EKP keskkomitee protokolli nr 99/1969 otsus võtta ETV perspektiivplaani Lenini 100 aasta juubeliks neljaseerialine mängufilm „Lindpriid” ja dokfilm kindral August Korgist. Pole raske ära arvata, et režissööriks on Vladimir Karasjov. Kust tuleb selle mehe sisemine energia, see on mulle jäänud selgusetuks tänaseni, aga Moskva filmiarhiividest kaevab ta välja siiani keelatuks loetud ning sisuliselt tundmatud materjalid 1930. aastate represseeritud sõjaväelastest, jõuab üles otsida Stalini poolt tapetud kindral August Korgi korteri suures Moskva majas (justament Juri Trifonovi „Maja kaldapealsel” (1976) see ongi ja Karasjov räägib hiljem mulle kirbest külaskäigust sinna), korraldab arhiivimaterjali kopeerimise ja monteerib filmi valmis. Ja loomulikult tekitab kena plahvatuse telefilmi vaatesaalis. 27. veebruaril 1969 vaatab värsket filmi 30 inimest parteiveteranidest heliloojateni ja arvamusi tuleb seinast  seina.       

Jaan Kross: „Vaatasin huviga, emotsionaalne moment lausa haarav.” Tõnis Kask, ETV pearežissöör: „Tunnetasin liiga teravalt teadlikku konstruktsiooni, tundmatu  dokumentaalmaterjal ületas oma informatsiooniga emotsionaalse külje.” Valdo Pant: „See on suur samm kunsti ja dokumentalistika lähenemisel, eriti kui arvestada nii ilmekat muusikat. Film nagu luuletus.” Endel Haasmaa: „Teadlase-uurija ja kunstniku töö süntees.”       

Moskva Kesktelevisioonist tuleb väga-väga kriitiline hinnang (mida oligi ju oodata), et film tundub enamikule krüpteeritud sõnumina ja see on ohtlik. Nii on Karasjov maandunud ETVsse mürina ja kärinaga, ja siis käivitub „Lindpriid”. Usutavasti on enamikule lugejatest uudiseks, et ka Tallinnfilmis on liikunud samanimelise  filmi stsenaarium, tõsi, mitte Eessaare Aadu (Jaan Anveldi) ainetel, vaid autoriks Daniil Rudnev. Jaanuaris 1963 esitab ta mängufilmi ideekavandi „Lindprii”, mis pidanuks olema lugu Viktor Kingissepast. Pärast mitme variandiga maadlemist lükkab toimetus selle loo unustusse.

Filmikriitik Valdeko Tobro, kes Tallinnfilmist üle tulnuna on nüüd Eesti Telefilmi toimetaja, on Karasjovile pakkunud Anveldi lõpetamata romaani. Karasjov on õhinal nõus, kirjutab stsenaariumi ja nüüd läheb lahti midagi väga eriskummalist. ETV juht Leopold Piip juhatab 1969. aasta 19. mail isiklikult väga pika nimega nõukogu koosolekut, kus jutuks „Lindpriide” stsenaarium. See tehakse seal pihuks ja põrmuks! Saan siin esitada pelgalt pilpaid tollelt  ilmselgelt väga tuliselt arutelult. Gunnar Kilgas, retsensent: „ …kirjandusliku materjali nõrkus, tegelased skemaatilised ja ilmetud, situatsioonid trafaretsed. Stsenaarium liiga lakooniline ja teeb jälgimise võimatuks, võib mõjuda melodraamana …”       

Rudolf Sirge, retsensent: „ …segipaisatud  tegevus, ei suuda tabada ja eraldada tegelikkust tagasivaadetest ja mõtisklustest … Stsenaarium uuesti käsile võtta, tööd mitte alustada.”       

Karin Ruus, vanemtoimetaja: „Stsenaarium on nõrk, mitte toetada.”       

Lilli Promet: „Kirjutada täiesti uus stsenaarium, siin on palju primitiivsust ja naiivsust.” (L. Prometi oma stsenaarium „Homo sapiens”, mis mõeldud pearežissöör Tõnis Kasele, lükatakse samas toimetuses tagasi.) Lea Tormis: „Filmi dünaamika on olemas, atmosfäär ei häiri.”       

Valdeko Tobro: „Mind hämmastasid märkused ja nende resoluutsus. Stsenaarium on ebaharilikult kirja pandud, üksnes abivahend filmi loomisel.”       

Enn Vetemaa, toimetuse liige: „Tegelased trafaretsed, kas „tarbekirjandus”? Filosoofilist ja psühholoogilist filmi ei tule.” Vetemaast saab poole aasta pärast „Lindpriide” hasartne  toetaja ja abiline …       

Valdo Pant: „Vaidlus on asjatu, sest oleme žanri piiride likvideerimise perioodil.” 

Vladimir Raudsepp: „Stsenaarium on küündimatu …”   

Valdur Himbek, ETV pearežissöör: „Stsenaarium toores töösse võtmiseks, pole ka näinud  sm Karasjovi tööd näitlejatega.”   

Paul Jürjo, ETV direktori asetäitja: „Toores töösse võtmiseks …”     

Karasjov poleks Karasjov, kui ta ei tõuseks püsti ega vastaks tulise monoloogiga: „Kahjuks see pikk arutelu ei toonud mulle rahuldust, lähenemisviis oli ühekülgne, ainult kirjanduslik. Mina ei pea antud olukorras vajalikuks kõike paberile panna, kasutan sõna selleks, et käsitleda tulevasi tegevusi, mitte karaktereid. Filmikunst näitab, mitte ei jutusta, me olime  siin nagu mingi kirjastuse nõupidamisel …” Endel Haasmaa lõppsõna on otsekui salto mortale ja see teeb talle au: „Lubage võtta vastutus toimetuskolleegiumile sellest tulenevate kõikide materiaalsete ja administratiivsete järeldustega.”   

ETV juhtkond ahmib õhku, Leonhard Piip lisab kolm päeva hiljem: „Karasjov sülgas osavõtjatele näkku, stsenaarium ei olnud isegi keskpärase stsenaariumi skelett. Ei saa sellest aru, kuidas sellised nahaalid nagu Karasjov kleepuvad meile külge. Mul on ettepanek likvideerida toimetuskolleegium …” Jüri Lott, AK peatoimetaja, ruttab kinnitama:  „Stsenaarium oli niivõrd halb, et ma viskasin ta Moskvas prügikasti.” Kas Karasjov on šamaan? Pärast säärast arutelu poleks Tallinnfilmis Karasjovi isegi Harju tänava paraaduksest sisse lastud. Aga Telefilmis on 1969. aasta lõpuks filmirühm komplekteeritud, proovivõttedki tehtud, esimesed ägedad siseskandaalid ära olnud, pool rühma jookseb ära, uued tegijad asetuvad kohale. Ka Rein Maran peaoperaatorina ja mina helirežissöörina, debütandid meiegi, nagu Karasjov ise. Minu esimene võte „Lindpriides” jääb lõpuni meelde, saan isegi täpse kuupäeva öelda – see on 22. jaanuar 1970, objekt on tööliskorter, filmime Kingissepa tänaval. Veljo Tormis papi osas, Ada Lundver Meerina. Filmivalgus läheb põlema ja laest hakkavad kukkuma lutikad, tõelised punased isendid.         

Esiotsa suhteliselt rahulikud filmipäevad         

Igasuguse filmirühma elu on suur sobitumine üksteisega (nagu abieluski, eks ole?), alles hiljem ladestuvad tehtud tööle müstifikatsioonid ja tegijatest saavad „mütoloogilised kangelased”. Selles osas ei erine „Lindpriide” võtteplats millegi poolest. Otse loomulikult täidab kogu ruumi Karasjov, see tuleb kuidagimoodi tema sisemusest – kapten laevas või ehk ka diktaator. Kõik, kellega koostöö ei sobinud, on lahkunud. „Karasjov on hull, nii filmi ei tehta!”  Selgub, et tehakse küll. Peaoperaator Maraniga olen ju kaks filmi koos teinud („Uksed” ja „Kindlus meres”), ehkki helipildi mõttes pole need võrreldavad nõudmistega „Lindpriide” võtetel. Võimalikult palju otseheli!       

Filmindus on tehnoloogia pantvang või ori. Suured vene stuudiokaamerad Družba tuleb vaikseks saada – selleks on meil omad nipid –, sest Karasjov on algusest peale deklareerinud, et pilt ja heli on võtteplatsil võrdsed tegurid!  Veel pole ei raadiomikrofone ega ülisuunatud mikrofone, on koolipoisilik õppimisaeg. Kõrvad lähevad täna punaseks, kui oma toonast tööd vaatan, aga ei häbene ka, sest me olime just nii head-targad-andekad, kui me sel ajahetkel olime. Karasjov kui ratsionaalne analüütik ja emotsioone juhtiv režissöör (lugege tema pihtimusi 1989. aasta TMKs nr 10 või Runneli pühendusteoses „Läbi äreva vere”, 1999) ja näitlejad selles mõtteväljas?  Alain Delon on omal ajal Luchino Visconti kohta öelnud, et ta käitus näitlejate kui hobustega, millele Visconti vastab: „Õige, sest näitlejad ongi nagu puhtatõulised hobused, närvilised, ülitundlikud ja ajahetkest sõltuvalt pead nendega suhtlema kord lahkelt, kord rangelt.” Täpipealt!     

Ada Lundver ja Mikk Mikiver tulevad kord „Lindpriide” õhtusele võttele veidi ülemeelikutena,  Karasjov saadab nad minema: „Silm ei ole see!”     

Septembrikuus kastame Lundveri Viitna metsas jääkülma veega tuletõrjemasinast, see peab olema suvine vihm (filmispetsiifika?).  Muidugi ootab saun ja konjak, Ada ei saa nohugi … Marsime Suure Patarei vanglasse öisele võttele, massinäitlejatel-sõduritel püssid õlal, vangla direktor saab peaaegu infarkti. Filmime seal nädalapäevad järjepanu, kolmandal ööl saanuks vist kahuri kaasa tassida. Palume Veljo Tormisega ennast sulgeda 15 minutiks üksikkongi, et „õiget tunnetust” kätte saada. Parask haiseb vängelt, valvur käib iga viie minuti takka meie tervise järele pärimas  – ei mingit tunnetust!   

Töötempo on normaalne, öised võtted on väsitavad, ETV funktsionäärid peaaegu ei sekku, ehkki nad teavad ju kogu aeg, mida ja kuidas me filmime. Aeg-ajalt korraldatakse  siiski võetud materjali kontrollvaatamisi, Karasjov keeldub võtteperioodi keskel igasugusest montaažist või duublite valikust. Toimub metamorfoos, Eesti Televisiooni vaenlasest Karasjovist hakkab saama Telefilmi suur lootus (ikkagi leniniaana!?), toimetus nohiseb heatahtlikult.   

Tatjana Elmanovitš: „Mulle meeldis lopsakas dekoratiivsus ja selle selge taotlus.” Endel Haasmaa: „Meeldis see, et paljud asjad on teistmoodi kui Telefilmis harjunud olema. Heli, pilt, kunstnik – puhas ja täpne töö, tugev ajastutunnetus. Peaksid olema reservvariandid erootiliste stseenide ja nudistlike kaadrite jaoks. TV-ekraan on avatud kõikidele vanustele.”   

ETV pearežissöör ja kunstiline juht Tõnis Kask ei sekku esialgu telefilmi tootmisse. Karasjov on talle päris filmingute alguses pakkunud siseministri rolli „Lindpriides”, ilmselgelt ju lepitusena Kasele endale plaanitud mängufilmi edasilükkamise eest. Tehtud on isegi üks-kaks võtet ja siis, vahetult enne grupi  väljasõitu järjekordsele filmivõttele tuleb Tõnis Kaselt üksjagu ootamatu teade, et ta rohkem ei osale. Nutika strateegina taipab Karasjov nüüd muidugi selle märgi halvaendelisust. Lühikese siseministri rollisutsu teeb Olev Eskola. Meie aga jookseme pakku politsei eest, päästame kadunud hingi öisel Lasnamäel, peame räuskavaid kõnesid Tööliskeldris, lebame haavatuna haiglas ja sonime palavikus Kaarli kiriku tornipeidikus … 

 „Lindpriid” on kui mütologiseerunud ajalugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming